Barbara Quicki romaan “Vivaldi neitsid” viib lugeja 18. sajandi alguse Veneetsiasse, kus Ospedale della Pieta nimelises asutuses on üles kasvamas Anna Maria dal Violin. Pieta’sse on koondunud väljaspool abielu sündinud lapsed, orvud, kelle päritolu kohta pole midagi teada, nad lihtsalt jäetakse varjupaika, mõningatel kaasas ese, mille järgi neid vajaduse korral hiljem üles leida saaks. Nii võivad need lapsed olla pärit nii slummist, kui ka Veneetsia ülikute perekondadest. Keegi ei tea midagi, vähimadki informatsioonikillud peidetakse laste eest hoolikalt. Kasvades loodavad kõik, et neile keegi kunagi järele tuleks ning neid kloostrielule sarnanevast rutiinist lahti rebiks. 10ndast eluaastast hakatakse lastele õpetama igasugu kasulikke oskusi, et nad tulevikus omale leiba teenida suudaksid, kuid priviligeeritud indiviidid, kes omavad hämmastavat muusikalist annet, saavad omale koha figilie de coro’s, Pieta eliitgängis, mis hõlmab endas nii lauljaid kui pillimängijaid. Neid tüdrukuid hoitakse välismaailma mõjude eest eriti hoolikalt ning nende kontserdid on Veneetsias vägagi populaarsed. Just sinna kuulub ka romaani peategelane Anna Maria. Tüdrukuid õpetab seal Antonio Vivaldi.
Üldiselt on tegu tavalise kujunemisromaaniga. Tüdruk kasvab, õpib, unistab, viiuldab nii et näpud vermeis, seikleb, otsib oma juuri, kirjutab oma igapäevaelust kirju emale, keda tal pole olnud kunagi au kohata. Tee eduni on loomulikult konarlik, elu heidab Anna Maria teele takistusi, coro tüdrukute vahel tuleb ette rivaalitsemist, reetmist, mõni neitsi ei suuda tiirastest meestest eemale hoida ja satub hätta, same old, same old… Maestro Vivaldi kohalolek romaanis jätab cameo mulje ning helilooja jääb lugejale pisut kaugeks, kuna viimane näeb teda vaid tema õpilaste silme läbi. Samas jätab see tema ümber mõnusalt müstilise õhkkonna, mis võib-olla on isegi boonuseks. Ehk olekski see pisut võltsilt mõjunud, kui Vivaldi aktiivse tegelase rolli sattunud oleks. Ajaloolisi tegelasi on väga raske usutavaks kirjutada. Siiski, ka peategelane Anna Maria on reaalselt olemas olnud. Kadunud emale ta siiski kirju ei kirjutanud, kuid eluajal saavutas ta viiuldajana edu ning suri väärikas eas.
Barbara Quick on maha saanud märkimisväärse uurimistööga, ta on külastanud kohti, millest ta kirjutab, ja uurinud oma tegelaste tausta üpris põhjalikult. Kohati oli raamat mõnusalt turistihõnguline, tähtsamad Veneetsia turistilõksud olid teoses omale koha leidnud ja kes laguuni ääres ära käinud on, võib seda lugedes äratundmisrõõmu kogeda. Ajaloolised detailid Veneetsia igapäevaelu kohta vürtsitavad muidu monotoonselt sentimentaalsena mõjuvat teksti ning teevad raamatu loetavaks. Kuigi jah, kogu see plikalik hala hakkas lõpuks ikka üle viskama küll. Ka raamatu ’suur saladus’ oli algusest peale aimatav ning lõpp ei mõjunud mulle erilise üllatusena. Kõige rohkem kritiseeriks seda, et raamatus polnud sügavust, tegelased ei tahtnud teps mitte ellu ärgata ja kogu krempel oli pisut naiivsevõitu. Ajaviiteks kõlbas küll lugeda, aga ei tea mina, miks Barbara nii huvitaval teemal nii õhukese raamatu kirjutas. Oleks ju võinud kasvõi 100 lk juurde tippida ja selle arvelt siis karaktereid edasi arendada. Stiililt (ja teemavalikult) meenutas Quick Tracy Chevalieri, kuid arvan, et ta jääb pisut viimasele alla.
Headest asjadest, mida ma vahepeal lugenud/kuulanud olen, soovitaks teile aga Carlos Ruiz Zafoni “Tuule varju” ja Neil Gaimani The Graveyard Book’i autori enese loetuna. Tõsine kõrvakomm.
Sel suvel ootasin pikkisilmi Hannu Mäkelä seelikukütibiograafia 
