fghhSain lõpuks Antonia Fraseri Marie Antoinette: The Journey läbi. Hankisin tolle biograafia juba maikuus, aga poole aastast seisis ta niisama riiulis ja pärast seda lugesin teda suht aeglaselt, iga paari nädala tagant jupikese.  Tolle raamatu puhul on siis tegemist Prantsusmaa viimase kuninganna elulooga ning seda raamatut peetakse tänapäeval kõige informatiivsemaks Antoinette’i biograafiaks. Raamat ilmus 2001. aastal ning toosama elulugu aitas Sofia Coppolat  filmi tegemisel, olgugi, et algul mõtles ta hoopis kasutada Evelyne Lever’ teost. Lever oli hiljem Coppola filmi juures konsultandiks.

Ma olen oma 18. sajandi hulluses juba nii mitu Marie Antoinette’i kohta käivat raamatut läbi lugenud ja internetist antud teemal lisalugemist hankinud, et mul on peas tekkinud tõeline ajalooliste faktide Tootsi peenar ja ma ei oska enam öelda, kust milline info pärineb. Aga eks see olegi vist normaalne, kui üht sama lugu erinevate sõnadega lugeda. Samas on üldpilt väga selgeks saanud.

Nagu kõik uuemad Marie Antoinette’i kohta käivad raamatud, on ka see biograafia kaastundlik, inimlik ja toob selgelt välja põhjused, miks selle Austria printsessi lugu just niiviisi lõppes. Samas ei pea mingi Sherlock olema, et omi järeldusi teha. Muidugi läheb riik omadega metsa, kui juhtimine antakse nende kätte, kes pole valitsemiseks valmis.  Ja Marie Antoinette’i mõistaks vast kõik naised. Muidugi hakkad sa tohututes kogustes träni šoppama ja õukonda sattunud Rootsi täkuga tiiba ripsutama, kui su oma mees on vigase reproduktiivsüsteemiga pelglik paksuke, kes veedab oma päevi metsas loomi taga ajades või lukkudega mängides.  Samuti on mõistetav ka Antoinette’i igatsus pelgupaiga järele, kus olla õukonnareeglitest vaba ning mis meenutaks talle lapsepõlve. Võrreldes Prantsuse õukonnaga oli Antoinette’i lapsepõlv lausa tivoli. Maria Theresa ja Franz olid tõsised perekonnainimesed, kes ei hoolinud rangetest riietumisreeglitest ning tseremoniaalsusest. Õukondade erinevus oli märgatav. Näiteks mainib Fraser vahejuhtumit, kus väike Mozart keisrinnale sülle hüppas ja vastutasuks musi sai. Kui Mozart pärast seda Prantsusmaale tuuritama läks ja Madame de Pompadour’i kohtas, siis ei võtnud too daam teda üldsegi nii soojalt vastu ja pisi-Mozart pidi küsima, et kes on too naine, kes teda ei suudle, Austria keisrinna küll suudles.  Talvel käis aga terve keisripere rõõmsalt kelgutamas ja paleemüüride taga nauditi koos rahu ja vaikust.

Fraseri biograafia juures meeldis mulle see, kuidas ta oli lühidalt kõikide Antoinette’i elus tähtsate isikute tausta kirjeldanud. Ei midagi liigset, kuid samas oli seal piisavalt infot, et inimesed Prantsuse aristokraatia kaardile õigesse kohta paigutada ja siis terviklikust pildist hea ülevaade saada. Tekst oli hästijälgitav, kuigi kohati tulid sisse pikad lohisevad poliitilise olukorra selgitused, mis on küll vajalikud, kuid minu vaatenurgast tohutult igavad ja päris kole oli ikka nendest lehekülgedest edasi saada. Hästi tore oli ka see, et uurimus toetus päris suurel osal Antoinette’i kaasaegsete memuaaridele ning sisaldas palju tsitaate kirjadest ning päevikutest. See tekitas mul tahtmise hankida mõned tolleaegsed memuaarid, näiteks madame Campani meenutused Versailles’ aegadest. Usun, et seda oleks päris põnev lugeda.

Leidsin ka midagi raamatufännidele. Keda Marie Antoinette’i lugemisvara huvitab, siis sellest niipalju, et üldiselt fännas kuninganna tolleaegseid easy-read teoseid, mida kutsuti livres du boudoir. Nende puhul oli tegemist kergete romantiliste lugudega, nagu tänapäeva chick-lit. Marie Antoinette’ile meeldis lugeda ajaloolisi romaane ning just selliseid, millega ta samastuda sai.  Nii kuulus Antoinette’i raamatukokku näiteks Madame de La Fayette’i L’Histoire de Madame Henriette d’Angleterre, mis rääkis Charles II lemmikõest, kes samuti Prantsuse õukonda maha parseldati. Väliskirjandusest kuulusid kuninganna raamatukokku veel Henry Fieldingu Amelia ja Fanny Burney Evelina. Riiulitelt võis leida ka Prevosti “Manon Lescaut'” ning kuskilt on kõrvu jäänud, et Antoinette omas ka tolle aja kohta skandaalset Pierre de Choderlos Laclos’ “Ohtlike suhete” eksemplari, mis on üks minu vaieldamatu lemmik. Antoinette üritas end ka filosoofiast läbi närida, et teiste ees uhkeldada, kuid see ei tulnud tal eriti hästi välja, sest ta “luges” üht raamatut 4 aastat jutti.

Kellel Marie Antoinette’i/18. sajandi Prantsusmaa suhtes suurem huvi on, siis soovitan järgmisi raamatuid:

Stefan Zweig “Marie Antoinette: Keskpärase inimese portree”

Evelyne Lever “Marie Antoinette”

Caroline Weber “Queen of Fashion: What Marie Antoinette Wore to the Revolution”

Robert Frederick Opie “Giljotiin”

Evelyne Lever “Madame Pompadour. Metress, poliitik, metseen”

Jacques de Saint-Victor “Du Barry. Tänavalt kuningalossi”

Fraseriga seoses mainiks veel, et hiljuti ilmus eestikeelne  “Armastus ja Louis XIV”.