“Casanova? What do you want to know?:
he drinks, he eats, he laughs, he tells extraordinary tales.”
– Prince Belloselki

Ajalooliste isikute biograafiate puhul püüan ma tavaliselt lugeda mitu erinevat raamatut sama inimese kohta, sest igal autoril on oma lähenemine ja vaatepunkt ning detailid, millele tähelepanu pööratakse, kipuvad alati erinevad olema. Giacomo Casanova on vast üks nendest tegelastest, kellest saaks kirjutada ühe paraja portsu üksteisest erinevaid raamatuid, sest temast maha jäänud materjali annab ikka kõvasti lüpsta.

Ian Kelly on ehitanud oma Casanova üles kui ooperietenduse. Peatükid on tal jagatud vaatusteks, mille vahele pigistatud teatud teemasid käsitlevad vahepalad. Samas on raamat ikkagi rännak läbi elu nagu iga biograafia ning seda nagu ka Casanova hüplemist erinevate õukondade ja maade vahel rõhutavad iga peatüki algusesse asetatud illustratsioonid tolle aja erinevatest transpordivahenditest, mis on vastavalt eluetapile siis kas näiteks gondlid või tõllad (vahva detail, mis lugedes silma hakkas).

Kelly toob välja kõik tähtsamad sündmused ja naised mehe elus, jällegi vaatavad lehtede vahelt vastu Marta ja Nanetta, kastraadiks maskeeritud Teresa, Anna Maria,  poisilik Henriette, Manon, kiuslik La Charpillon ja teised.  On vanglast põgenemine, markiis d’Urfe’i uuestisünni lavastamine, Giustiniana afäär, London ja Pariis, Peterburi ja Poola, Konstantinoopol ja  Berliin ning palju muud, kuid Kelly biograafia võlu seisneb detailides ja kõrvalepõigetes, mis pakuvad informatsiooni just 18. sajandi igapäevaelu kohta. Eelpool mainitud vahepalad tutvustavad meile tolle aja reisimiskombeid ja laialt levinud kabala-hullust.  Seksi puudutavas peatükis tutvustatakse meile lühidalt kondoomi ajalugu, seda nii detailselt, et mainitakse isegi ära, et tavaliselt seoti lambasool just roosa lindikesega kinni ja neid kasutati korduvalt. Parimad preservatiivid tulid Inglismaalt ja nende fänn oli ka Louis XV, kes neid usinalt importida laskis. Toitu puudutavas vahepalas tuleb jutuks, et Casanova tavatses oma pastale vanade traditsioonide kohaselt kaneeli ja suhkrut peale puistata ning et tema memuaarides leidub seitsme lehekülje jagu retsepte, kuigi mees ise süüa just ei teinud. Samuti võib olla Casanova üks nendest, kes aitas austritele afrodisiaakumi kuulsust külge kleepida: nimelt meeldis veneetslasele aeg-ajalt mängida tibidega mängu, mille käigus tuli austreid suust-suhu edasi anda ja hiljem neid juba igat sorti kehaosadelt hammaste vahele haarata.

Kelly märgib ära nii humoorika kui ka pisut perversse alatooniga vahejuhtumid ja lood, kus avaldub 18. sajandil hinnatud keeleline nutikus oma sõnamängude ja ladusate ärapanemistega. Ja Kelly teeb ikka ise ka vahel nalja ja tulemuseks on üks väga muhe ning loetav elulugu, mis ei kipu aastaarvude ja muu sellisega koormama, vaid pigem rõhub tegevustiku ning olustiku kirjeldamisele. Samuti säilitab autor biograafiast distantsi ja ei lisa omapoolseid kommentaare nagu seda teeb näiteks Hannu Mäkela, nii et mulle tundus see raamat nauditavam kui soomlase oma, oleks võinud ehk paksem olla.

Biograafia autor Ian Kelly on muu seas ka näitleja ning huvitava faktina võiks mainida, et teda võib põgusalt silmata viimases Harry Potteri filmis, kus ta Hermione isa kehastab.