41809218wyl Tänavu 27. jaanuaril lahkus kopsuvähi tõttu meie seast 1932. aastal sündinud ameerika kirjanik John Updike, kes avaldas kokku pea 60 raamatut, mille hulgas on nii romaane, luulet, novelle kui ka kriitikat. Laiema tuntuse pälvis kirjanik oma nn Jänku-sarjaga, millesse kuuluvad Rabbit, Run, Rabbit Redux,  Rabbit is Rich,  Rabbit At Rest ja Rabbit Remembered, millest kahe eest sai ta ka Pulitzeri preemia.

Minu esimene tutvus selle autoriga toimus ent läbi tema 19. romaani Gertrude and Claudius(e. k. “Gertrud ja Claudius”), mida ei peeta just tüüpiliseks Updike’i teoseks. Mulle hirmsasti meeldivad kirjutised, mis pakuvad äratundmisrõõmu ning too oli kohe kindlasti üks selline raamat.

Updike on julgelt võtnud omale ülesandeks kirjutada William Shakespeare’i “Hamletile” eelloo. Kõnealust romaani lapates saab lugeja ülevaate kuninganna Gertrudi neiupõlvest, tema abielust vana Hamletiga ning tema abieluvälisest suhtest tolle venna Claudiusega. Updike on oma raamatu kokkupanemisel kasutanud mitut erinevat allikat (Hamleti legend Historia Danica’s, Francois de Belleforest’ Histoires tragiques ja vana Willi versioon) , nii on ka teos jagatud kolme ossa, kusjuures igas osas on tegelastel vastavalt allikale erinevad nimed.  Ja nii ongi peamised tegelased Gerutha-Geruthe-Gertrude, Horwendil-Horvendile-Hamlet, Feng-Fengon-Claudius, Corambus-Corambis-Polonius, Amleth-Hamblet-Hamlet.  Kogu see jama võib alguses päris segadusse ikka ajada.

Lugu ise saab alguse Gerutha abielu kokkuleppimisega. Neiu pole oma isa valiku üle just eriti rõõmus, kuid ometi peab ta abielluma Horwendiliga, keda kirjeldatakse kui üht mõnusat igavat kergelt macholikku mehemürakat, kes oma pulmaööl otse voodisse läheb ja seal kohe magama jääb. Hommikul saab abielu küll seaduslikuks tehtud, kuid Gerutha hinges seab end sisse ikkagi pettumus, mis järgnevate aastate jooksul süveneb, sest abikaasa jääb talle kaugeks ning ka poeg tundub kasvavat üheks rahutuks hingeks, kes, nagu ta isagi, ei pea naiste juttu teps mitte tähtsaks ning eelistab pigem üksi kuskil nurgas omi mõtteid mõlgutada. Samas hakkab kuningannat üha enam huvitama abikaasa nägus vend, kes on hea jutuvestja, paljureisinud vapper sõdalane ning kellega on lihtsam rääkida kui Horwendiliga. Lisaks peibutab mees kuningannat veel eksootiliste kinkidega, mida ta oma retkedelt kaasa toob. Nii hakkavad need kaks tasapisi flirtima, see  kasvab aga tõsiseks abielurikkumiseks, millest kuningas lõpuks teada saab ning Fengol seisab äkki silmitsi avaliku häbiga ning maalt väljasaatmisega ning lisaks ähvardab kuningas ka asjaga seotud olnud Corambise hukata. Et kaitsta end, kuningannat ja Corambist otsustab Fengol oma reisidelt saadud vinge mürgipudelikese sisu kuningale kõrva kallata, hakkab ise kuningaks ja edasine on juba Shakespeare’i pärusmaa.

Raamatu ülesehitus oli minu arvates suurepärane ja eriti huvitav oli see, kuidas alguses meenutas tekst teema poolest kergelt viikingite lugusid, teises osas, kus Geruthe aktiivselt Fengoliga tiiba ripsutas, keskaegseid rüütliromaane vaprate meeste üllatest tegudest ja daamide ilust ja lõpus, kus tegevustik juba näidendi poole jõudma hakkas, Shakespeare’i enda renessansilikku käekirja. Üldse on Updike väga muhedalt “Hamletit” oma proosa sisse hakkinud. Nii lausub Horwendil Geruthale raamatu alguslehekülgedel “You protest too much” (“The lady doth protest too much.”), Gerutha mainib ühes kohas, et “It is not Amleth whose health seems out of joint” (“The time is out of joint.”), Corambis pomiseb lause “Neither a borrower nor a lender be” otse oma teise mina, Shakespeare’i Poloniuse suust ja raamatu lõpu poole kukub Gertrudi huultelt “My son in his nighted colour…” (“Good Hamlet, cast thy nighted colour off.”). Lisaks hiilib Corambis/Polonius juba Updike’i raamatus igasugu eesriiete taga. 😀

See raamat pani mitmes kohas mõtlema teemal “aga mis oleks kui…”. Kohe kindlasti suutis autor mind  asjadele teistmoodi lähenema panna. Nagu ka kirjanik ise  järelsõnas ütleb:

Putting aside the murder being covered up, Claudius seems a capable king, Gertrude a noble queen, Ophelia a treasure of sweetness, Polonius a tedious but not evil counsellor, Laertes a generic young man. Hamlet pulls them all into death.

Lõpetuseks Ekspressi artikkel John Updike’ist ja üks informatsioonikilluke veel.  Nimelt peaks varsti Varrakult Updike’i Jänkujuttude esimene raamat “Jookse, jänku” ilmuma.