Kes tasub vatsa vaeva? Laupäev, märts 26 2016 

19456Noor saksa teadlane Giulia Enders jäi mulle silma juba mullu (või ehk varemgi?), kui tema Saksamaal suure populaarsuse saavutanud debüüt „Võluv soolestik“ (originaalis „Darm mit Charme“) inglismannide keeles ilmus ja angloameerika kultuuriruumi populaarteaduslike raamatute ühesilbiliste pealkirjade traditsiooni järgides „Gut“  nimeks sai. Ühtäkki figureeris Enders mitmetel ajaleheveergudel, mis kõik rõhutasid, kui väga teda väljaheited vaimustavad, sest tualetihuumor müüb ja kui sinna veel kena tüdruku pilt juurde panna, siis on tegu lausa jackpotiga. Ent Endersi esimene üllitis sisaldab endas palju enamat kui üksnes pabulaid.

Kui ma veel väike olin, siis ei viitsinud ma kunagi arvutimänge mängides õpetusi järgida ning eelistasin pigem kohe pea ees vette hüpata ja nipid-trikid mängu käigus selgeks saada. Eks inimkehaga ole samamoodi. Keegi ei õpeta meid otseselt seda kasutama ja kasulikud teadmised kipuvad aegamööda kogunema. Ära pista näppu suhu, toores toit lööb põhja alt, jne. Ühel heal päeval lööb külge kummaline valu ja siis jooksed otsingumootorist abi otsima, et teada saada, kus täpselt see pimesool asubki. Suuremal osal kooliõpilastest jookseb bioloogiatunnis kuuldu mööda külgi maha ja nii ei pruugigi me täpselt teada, miks kõht koriseb, valutab ja streigib.

51HH54qlRPL._SX321_BO1,204,203,200_Endersi raamatut võibki seega seedetrakti kasutusjuhendiks pidada. Ampsu teekonda kirjeldatakse süvitsi, suust pärakuni, iga organi talitluslikud nüansid saavad lahti seletatud. Kui soolestikus tekib tõrge, pakub Enders välja teaduslikult tõestatud lahenduse. Kaante vahelt saab teada, milleks õigupoolest mandlid ja pimesool head on, mida teha, kui kõht on lahti või kinni (ja miks meil selliseid asju vaja on), miks soolestik vahel toiduga pirtsutab ja kuidas kogu see kaadervärk üleüldse korralikult tööle saada. Lugejale saavad selgemaks nii igasugu allergiad ja talumatused kui ka reklaamidest tuntud bifidobakterite ja laktobatsillide müstika. Bakterite osa on mõnusalt põhjalik, sest Enders võtab läbi nii selle paarikilose kogukonna, mis meie sees elab, kui ka pahalased, kes meid väljast ründavad. Eriti paeluv on peatükk, kus autor räägib vaimse tervise ja soolestiku seostest. Kuuldavasti ärgitas just see teema ka teda raamatut kirjutama: Enders kohtas kunagi ühel koosviibimisel äärmiselt halva hingeõhuga meest, kes järgmisel päeval enesetapu sooritas ning teda hakkas huvitama, kui kas ja mil määral mikrofloora meie tujusid mõjutab.

Väljaheidetest ei saa loomulikult üle ega ümber ja ka Enders ei malda selle teema käsitlemisega oodata, pakkudes raamatu sissejuhatuseks lugu oma korterinaabrist, kes tahtis ühtäkki teada, kuidas kakamine käib. Enders asus tubli teadlasena tööle ja andis sõbrale liigagi detailse ülevaate ning tema ettekandest said osa ka külla kutsutud sünnipäevapeolised. Enders käsitleb teemat ausalt ja humoorikalt ning kuna „Everyone Poops“ on meist laia kaarega ümber käinud ning potijutud tabuteemaks jäänud, soovitan Endersi raamatut kõikidele nendele, kes omal ajal Andrus Kivirähki legendaarse Tähekese loo „Kaka ja kevad“ ilmudes meedias furoori tekitasid ja seda lastele kõlbmatuks pidasid (lätlased vist läksid oma halaga isegi kultuuriministeeriumisse). Tänapäeval ei ole vast tõesti enam põhjust kehalisi funktsioone häbeneda ja teeselda, nagu keegi meist ei peeretaks ning  „Võluv soolestik“ aitab siinkohal hästi terve mõistuse lippu kõrgel hoida.

lonks-seiklused-seedetraktisHuvitavat on ses raamatus kamaluga, ent väikeseks miinuseks võib lugeda stiili, sest suurema osa ajast kirjutab Enders nagu keskmisest lahedam kooliõpetaja ja vaatamata sellele, et faktid seletatakse lahti piltlikult ning vahel ka popkultuuri abil (ühes kohas leidub isegi kardetud “;-)” emotikon), on üldmulje veidi kuivavõitu ja jutt ei jookse alati ladusalt. Samas toetavad Endersit tugev teaduslik taust ja aukartustäratav allikakogu, mille ka raamatu lõpust leiab. Need, kes tahavad Endersi kergelt akadeemilisest lähenemisest mahlakamat ja suurema haardega meelelahtust, pisut kärtsu ja mürtsu, ning soovivad teada, mida põnevat veel väljaheidetega ette võtta saab (ja pärast seda informatsiooni lõunalauas jagada), võiksid lugeda Mary Roachi raamatut „Lonks“.

Eksimuse hind Pühapäev, aug. 9 2015 

ronson_coverSotsiaalmeedia on oma haarmed nii tugevasti igapäevaelu külge kleepinud, et enam pole võimalik sellest üle ega ümber saada. Nutitelefon kipub kaissu ja tänavatel eraldatakse juba ruumi telefoni näppivate inimeste jaoks. Heal juhul võivad miljon kirjutusmasinaga ahvi korda saata suuri tegusid, kuid elu näitab, et interneti hüved käivad ikka käsikäes kaose külvamisega.

Internet võimaldab meil oma elu kopeerides-lõigates-kleepides endast meelepärane kuvand luua. Mis sõnavabadusest enam rääkida, kui kõik, mis võrku üles riputatakse, läbib juba inimese enda ajus mitu filtrit. Kuid ühest komistuskivist, õiglussõdalasest või õelast naabrist piisab, et reputatsioon, too kaua tehtud kaunikene, ühe hetkega pulbriks peenestada, ning lisaks jääb iga eksisamm igaveseks internetiavarustesse hõljuma. Ajakirjanik Jon Ronsoni viimane raamat “So You’ve Been Publicly Shamed” keskendubki taolise lumepalliefekti lahkamisele.

Näiteid veebipõhistest häbistamis- ja trollimiskampaaniatest ei pea kaugelt otsima. Üks esimesi, kes internetivitsad avaliku häbistamise teel kätte sai, oli Monica Lewinsky. Mõned kuud tagasi aeti Twitterist minema briti telenägu Sue Perkins, kelle kohta läks liikvele kuulujutt, nagu tahetaks teda “Top Geari” juhtima panna. Seda tõe pähe võtnud tavotised ürgmehed läksid ent püha raevu täis ja pommitasid naist solvangutega, kuni too sotsiaalmeediast eemale tõmbus. Tänavu mais pidi varem ulmefännide poolt taevani kiidetud Joss Whedon pärast uue „Tasujate“ filmi avanädalavahetust Twitterist sääred tegema, kuna temast oli kohmaka stsenaristitöö tõttu üleöö paaria saanud. Internetil on võim ja ta ei karda seda kasutada.

Ronson on oma raamatus võtnud ette teekonna „puutumatute“ juurde. Tema intervjueeritavateks on inimesed, kelle prohmakad on internetis kulutulena levinud ning mitte ainult ebamugavust tekitanud, vaid nende elu täielikult hävitanud. Kaante vahelt leiab jõuka populaarteaduslike raamatute autori, kelle usutavus saab fataalse põntsu, kui ilmneb, et ta on oma raamatu tarbeks Bob Dylanile omavoliliselt sõnu suhu toppinud. Kaks tehnonohikut teevad konverentsil koolipoisinalja, mis saab saatuslikuks nii neile endile kui ka meeste pildi internetti riputanud kitupunnile. Pressiesindaja Twitteris säutsutud must huumor (seda igas mõttes) ajab ühe pikamaalennu jooksul terve interneti tagajalgadele. Alati ei pruugi olla nii, et mida rohkem jälgijaid, seda rohkem kahju. Ka üks sõprade seas jagatud pilt võib jalad alla võtta ja oma elu alustada.

Ronson näitab, kuidas õilsast informatsioonioaasist on saanud tsirkuseareen, mille ümber massid värsket verd nõuavad. Häbitundest on saanud kummaline elektrikarjus, millega rahvast ohjes hoida, internetist üks veider virtuaalne panoptikum. Avalikule häbile võivad ohvriks saada kõik, kes virtuaalmaailmaga seotud või kelle tegusid seal kajastatakse. Turvaliselt võivad tunda end vaid needsamad näotud inimhulgad, kelle poolehoid võib hõlpsasti kihvtiseks vihaks muutuda. Niiviisi üheskoos tegutsedes kipub inimlikkus kaduma. Nagu Ronson nendib, lumehelves ju laviinis hukkunute eest ei vastuta.

Eelkõige kutsuvad raamatus esitatud näited lugejaid üles taolisi olukordi paremini hindama ning arvestama sellega, et iga skandaali keskmes on enamasti õppimisvõimeline inimene. Kui Ronsoni intervjueeritud inimeste lugusid lugeda, siis valdav enamus kahetseb oma äpardust siiralt ning eks seegi ole paras karistus, kuna enda pea on ikka see kõige hullem vangla. Ühe rumaluse karistuseks ei pea tingimata olema vallandamine ja avalik häbipost, pigem tuleks kõigepealt inimesele olukorda rahulikult selgitada. Alles hiljuti oli kõikjal juttu Sir Tim Huntist, kes naisteadlaste pihta suunatud seksistliku remargi tõttu õppejõu kohalt lahkus ja tõenäoliselt on ta edaspidigi internetis tuntud mitte oma töö, vaid misogüünia poolest. Hunt jäi oma sõnadele kindlaks,  selgitades, et tegu oli tema isiklikel kogemustel põhineva arvamusega (mis tegelikult ju õõnestab selle tõsiseltvõetavust), aga mida ühelt 72-aastaselt onult ikka oodata. Sotsiaalsed fopaad ei tohiks siiski teadustööd mõjutada. Kui Hunti asemel oleks olnud mõni helge peaga noorteadlane, siis oleksime poliitilise korrektsuse nimel ehk ilma jäänud nii mitmestki läbimurdest. Samamoodi on Richard Dawkinsi Twitteri voog hästi jube, kuid tema erialased raamatud jube head.

Ent üks keskmine eestlane, kelle surfisessioonid piirduvad vaid Maarjamaise virtuaalruumiga ja kes välismaalastega naljalt suhtlema ei kipu, võib seda raamatut lugedes aga lihtsalt pihku itsitada, sest meie mail on poliitkorrektsuse, feminismi ja intellektuaalse omandiga lood üpris äraspidised. Kaine mõistus kutsub trollid õuele, halvustava mõtteavalduse eest võib sule sappa saamise asemel aga hoopis mõne like’i koguda. Igaüks võib silmagi pilgutamata Facebookis vaenu õhutada ning sealjuures täitsa muretu olla, sest leib on ka hommepäev laual  ja seljatagust kaitseb internetikommentaatorite armee.

Pehmed ja karvased Kolmapäev, aug. 8 2012 

Doris Lessingi “Kassid” annab lühiülevaate karvapallidest, keda kirjanik oma elu jooksul kohanud on, ja tegu on kena kirju seltskonnaga. Esmalt saab lugeja aimu, mis tunne on elada kassidest kubisevas Aafrika farmis ning pärast seda jutustab Lessing põhjalikumalt Londoni kiisudest.

“Kassid” tundub olevat raamat, millest täit mõnu saavad tunda ainult kassiinimesed. Teistele võivad Lessingi tähelepanekud kuiva sonimisena tunduda. Ent kiisuarmastaja kogeb seda lugedes äratundmisrõõmu, sest kassid, ükskõik kus maailmanurgas nad ka ei elaks, on loomult üsna sarnased. Lessingi terav pilk peilib välja kõik kassielu iseärasused ja kirjeldab neid loomutruult. Kui kassid saavad mõne veidrusega hakkama, püüab Lessing nende psüühikat lahates sellele seletust leida. Kuid kes see ikka päris täpselt teab, mis ühe kassi mõtteis mõlgub? Ka Lessing tunnistab, et kassid on ikka ühed pagana müstilised elukad. Kass teeb, mis kass tahab, motiive ei maksa otsida. Ja pole vajagi, lood kasside seletamatutest seiklustest on muhedad.

Pärast lugemist jäi hinge pitsitama kiisude üleüldine abitus. Jah, kassid tavatsevad omapead kõndida, kuid ometi käib nende iseseisvus käsikäes armetusega. Ikka veel leidub kohti, kus neisse suhtutakse kui prügisse. Keskaja rudiment? Kodukasside reproduktiivsüsteem on nende omanike käsutuses. Kui kass saab viga, sõltub nende saatus suuresti inimloomast, uhke hiirekuningas muutub tagasi haledaks kassititeks. Kui kass saab otsa, siis lein ei kesta kaua. Nukker. Nagu Lessing raamatu lõpus nendib: “Tundes kasse, tervel eluajal arvukalt kasse, jääb lõpuks kurbuse sade, mis on hoopis teistsugune kui see, mis seostub inimestega: see koosneb valust nende abituse pärast ja süütundest meie kõigi eest” (lk 138).

Järgmine lehekülg »