Katkised saavad terveks Laupäev, dets 31 2011

Kui minu esimene kokkupuude Anna Gavaldaga oli tüütu, läila, tuim ja tühine, siis “Koos, see on kõik” (originaalis “Ensemble, c’est tout”) jättis mulle kustumatu mulje. Antud raamatu puhul olin juba pärast kirjelduse lugemist päris kindel, et tegu on millegagi, mis mulle meeldib. Siiani olin sellest teosest ainult sellepärast eemale hoidnud, et eestikeelne tõlge on kuidagi kobakas, ei mahu kotti ja isegi voodisse kerra tõmbudes on ebamugav lugeda.

Camille on anoreksia käes kannatav kunstnik, kes koristab öösiti kontoreid ja elab imepisikeses ja hädises pööninguurkas. Sama maja ruumikas korteris elab kõrgklassi jäänuk Philibert, olematu seltsieluga arg kokutaja, kellel on kirg Prantsusmaa ajaloo vastu. Philibert’i korterikaaslaseks on kokk Franck, kellele meeldivad mootorrattad ning kes vaatamata oma jämedale käitumisele on päris kõva naistemees. Francki elus on tähtis koht tema vanaemal Paulette’il, kes kardab hooldekodu ja üksindust. Veidral kombel satuvad need neli katkist ja üksildast inimest Philibert’i juurde elama ning nii moodustavad nad ühe kummalise perekonna ja seda neil kõigil just vaja ongi.

Suurim üllataja on Franck, kelle mühkamiimago alt koorub lõpuks üks normaalne mees, kuid sama võib kõigi kohta öelda, sest iga tegelane on omale aastate jooksul ehitanud ümber müüri, et end välismaailma eest kaitsta ja oma üksindust varjata, ja just neid seinu Gavalda romaani jooksul lammutabki. Minu lemmiktegelaseks sai Philibert, kellest õhkub naiivset heasoovlikkust ja pedantset viisakust, millel tänapäeva maailmas enam kohta pole ning mis isegi naeruväärsena mõjub. Tema suhtlemisraskuste ületamisele saigi kõige rohkem kaasa elatud, ent samas oli igas tegelases midagi tuttavlikku.

Gavalda ei lao tegelaste lugusid kohe alguses lauale, vaid koorib neilt aegamisi kihte, säilitades nende omapära nii kaua, kui võimalik. Tõsi, mõne koha pealt on lugu üpris etteaimatav, Camille’ ja Francki vahelisi pingeid jälgides võis kohe armulugu haista ja päris alguses oli näha, et ega Paulette terveks igavikuks hooldekodusse ei jää, kuid samas viskab Gavalda jutu sisse kihvte pöördeid ja need tegelased on nii nunnud, et ma oleks vist ükskõik millise lõpplahendusega leppinud.

Romaani põhjal on valminud ka film, mis jääb raamatule aga kõvasti alla.

Veel arvamusi:

Südamelähedaselt  |  Lugemissoovitus

Leave a Response »

 

Täna lauas, homme hauas Laupäev, dets 31 2011

Mõni aeg tagasi ilmus Tiit Aleksejevilt ristisõja-triloogia teine raamat “Kindel linn” ja seda raamatupoes silmates taipasin, et ma pole veel esimese raamatu, Euroopa Liidu kirjandusauhinna võitnud “Palverännu” lugemiseni jõudnud ning lubasin selle lähitulevikus ette võtta, sest mulle hirmsasti meeldib, kui eesti autorid julgevad astuda sammu kodust kaugemale ja haugata tüki Euroopa ajaloost. Otsekohe muutub lugu minu jaoks huvitavaks ja ses mõttes olen nagu “Rehepapist” tuttav Hans, kes õpetlike rahvajuttude asemel lumememm-krati rüütlilugusid kuulata eelistas.

“Palverännu” peategelaseks on nimetu relvakandja, kes asub Toulouse’i krahviga Püha Maa poole teele, et seda uskmatutelt tagasi võita. Lõviosa romaanist tegeleb peategelase arengulooga ja eneseleidmisega. Võiks öelda, et isegi uuestisünniga, kuna romaani kulgedes saab ta omale uue nime ning too kogenematu vennike, keda me alguses kohtame, kaob kiirelt, et teha teed vilunud sõjamehele. Lahingud solgutavad, valgustavad, karastavad.

Kui muidu jääb ristisõdadest mulje, et tegu on millegi kauge, ülla ja suure poliitilise ning religioosse tähtsusega ettevõtmisega, siis Aleksejevi raamat näitab teekonda lihtsa sõjamehe silme läbi ning nõnda ongi autor kirjeldanud kenasti retke julma, rasket ning lihtsõduri jaoks kohati arusaamatut poolt. Kuigi keskkond, kus peategelane viibib, on suuresti homosotsiaalne ja tahumatu, jagub romaani ka killuke romantikat.

Algus on veidi võõrastav. Nappe meenutusfragmente lugedes tekkis mul hirm, et terve raamat ongi sellises stiilis kirja pandud, aga õnneks osutus see vaid tähelepanu haaramise võtteks ning edaspidi on tekst ilus ja voolav. Samas juhtub ette paar mügarikku, mis lugejat muidu tasasel teekonnal ärkvele raputab: tegelased nagu teaks midagi tulevikust ja vastavad möödaminnes küsimustele, mis alles sajandite pärast tekkida võivad. Üldiselt on ajalooteadus siiski ridade vahele kirjutatud ja ei häiri lugemist.

Kuna ma ei ole varem ristisõdade vastu sügavamat huvi üles näidanud, siis tundsin lugedes laiemast ajaloolisest taustast puudust ning seega ei suutnud ma loole kogu hingest kaasa elada, kuid samas meeldisid mulle väga lahingute vahele susatud mõttemõlgutused ja neid nautisin ma aeglaselt ning mõnuga. Kujundajale sooviks aga kõrgemat fantaasialendu, sest “Palverännust” hiljem valminud Hargla Melchiori-sarja kaante puhul on ta suht samu võtteid kasutanud.

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Keel ja Kirjandus | Looming  | Loterii | Sirp  | Vikerkaar

Leave a Response »

 

Kergelt tulnud, kergelt läinud Pühapäev, dets 25 2011

Jõululugemiseks valisin Charles Dickensi “Suured lootused”, mis on üks tema hilisematest teostest. Nagu Dickensi puhul tihti juhtub, on loo peategelaseks orb. Pip läheb jõululaupäeval surnuaeda oma vanemate haudu külastama, kuid äkki krabab üks ärakaranud rets tal kraest kinni ning nõuab, et poiss talle süüa ning viili varastaks. Pärast mõningaid sekeldusi lohistatakse pätt tagasi vangilaevale ja Pip naaseb oma tavalise elu juurde õe juures, kes igal võimalusel talle tappa annab. Ühtäkki saab Pip kutse salapäraselt miss Havishamilt, kes tahab, et poiss tema suurde tühja majja mängima tuleks. Seal kohtub Pip miss Havishami hoolealuse, Estella-nimelise tüdrukuga, kellesse ta ajapikku kõrvuni ära armub. Mõne aja möödudes tabab Pipi jällegi üllatus, sest anonüümseks jääda sooviv heategija on otsustanud teda majanduslikult toetama hakata ning temast džentelmeni kasvatada. Pip astub uude ellu püstipäi, kuid õhku jäävad rippuma mitmed küsimused, millele hädasti vastuseid vaja oleks.

“Suured lootused” on üldjoontes klassikaline arenguromaan. Kuritegevuse kõrval on üks põhiteemasid sotsiaalne mobiilsus, mis  oli 19. sajandil kuumaks teemaks saanud. Sellest hetkest peale, kui Pip Estellasse kiindub, soovib ta teha kõik, et ta oleks tüdrukut väärt ning asub lähedaste käest “haridust omandama”. Pipi innukus on muljeltavaldav, kuid samas lapsik ning seega jääb poiss mitmesuguste väärtussüsteemide vahele lõksu. Pip on loomult heatahtlik, kuid kui ta juhuse läbi rikkaks saab, siis võtab ta kõige kergemini omaks kõrgematele klassidele omase priiskava elustiili ning põlgava suhtumise vaeste suhtes. Siinkohal kasutab Dickens juhust, et rikkurite käitumise suunas paar huumoris marineeritud kritiikanoolt lendu lasta:

“Startopi ettepanekul olime lasknud ennast valida ühte klubisse, mille nimi oli Finches of the Grove (Metsasalu Vindid); selle organisatsiooni otstarbest ei ole ma kunagi päriselt aru saanud – kui selle eesmärgiks mitte seda pidada, et klubi liikmed pidid iga kahe nädala tagant kord hirmkalli raha eest üheskoos luksuslikult lõunatama, pärast lõunasööki isekeskis võimalikult palju tülitsema ja kuuele kelnerile võimaluse andma ennast trepikojas täis juua” (lk 281).

Kuigi Pip laseb end vooluga kaasa viia, vaevab teda siiski südametunnistus, ent noormees üritab seda kiivalt varjata ja selle tulemuseks on tema moraalse arengu pidurdumine. Lõpuks siiski Pipi silmad avanevad ning ta hakkab mustale ja valgele lisaks nägema ka maailma halltoone. Pip hakkab taas kuulama oma südant ja mõistab, et hea võib olla halb ning vastupidi. Samuti tajub ta viimaks klassisüsteemi tarbetust. Selgust aitab muuhulgas luua see vana hea armastus.

Raamatu üks värvikamaid tegelasi on kindlasti tontlik miss Havisham, vanatüdruk, kes pole oma toimumata jäänud pulmapäevast saati kleiti seljast võtnud ning istub kinninaelutatud akendega majas, kaaslaseks mädanev pulmatort ja kellad, mis kõik näitavad tollest saatuslikust päevast saati üht ja sama aega. Tegelikult jätab ta üpris tobeda mulje, kuid kogu see kõdu ja kollapsi äärel olev õhkkond, mis teda ümbritseb, on veidralt paeluv.  Kõiges pettunud ja murtud südamega Havisham on otsustanud Estellast kasvatada kalgi kaunitari, et teda sarnasest saatusest päästa ning omamoodi meessoole kätte maksta. Sellele annab kontrasti positiivsem patulunastus-/kättemaksuplaan, mille keskmes on kulla ja karraga üle puistatud Pip.

Kui romaanile midagi ette heita, siis on selleks ebaühtlane tempo. Minu eelmine Dickensi-elamus oli igat pidi kaasakiskuv, kuid selle raamatu puhul tuli ette päris mitu ropult igavat juppi, mis muudkui venisid ja venisid, samas kui põnevusttekitavad kohad möödusid ülikiirelt ning kandsid endas mingit kummalist kärsitust. Samas meeldis mulle väga, kuidas Dickens kõik loo keskmes olevad tegelased lõpus kenaks puntraks kokku sõlmis, kaasates ka need karakterid, keda ma alguses pidasin kõrvalisteks omaette luusijateks.

Viimasena pean mainima seda, et tegelikult sattus “Suured lootused”  mulle eelkõige sellepärast näppu, et tulemas on uued ekraniseeringud:  kõigepealt  miniseriaal, mille esimene osa läheb BBC 1 eetrisse juba teisipäeval, ning tuleval aastal linastub ka uus mängufilm, kus teevad kaasa Helena Bonham Carter, Ralph Fiennes, Robbie Coltrane ja seriaalist The Borgias tuttav Holliday Grainger. Lõpetuseks jätan seda postitust kaunistama värsked miss Havishamid:

Leave a Response »