9789985331491.jpgMäletan, et kui Cormoran Strike’i esimene seiklus värskelt maakeeles ilmunud oli, palus üks tuttav minult raamatusoovitust. Pakkusingi kohe Galbraithi välja, ent mu ohver ei läinud õnge, kuna ta oli kuskilt kuulnud, et seda ei kõlbavat täiskasvanutel lugeda(?). Selle asemel otsustas ta millegi muu kasuks ja minus seadis end sisse väike pettumus, sest teadsin väga hästi, kust selline eelarvamus pärines, kuna olin ka ise lugenud-näinud, kuidas meedias selle raamatu peale nina kirtsutati ja öeldi, et päkapikukirjaniku kohta käib kah, mis järjekordselt tõestas, et seesama internaliseeritud misogüünia, mis sundis päris esimesi naiskirjanikke meespseudonüümide taha varjudes respekti otsima, on ikka veel ühiskonnas olemas ning J. K. Rowlingi alias õigustatud. Nii ongi veidi kahju, et Galbraith Galbraithiks ei jäänud, sest kui seda Sigatüüka keelatud metsa ees ei oleks, siis ulatuks silm nägema, et Strike’i lood on täiesti korralikud.

Tuleb tõdeda, et krimi- ja põnevuskirjanduses on tänapäeval raske midagi tõeliselt värsket leida. Süžeed, motiivid, temaatika, karakterid korduvad teosest teosesse. Olen nüüdseks krimkadest ja põnevikest enamjaolt võõrdunud, sest ma tõesti ei viitsi võtta ette järjekordset värvitult kirja pandud koolipoisifantaasiat, mille lehekülgedel kooserdab ringi naisest ilma jäänud ahelsuitsetav joodikust ment (samas muidugi ka üle jaoskonna mees, kellele ei käi ühegi roima lahendamine üle jõu), kes ei suuda kriminaaljuurdluse reeglitest kinni pidada, külvab tukiga kaost, tõukab lõpuks pedofiili/sarivägistaja/inimkaubitseja/vandenõulase/snufirežissööri/neonatsi/[sisesta suvaline piisavalt šokeeriv kurjam] piraajade sekka ning poeb õhtuks mõne siresäärse näitsiku kaissu (kuri pilk peatub Jo Nesbøl). Tundub, et kirjanikud, kel napib oskusi tegelaste psüühet ja ajendeid lahata, otsustavad kergema väljapääsu kasuks ning püüavad publikut rabada ekstreemsete õudustega, samal ajal rõhutades kummalisel kombel selle „elulisust“, mis sest, et sadistlike tolguste salaringid, põhjendamatu kurjus ja jumal teab mis sünged Skandinaavia saladused jäävad ikkagi keskmisest lugejast kaugele. Tegudele sügavama põhjenduse leidmise asemel on alati lihtsam kõik psühhopaatide ja muude vaimsete häiretega persoonide kaela lükata. Tõsi, hirmsaid asju juhtub maailmas iga päev, kuid pigem tundub enamikule meist elulisem ikka see, kui naabrimutt oma tüütu sõbranna klähvivale penile ööpimeduses labidaga virutab. Aga noh, okei, eskapism on eskapism ja maitse üle ei vaielda.

Tundub, et Rowling on olukorraga kursis ja esmapilgul ei püüagi Galbraith17619 lugejatele midagi uut pakkuda. Kubemekarvu meenutavate juuste ja lömmis ninaga Strike’il on selja taga keeruline lapsepõlv ja purunenud suhe, igapäevaseks tegelikkuseks kiratsev detektiiviäri, nikotiinisõltuvus ning Afganistani jäänud jalg. Ent vaatamata sellele, et autor on võtnud oma tegelase aluseks padumaskuliinse detektiivi stereotüübi, teeb tema sulg Strike’ist meesautoritele nii ahvatleva seadustele kurdiks jäävate kõrvadega piinatud antikangelase asemel täitsa tavalise kaine mõistusega inimese. Strike’i ümbritseb tõepoolest mingi kerge noir-detektiivi aura, ta mossitab ja pahvib suitsu, kuid naiskirjaniku perspektiiv näitab seda kõike teises valguses, ilma mingisuguse soovunelmate projitseerimiseta, ja tulemus on mõnus. Kui alul tundus mulle Strike’i kirju taust pisut liiast olevat, siis peagi mõistsin, et tegelikult on Rowling sellega oma krimkadele tõhusalt tuleviku kindlustanud, kuna minevikust võib nii mõnigi niidiots hargnema hakata, nagu ka kolmas raamat tõestas.

Ka Strike’i äripartner on sümpaatne. Strike’ist kümne aasta võrra noorem Robin Ellacott ei ole Della Street ega Felicity Lemon. Kuid ta ei ole ka viimasel ajal laialt fetišeeritud Lisbeth Salanderi tüüpi karakter, kes antisotsiaalset keskealist uurijat vastavalt vajadusele siis kas aitaks või magataks. Robinil ei ole küll häkkimisannet ega sõjalist väljaõpet, kuid tema intelligents, tarmukus, psühholoogiaalased teadmised  ja Fernando Alonso tasemel autojuhioskused asetavad ta Strike’iga sama pulga peale. Robin ei ole detektiiviameti jaoks sündinud, kuid Strike näeb temas potentsiaali ning otsustab seda edasi arendada, makstes kinni Robini ametiõpingud. Robini lihtsus, töö- ja arengutahe ning n.ö. nullist alustamine teevad loo realistlikumaks ja võimaldavad lugejatel temaga kergemini samastuda, seega on ta traditsiooniliseks ühenduslüliks lugeja ja Strike’i maailma vahel.

Galbraithi raamatud ei ole sajaprotsendiliselt detektiiviromaanid, need lood on ka uurijatest endist ning selles seisnebki nende võlu. Julgeks väita, et kuriteod on nendes juttudes lausa teisejärgulised. Esimese raamatu süüdlane tuleb kiirelt ilmsiks, kuna taolisi nükkeid kasutas Agatha Christie juba 1920. aastatel, samamoodi on ka teise ja kolmanda raamatu kurikaelad hõlpsasti äratuntavad, kuid loo kvaliteeti see ei mõjuta, kuna autor asetab suure rõhu nii Cormorani ja Robini töö- kui eraelule, mis paneb lugeja neisse kiirelt kiinduma. Võiks arvata, et kõrvaltegelased jäävad Cormorani ja Robini kõrval kahvatuks, kuid autor voolib nii ohvritest kui väiksematestki kahtlusalustest usutavad lihast ja luust inimesed, kellest igaühel on oma taust, vajadused, salasoovid, motiivid. Kurjategijate teod johtuvad üdini inimlikust vimmast, mis võib meist igaühes tärgata. Nii puhubki Rowling uut elu vana hea Agatha pärandisse ning viljeleb toda peent inimestevaheliste suhete analüüsi kunsti, mis kipub tänapäeva põnevike ülepaisutatud sensatsioonilisuse varju jääma.

Üldise olemuse ja stiili poolest kipuvad Strike’i lood jääma kuskile Harry Potteri sarja ja „Ootamatu võimaluse“ vahepeale. Viimane ei olnud mulle üldse meeltmööda ja selle lugemine oli üks paras katsumus, mis kestis mitmeid kuid, ent oma teise täiskasvanutele mõeldud katsetuse puhul on autor taas sõiduvees. Kui „Ootamatu võimalus“ oli Rowlingi kohta üpris vaoshoitud, siis Strike’i puhul on ta end silmnähtavalt lõdvaks lasknud ning laseb tükati omaenese värvikal isiksusel ridade vahelt paista. Sarnaselt Harry Potteri sarjale oskab ta ka siin lihtsate vahenditega palju põnevust tekitada, teksti vürtsitavad lopsakad ja rowlingilikud veidi kummalised olustikukirjeldused ning veidravõitu nimed, kuid kohati on säilinud ka „Ootamatust võimalusest“ tuttav ühiskonnakriitiline joon.

Kui „Käo kukkumine“ oli leebelt kohmakas soojendusdressis rapsimine, siis teises raamatus pakutakse lugejale juba päris pöörast mõrva ning kolmandas on autor ennast Strike’i maailmas korralikult sisse seadnud, kuid arenguruumi veel on. Galbraithi London jääb raamatulehekülgedel kuidagi liiga valgeks ja loodan, et tulevikus muutub CareerOfEvil_largeStrike’i lugude etniline koloriit sama elavaks ja tegelikkusele vastavaks kui näiteks Ben Aaronovitchi Peter Granti sarja oma. Samuti hakkasid Robini ja Strike’i sõprussuhted kolmandas raamatus natuke valedesse vetesse tüürima, kuid loodan, et Cormorani tavapärasest sügavam kiindumus oma partnerisse oli tingitud pigem kaitseinstinktist ja Robini eraelus valitsevast korralagedusest. Robini ja Strike’i vahelist usaldust oleks lausa patt romantikaga solkima hakata.

Paistab, et Rowling hoiab Cormoran Strike’i abil jätkuvalt oma lugejaskonna ninasid raamatus, sest kui internetis ringi vaadata, siis on enamik Galbraithi fänne just sellestsamast Potteri-põlvkonnast. Samas võib teiste krimifännide arvustusi sirvides märgata, et kui kordades kahvatumatesse krimiromaanidesse suhtutakse positiivselt, siis Galbraithile kiidusõnade jagamisega ollakse nimme kitsi, kuid Strike’i ei maksa kõrvale jätta puhtalt Rowlingi lastekirjaniku staatuse tõttu. Üleüldse on selline žanripõhine hukkamõist narr, kuna tegelikkuses lahkavad fantaasiakirjanikud sama ajatuid teemasid kui maailmakirjanduse klassikud (ütleks, et nii mõnigi ulmekas teeb Kafkale üks-null ära) ja lastele kirjutamine on üks vastutusrikkamaid ülesandeid. Lisaks ei tasuks vinguda, et Galbraith ei ole piisavalt popp ja scandi, sest kui päris aus olla, siis ei erine nn Nordic noir üllitised teistest kriipivatest krimkadest peale tegevuspaiga ja ø-de rohkuse mitte kui millegi poolest, sest mõrv on mõrv, “sotsiaalseid” teemasid lahatakse niikuinii igas maailma nurgas ning sel nimetusel on oma eksootilisuse ja pseudointellektuaalsuse touchiga juba algusest peale turunduse mekk man olnud (vaatasin hiljuti rootslaste sarja “Anno 1790” ning ka seda on ingliskeelsele publikule söödetud sama sildiga purgist ja vot ei suutnud välja nuputada, kus see põhjamaine erilisus peitub, harju keskmine kriminull). Strike’i lood ei püüdlegi kõmulisuse poole, vaid lähenevad vanale heale žanrile pisut teistmoodi ja 21. sajandile kohaselt, kustutades hästi üldise krimkapubliku nälga seni, kuni uus massihüsteeriat külvav popžanr püünele trügib.

Laisemad lugejad võivad juubeldada, sest Cormoran Strike’i ja Robin Ellacotti seikluste põhjal valmib BBCl peagi teleseriaal ja Rowling on kinnitanud, et raamatusarja lõppu pole veel kuskilt otsast näha. Tuleb lihtsalt loota, et kirjanikuproual selleks piisavalt aega jääks, sest Rowling paistab rabavat mitmel rindel. Väidetavalt on tal valmimas uus lasteraamat ning suvel etendub Londonis kaheosalise lavastusena järg Harry Potteri lugudele (mis on tegelikult kirjutatud koostöös kahe teise sulesepaga). Lisaks jõuab Novembris kinodesse film „Fantastilised elukad ja kust neid leida“, mille stsenaarium pärineb tervenisti Rowlingi enda sulest.