rr_r1102161Some books should be tasted, some devoured, but only a few should be chewed and digested thoroughly.

Viimasel ajal olen ilukirjanduse neelamise asemel hoopis kuhjadeviisi filme vaadanud, kuna lugemine on miski, mida ma õhtul rampväsinuna voodisse vajununa teps mitte teha ei suuda. Ja nii vaatasingi ühel õhtupoolikul üht Brendan Fraseriga lastekat nimega Inkheart, seda pigem küll Helen Mirreni ja Jim Broadbenti pärast. Hiljem leidsin Rahva Raamatust ka Saksa päritolu kirjaniku Cornelia Funke samanimelise raamatu ja tassisin selle ka huvi pärast koju.

Kui nüüd päris aus olla, siis igasugu fantasy-hõngulised raamatud on siiani minule üldjoontes kaugeks jäänud. Olen viimasel ajal seda žanri tasapisi avastama hakanud ja leidnud mõned teosed, mis mulle vägagi mokkamööda on, kuid enamjaolt olen siiski igasugu fantaasiamaigulistest raamatutest suure kaarega mööda käinud, sest tulevad nad ju suures osas telliskividena, mitu raamatut seerias. Annad sarjale näpu, võtab terve käe ja enam sa sealt loost välja ei pääse, sest (vähemalt minu puhul) on ju kuidagi patt alustatut pooleli jätta. Heaks näiteks oleks siinkohal Christopher Paolini lohejutud, mida ma absoluutselt ei seedi nende nõrga stiili ja klišeede tõttu, aga ometi olen ma kahest klotsist end läbi järanud ja ehk loen suvel kolmanda ka läbi, seda ehk rohkem küll siira huvi tõttu, et kas too noorsand on sadade lehekülgede kirjapanemise käigus ka end arendada suutnud.

Cornelia Funke Inkheart, mis on muide triloogia esimene raamat, on selline teos, mida lugedes minu noorem mina oleks omal ajal totaalselt pöördesse läinud, sest nimelt räägib too lugu raamatutest. 12-aastane Meggie Folchart elab koos oma isa Mortimeriga võrdlemisi normaalset elu, kui välja jätta fakt, et nad pidevalt kolivad. Raamatuköitjast isa on Meggie’le juba varases nooruses lugemispisiku edasi andnud ja nii elavadki kaks raamatukoid sõna otseses mõttes keset raamatuid, nende kodus on raamatud põrandal, laudadel, riiulites, köögis jne jne. Ühel ööl väisab aga nende maja müstiline võõras, keda Meggie isa paistab tundvat ning keda kutsutakse Dustfingeriks. Pärast seda asuvad Mo, Meggie ja Dustfinger (ja tema sarvedega nugis Gwin) Itaalia poole teele, sest keegi Capricorni-nimeline mees otsib Mo’d taga ning sellest ei saa midagi head tulla. Itaalias minnakse Meggie vanatädi Elinori juurde, kes kogub hinnalisi raamatuid ja on nende suhtes ikka paras pedant. Mortimer aga röövitakse Elinori juurest ning loo edasi hargnedes saab Meggie teada, et ta isa on Silvertongue, inimene, kes suudab valjusti ette lugedes raamatutest tegelasi ja asju välja võluda ning Dustfinger ning pahalane Capricorn ja tema käsilased sattusid nende maailma just Mo tõttu, kes aastaid tagasi Inkheart’i-nimelist raamatut oma naisele ja tütrele ette luges. Paistab aga, et kirjandus ei salli tühja kohta ning kui raamatutegelased pärismaailma sattusid, haaras raamat endasse Meggie ema, keda Mo hiljem tulutult tagasi lugeda püüdis. Loo edenedes suudavad pahalased korduvalt käkki keerata, raamatutest loetakse välja nii varandusi kui ka tegelasi ning seiklusesse kaasatakse ka Inkhearti  autor Fenoglio, kes ei suuda ära imestada kui vinged karakterid ta ikka loonud on. Nagu lasteraamatule kohane, on lõpp õnnelik ja hea võidab kurja.

Vaatamata sellele, et lugu on pisut etteaimatav ja venib kohati kui härja ila (tekkis isegi tunne, et filmitegijad olid õiged kohad raamatust välja rookinud) suudab see siiski panna lugejat kaasa elama ja minule kui totaalsele biblioperverdile meeldis hullupööra lugeda lõike, kus räägiti raamatuhunnikutest ja muust lugemisega seonduvast. Kui hästi tähelepanelikult lugeda, võib tekstist leida päris mitu kavalat ütlust raamatute kohta. Heaks lisandiks olid ka iga peatüki alguses olevad tsitaadid tuntud teostest, nii mõnegi vastu tekkis tõsisem huvi. Ühe peatüki algusest leidsin ka mingi Hispaania päritolu needuse, mis raamatuvarastele peale pandi ja sellega seoses tekkis idee see tekstijupp Ex Libris’eks kujundada ja oma lemmikraamatutesse kleepida, et oma laenajatest sõpru veits hirmutada. Samuti oli see raamat üks nendest, mille viimastele lehekülgedele on kuhjatud hulganisti lisamaterjali, näiteks olid seal intervjuu autoriga, paar mõistatust ning paar sõna raamatuköitmise ja nugiste kohta, ja seda oli üpris põnev lugeda. Triloogia teisi raamatuid ma vist lugema ei hakka, kuna mulle tundus see esimene raamat kuidagi terviklik ja lõpetatud olevat. Aga mine sa tea, mida tulevik toob.

Vaadake seda filmi ka ikka, Paul Bettany Dustfinger on suht seksü.