Üks päris jõle hommik Kolmapäev, jaan 27 2010 

Christopher Brookmyre on üks muhe šoti onu, kelle raamatuid liigitakse Tartan Noir-nimelise krimikirjandusžanri alla ning  kes enamjaolt hiilgab oma geniaalsete pealkirjadega. Avastasin selle kirjaniku eelmisel aastal, kui tuttava kaudu juhtus kätte Attack of the Unsinkable Rubber Ducks ja see oli küll lahe lugemiselamus. Ägedatest pealkirjadest võiks veel äramainimist leida Boiling a Frog, A Big Boy Did it and Ran Away, Be My Enemy (Or Fuck This For A Game of Soldiers) ja All Fun and Games until Somebody Loses an Eye. Viimaseid pole ma küll lugenud, kuid sain hiljuti läbi Brookmyre’i esimese romaani Quite Ugly One Morning.

Kirjaniku esimeses raamatus seikleb uuriv šoti ajakirjanik Jack Parlabane, küüniline mässaja, kelle mitte just eriti legaalsed võtted saamaks head lugu on talle juba kena hunniku jama kokku keeranud. Tema peale ihuvad hammast nii need, kes tema lugude pärast kannatanud, kui ka endised ülemused. USAst vehkat teinud, rendib Parlabane tuttavalt Edinburghi korteri, kuhu ta pole korralikult elamagi asuda saanud, kui juba miskit mäda on. Ühel hommikul avastab Jack, et on poolalasti korteri ukse taha jäänud ning ta otsustab naabri juurest tagasi sisse ronida. Paraku on aga tema arstist naabri elukohast saanud selleks ajaks võigas kuritööpaik, kõik segamini pööratud, põrandal lainetamas okse, uriin ja veri, selle keskel laip, sõrm otsast rebitud ja ninna topitud, ning kõige krooniks istub kaminasimsil üks vägev junn (mille kirjeldamist Brookmyre väga detailse tõsidusega võtnud on, god bless him), mis on otsekui kirsiks kogu selle veidrusekoogi otsas. Pärast seda, kui politsei ta küsitlemiseks jaoskonda tirinud on, ei suuda Parlabane loomulikult kiusatusele vastu panna ning asub koos ohvri anestesioloogist eksnaise ning ühe lesbilise politseiuurija abiga asja ise uurima.

Lugu algab hoogsalt, vaimukalt ning ei tee vahepeal ühtki peatust. Brookmyre suudab olla ühteaegu üdini õõvastav, pisarateni naljakas, muhedalt ropp ja mõnusalt  rõve. Raamat nõretab satiirist ja mustast huumorist. Ütleks, et loo algus oligi kõige magusam osa, sest viis, kuidas kirjanik suudab lugeja päris koledat mõrvapaika kirjeldades end pooleks naerma panna, oli lihtsalt vapustav. Üldjuhul püüan ma end traditsioonilisest krimikirjandusest eemal hoida, sest nendel raamatutel kipub alati üks ja sama muster olema, kuid Brookmyre suudab tollele žanrile elektrit anda ja vaatamata sellele, et ta kasutab samu elemente, mis mitmed teisedki autorid, on tema teosed siiski erilised, just selle omapärase,  twisted lähenemisega. Kohati mõjub raamatus kirjeldatud vägivald ja hoolikalt laiali pritsitud must huumor isegi kuidagi tarantinolikult, mänglev stiil teeb teose veelgi nauditavamaks. Eriti hästi mõjuvad täpselt sihitud killud, mis võivad lugejat tabada üpriski ootamatult. Samuti on autoril kombeks kirjutada oma peatükkidele teravaid alguseid ja lõppe. Ei, avalikus kohas ma seda lugeda ei soovitaks, kui juhtud olema seda tüüpi, keda on kerge itsitama ajada. 

Peale selle raamatu võib Parlabane’i kohata veel neljas Brookmyre’i romaanis, millest üks on too eelpoolmainitud kummipartide rünnak. Seda teost lugedes avastasin, et neid tuleks siiski vist lugeda ilmumise järjekorras, et kogu Jackiga seonduv kenasti ajaliselt paika panna. Näiteks abiellub Jack hiljem anestesioloog Sarah Slaughteriga, kes on kõnealuses raamatus ohvri eksnaine. Muideks, fun fact, ka Brookmyre ise on minevikus Londonis, Edinburghis ja LAs ajakirjanikuametit pidanud ning temagi kaasa on anestesioloog.

Quite Ugly One Morning on täiuslik puhkuseraamat. Lihtne ja naljakas page turner.

 

Põgus hetk Vivaldiga Neljapäev, nov 5 2009 

f206ea8f-cced-43f8-be1c-7d442d8a7e1eBarbara Quicki romaan “Vivaldi neitsid” viib lugeja 18. sajandi alguse Veneetsiasse, kus Ospedale della Pieta nimelises asutuses on üles kasvamas Anna Maria dal Violin. Pieta’sse on koondunud väljaspool abielu sündinud lapsed, orvud, kelle päritolu kohta pole midagi teada, nad lihtsalt jäetakse varjupaika,  mõningatel kaasas ese, mille järgi neid vajaduse korral hiljem üles leida saaks. Nii võivad need lapsed olla pärit nii slummist, kui ka Veneetsia ülikute perekondadest. Keegi ei tea midagi, vähimadki informatsioonikillud peidetakse laste eest hoolikalt. Kasvades loodavad kõik, et neile keegi kunagi järele tuleks ning neid kloostrielule sarnanevast rutiinist lahti rebiks. 10ndast eluaastast hakatakse lastele õpetama igasugu kasulikke oskusi, et nad tulevikus omale leiba teenida suudaksid, kuid priviligeeritud indiviidid, kes omavad hämmastavat muusikalist annet, saavad omale koha figilie de coro’s, Pieta eliitgängis,  mis hõlmab endas nii lauljaid kui pillimängijaid. Neid tüdrukuid hoitakse välismaailma mõjude eest eriti hoolikalt ning nende kontserdid on Veneetsias vägagi populaarsed.  Just sinna kuulub ka romaani peategelane Anna Maria. Tüdrukuid õpetab seal Antonio Vivaldi.

Üldiselt on tegu tavalise kujunemisromaaniga. Tüdruk kasvab, õpib, unistab, viiuldab nii et näpud vermeis, seikleb, otsib oma juuri, kirjutab oma igapäevaelust kirju emale, keda tal pole olnud kunagi au kohata. Tee eduni on loomulikult konarlik, elu heidab Anna Maria teele takistusi, coro tüdrukute vahel tuleb ette rivaalitsemist, reetmist, mõni neitsi ei suuda tiirastest meestest eemale hoida ja satub hätta, same old, same old… Maestro Vivaldi kohalolek romaanis jätab cameo mulje ning helilooja jääb lugejale pisut kaugeks, kuna viimane näeb teda vaid tema õpilaste silme läbi. Samas jätab see tema ümber mõnusalt müstilise õhkkonna, mis võib-olla on isegi boonuseks. Ehk olekski see pisut võltsilt mõjunud, kui Vivaldi aktiivse tegelase rolli sattunud oleks. Ajaloolisi tegelasi on väga raske usutavaks kirjutada. Siiski, ka peategelane Anna Maria on reaalselt olemas olnud. Kadunud emale ta siiski kirju ei kirjutanud, kuid eluajal saavutas ta viiuldajana edu ning suri väärikas eas.

Barbara Quick on maha saanud märkimisväärse uurimistööga, ta on külastanud kohti, millest ta kirjutab, ja uurinud oma tegelaste tausta üpris põhjalikult. Kohati oli raamat mõnusalt turistihõnguline, tähtsamad Veneetsia turistilõksud olid teoses omale koha leidnud ja kes laguuni ääres ära käinud on, võib seda lugedes äratundmisrõõmu kogeda.  Ajaloolised detailid Veneetsia igapäevaelu kohta vürtsitavad muidu monotoonselt sentimentaalsena mõjuvat teksti ning teevad raamatu loetavaks. Kuigi jah, kogu see plikalik hala hakkas lõpuks ikka üle viskama küll. Ka raamatu ’suur saladus’ oli algusest peale aimatav ning lõpp ei mõjunud mulle erilise üllatusena. Kõige rohkem kritiseeriks seda, et raamatus polnud sügavust, tegelased ei tahtnud teps mitte ellu ärgata ja kogu krempel oli pisut naiivsevõitu. Ajaviiteks kõlbas küll lugeda, aga ei tea mina, miks Barbara nii huvitaval teemal nii õhukese raamatu kirjutas. Oleks ju võinud kasvõi 100 lk juurde tippida ja selle arvelt siis karaktereid edasi arendada.  Stiililt (ja teemavalikult) meenutas Quick Tracy Chevalieri, kuid arvan, et ta jääb pisut viimasele alla.

Headest asjadest, mida ma vahepeal lugenud/kuulanud olen, soovitaks teile aga Carlos Ruiz Zafoni “Tuule varju” ja Neil Gaimani The Graveyard Book’i autori enese loetuna. Tõsine kõrvakomm.

18. sajandi veneetslane Soome kastmes Kolmapäev, sept 16 2009 

5867 Sel suvel ootasin pikkisilmi Hannu Mäkelä seelikukütibiograafia “Casanova” poelettidele ilmumist ja kui see sinna lõpuks tee leidis, tassisin selle endaga loomulikult koju. Raamatu lugemiseni jõudsin küll märgatavalt hiljem.

Soome suleseppade loominguga ma väga palju tutvust sobitanud pole. Hannu Mäkelä on see mees, keda mina seni teadsin kui toda onu, kes “Härra Huu” kirjutas ja too raamat oli küll minu lapsepõlve lahutamatu osa. Mõnusalt sürr ja veider. Tema muid teoseid pole mulle näppu sattunud.

Nüüd aga võttis Mäkelä vaevaks kirjutada ajaloo kuulsaima naistemehe Giacomo Casanova eluloo. Soomlase biograafia põhineb loomulikult  suuremalt osalt veneetslase enda aukartustäratavatel, umbes 3500 leheküljelistel memuaaridel, kuid autor on teinud ka päris kena uurimist ning  pressinud kokku fakte erinevatest ajaloolistest allikatest, Casanova kirjutatut üle kontrollinud ning kasutanud rohkelt ka oma eelkäijate uurimusi. Lugeja saab kena ülevaate Casanova igast eluetapist, pöördelistest momentidest, mehe õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, rännakutest ja kinniistumistest.  Tsutike seksi ka  ikka vahele.

Enne lugemist teadsin ma Giacomo Casanovast vaid üksikuid fakte ja mõningaid tema elu highlight‘e ja nagu paljudki teised (ma oletan) arvasin minagi, et eks suurem osa mehe kirjutistest ole üks mõnus väljamõeldis, sest kellel siis ei tekiks kiusatust vanas eas oma elu huvitavamaks kirjutada, kuid nagu Mäkelä märgib, siis tõestusmaterjali arvestades on Casanova memuaarid üldiselt vägagi tõesed, kuigi seal on ka palju uduseid kohti ning eksimusi, näiteks kuupäevade puhul, kuid need möödalaskmised on kõige muuga võrreldes triviaalsed.

Mis mulle meeldis, oli see, et Mäkelä polnud keskendunud vaid seelikusabades kinni olevale Casanovale, vaid seikleja-pettur-kirjamees-Casanovale, meeldis veel biograafia kaastundlik ja mõista püüdev toon, detailide esiletõstmine ja viis, kuidas Mäkelä selgitas kohtade-inimeste tausta ning 18. sajandi elu-olu.  Nimed ärkasid ellu, paiku võis hõlpsalt endale ette kujutada ja üldiselt sain väga mõnusa lugemiselamuse, mida kohati rikkus vaid Mäkelä koolikirjandeid meenutav arutlemine inimloomuse tahkude üle.  Mäletate küll, kuidas te emakeeletunnis pliiatsist mingi mittemidagiütleva üldistuse välja imesite ning sellele oma allikatest tõestuseks näiteid otsima hakkasite. Iseenesest on selline arutlev biograafia kena idee küll ja ma usun, et see läheb ka paljudele peale, kuna sellised vahepalad pehmendavad hardcore ajalooelamust, kuid minule tundus see pisut häiriv, sest olen harjunud lugema neutraalsema tooniga ja traditsioonilisemaid elulugusid.  Ja kui ma tahan lugeda Casanovast, siis ma tahan näha otseselt tema kohta käivat juttu, mitte hämamist teemal “mida inimesed mingis olukorras üldiselt mõtlevad/teevad” .  Pisut üleolevalt mõjuvad kommentaarid ajalookäsitlustes leiduvate eksimuste ja 18. sajandi riietuse kohta ei ole ka eriti kenad lugeda, moefänn nagu ma olen, ning ausalt öeldes ei huvita mind karvavõrdki, kus autor oma reisidel olles lõunastas ning mida ta sel hetkel mõtles.  Aga ei, ma siiski ei kritiseeri väga, sest sellise personaalse ja ilukirjandusliku twist‘iga biograafiad mõjuvad värskendavalt ja klopivad raamaturiiulid tolmust puhtaks.

Mainin veel ära, et üheks boonuseks on kindlasti ka raamatu lõpus olev allikate nimekiri, kust võib leida nii mõndagi huvitavat, mida hiljem lugeda-vaadata.

Oli nauditav ja lugege kindlasti. Meeldiv reis 18. sajandisse.

Järgmine lehekülg »