Silmapete Esmaspäev, aug. 2 2010 

“It was love, I knew, and it tasted like champagne in my mind.”

Lühijuttude lugemine pole üldiselt minu rida. Mulle ei meeldi see pettumustunne, mis kargab sulle kallale siis, kui sa just oled suutnud end loo sisse elada ja siis äkki avastad, et loed juba viimast lauset. Kui ma milessegi süvenenud olen, siis ma tahan, et juttu jätkuks kauemaks nagu selles kunagises klatšimooridega kohvireklaamis. Aga Neil Gaimanile on raske vastu panna ja nii ma ostsingi tema lühemate kirjatükkide kogumiku Smoke and Mirrors, mis osutus üheks väga heaks lugemiseks.

Kogumikku on raske analüüsida, kuna iga jutt on ju ikkagi omaette tervik, üks on haarav, teine aga mitte nii väga.  Valik on üpris mitmekesine, Smoke and Mirrors on kohati seksikas, kohati nostalgiline, perversne, südantsoojendav, ühteaegu nii värskendav kui magusalt vanamoodne. Aga igast loost õhkub seda mõnusat gaimanilikku veidrust ja kui sa lõpuks oled kõik need jutud endasse imenud, valdab sind kummaline rahulolu- ja õndsustunne ning vähemalt mul oli pärast raamatu lõpetamist paar tundi mingi veider muie näos.

Mis mulle Gaimani juures kõige rohkem meeldib, on see, et tema fantaasiamaailm on reaalsusega vahetus seoses. Neil suudab leida maagiat hallist argipäevast ja nii lebabki Püha Graal tema loos vanakraamipoes, kust üks vanatädi selle ühel päeval 30 penni eest oma kaminasimsile soetab, armetu must kodukass peab perekonda kaitstes igaöist võitlust vanakuradi endaga ja tavaliste inimeste teed ristuvad erakordsete karakteritega, kes nende elu rööpast välja viivad. Ja kui sellest ei piisa, siis keerab Neil lihtsalt vindi üle ja muudab Lumivalgekese vereimejaks ning printsi nekrofiiliks.

Ent minu jaoks oli raamatu kõige magusam koht esimestel lehekülgedel, sissejuhatuses. Nimelt võtab autor seal lühidalt kokku iga jutu saamisloo ja selline taustinformatsioon on oi-oi kui põnev ning ma olen nii kurb, et kõik kirjanikud aeg-ajalt midagi sellist ei tee. Gaiman mõtiskleb sissejuhtatuses nii mõnusalt oma ameti üle, et endalgi tekib tahtmine pastakas kätte haarata ja midagi paberile panna. Tahaks ka selline kirjanduslik mustkunstnik olla.

Rottidest ja inimestest Laupäev, dets. 13 2008 

neil_gaimanInglise päritolu kirjamees Neil Gaiman on tasapisi kujunemas mu üheks lemmikautoriks.  Seekord sattus kätte kirjaniku esimene romaan Neverwhere, mis on juba sellepärast üks isevärki teos, et see sai alguse samanimelisest teleseriaalist, mis 1996. aastal Gaimani sulest teleekraanile trügis. Kuna seebitootmise käigus lõigati kirjaniku stsenaariumist päris palju juppe välja ja muudeti nii mõningaidki asju, otsustas Gaiman kogu supi ka raamatuks trükkida ning väljajäänud stseenid selle sisse kirjutada.

Raamatu peategelaseks on igatpidi tavaline šotlasest kontorirott Richard Mayhew, kes elab ja töötab Londonis, plaanib abielluda oma tüdruksõbra Jessicaga ning soovib (või vähemalt arvab, et soovib) elada vaikset ja normaalset elu. Ometi võtab Richardi elu ootamatu pöörde kui ta märkab tänaval lebavat verist tütarlast ning viimase vaatamata Jessica protestiavaldustele oma koju veab.  Veidral Door’i-nimelisel neiul on aga ent mitmeid üllatusi varuks, seda nii rottidega rääkimise kui ka kahtlaste tuttavate näol. Tuleb välja, et tütarlaps on põgenemas ühe sadistliku duo eest ning ta annab Richardile ülesandeks leida üles üks vana tuttav ning kui mees sellega hakkama saab, lubab Door tema elust kaduda ja haihtub õhku. Peagi avastab Richard aga, et keegi ei pane teda enam tähele. Mehele tundub, nagu oleks ta nähtamatu. Samuti näib, et tal pole enam ei tööd ega kodu ning siis otsustab mees veidra neiu ja tema markii de Carabas’i-nimelise kaaslase üles leida. Teekond viib Richardi aga maa-alusesse Londonisse, kohta, kuhu satuvad inimesed, kes on elu hammasrataste vahele jäänud või Gaimani sõnul “maailma mõradest läbi kukkunud”. All-London on aga üpriski õõvastav paik, otsekui kõverpeeglipilt Üla-Londonist. Iga nurga taga hiilivad kõrilõikajad, rotid (kes on selles raamatus ilgelt vahvad), kahtlased naised, veel kahtlasemad mehed, parmud, kanalisatsiooniaristokraadid ja loomulikult ka mitmed hädaohud. Uus maailm paneb Richardi proovile ning pea kohal asuva Londoni mugavustega harjunud mees peab õppima kanalisatsioonis ellu jääma.

Neverwhere‘i tagakaanel on hästi tabavalt öeldud, et too raamat on otsekui miski, mida kirjutaks Terry Pratchett kui ta oleks kuu aega Kafkaga ühes kongis istunud. Gaimani loodud maailm oleks ühest otsast nagu steampunk ja grungelik, teisest küljest nostalgiline, viktoriaanlik ja samas on ta ka kui moondunud versioon meie tänapäevaühiskonnast. Viis, kuidas autor on Londoni metroojaamad ja muud tuntud kohad nagu Harrodsi ja Briti Muuseumi oma loo sisse kirjutanud, mõjub osavalt ja nendest kohtadest lugemine tekitab kindlasti mõnedes lugejates ka äratundmisrõõmu. Fantaasiarikka jutustuse sisse kootud väiksed õudusniidid ja naljakohad mõjuvad põnevusttekitavalt ning värskendavalt ja lugu on juba esimestelt lehekülgedelt lummav. Gaiman haarab lugejal kohe alguses tugevasti ninast kinni ja ei lase enne lahti, kui raamatu kõik 372 lehekülge loetud on.

Loomulikult ei saa selle raamatu puhul kõrvale jätta ka mitmeid värvikaid karaktereid, keda lugeja kaante vahel kohtab. Kõige meeldejäävamalt mõjusid kahtlemata härrad Croup ja Vandemar, professionaalsed mõrtsukad ja suurepäraste piinamisoskustega sadistlikud värdjad, keda pimedal kõrvaltänaval mitte mingil juhul kohata ei tahaks, rääkimata veel maa-aluses tunnelis. Iga peatükk, kus need twisted sotsiopaadid välja ilmusid pani nii itsitama kui ka vastikusest nina kirtsutama. Minu meelest võiks nendest kahest lausa eraldi raamatu kirjutada. Tekkis lihtsalt selline tunne, et Croupil ja Vandemaril oleks veel nii palju öelda ja teha, “things to see, people to do.” Markii de Carabas ja tõsine action-tšikk Hunter olid samuti sellised tegelased, kelle kohta rohkem teada tahaks, aga samas on nende kohal lasuv saladuseloor mõnusalt müstiline. Ainus tegelane, kes natuke närvidele käis, oli Islington ja ausalt öelda tundus kogu raamatus olev ingli-teema kuidagi võõrastav ja imelik. Pärast lugemist jäi sisse veits näriv tunne, et see lõpplahendus oleks võinud ju kuidagi vingem olla ja miski jäi nagu puudu, teisalt oli aga kõik muu vägagi haarav ja pani tegelastele kaasa elama. Siiski leidsin raamatust rohkem positiivseid külgi kui negatiivseid.

Eelpoolmainitud teleseriaali on ehk tänapäeval natuke imelik vaadata, sest see mõjub puiselt ja odavalt.  Praeguse aja võimalustega saaks kindlasti parema seriaali kokku pandud. Samas kui lugeja juhtub olema selline, kellele meeldib oma peas valminud varianti televersiooniga võrrelda, siis kannatab seda vaadata küll. Raamatuversiooni soovitan aga soojalt.

Go, and catch a falling star Neljapäev, juuli 31 2008 

Kevadel vaatasin Neil Gaimani raamatu põhjal valminud filmi Stardust ja seda kohe mitu korda. Sellest ajast saati olen raamatupoes toda raamatut lapanud ning eelmisel nädalal võtsin vaevaks ka selle ära osta.

Raamatu tegevus toimub viktoriaanlikul Inglismaal asuvas Wall‘i-nimelises linnakeses, mis asub ühe müüri lähedal, millest teisel pool on võlumaailm täis kuningriike ja maagilisi olevusi, nagu näiteks ükssarvikud, nõiad, haldjad või siis karvaste kassikõrvadega violetsete silmadega aadlikupreilid, kes nõia needuse all värvilise linnuna elama peavad. Wall’ist pärit noormees Dunstan Thorn kohtab Maipühade aegu peetaval võlulaadal just sedasama neidu ning 9 kuu pärast saabub talle korvis beebi, kelle juurest leitud paberilt võib lugeda “Tristran Thorn”. Poiss kasvab suureks, armub ning kui ta koos oma ihaldusobjekti Victoriaga juhtub langevat tähte uudistama, siis lubab, et ta toob tüdrukule tähe, kui saab selle eest vastu mis iganes ta hing ka ei ihaldaks. Nõnda asubki noormees teele müüritagusesse maailma, kuid tähe leidmine ja selle koju viimine pole üldsegi lihtne töö, kuna kukkudes neiu kuju võtnud Yvaine-nimelist tähte jahivad peale Tristrani ka kurikuulsa nõidadetrio juht, kes tahab tähelt südame välja lõigata ja selle abil igavesti noor olla,  ning Stormhold’i nimelise kuningriigi surnud valitseja pojad, kes trooni saamiseks peavad leidma Stormholdi võimuallika – kalliskivi, mis tähe taevast alla koksas ning mida täht nüüd ümber oma piha kannab.

Gaiman on saanud hakkama millegi huvitavaga, luues muinasjutu täiskasvanutele. Nagu ta ise raamatu lõpus olevas intervjuus mainib, siis muinasjutud polnud algselt lastele mõeldud. Gaiman räägib, et Grimmide muinasjuttudest said alles siis lastejutud, kui vennad hakkasid saama kirju vanematelt, kes andsid teada, et jutud on lastele sobimatud:

“So Rapunzel, in the first edition of the Grimms’ fairy tale, says to the witch, ‘Why is my belly swelling? My clothes no longer fit.’ Whereas by the third edition, the witch at that point knows that she’s been seeing a young man because Rapunzel says something like, ‘Old Mother, you are not as heavy as the prince.'”

Ja nii ongi “Stardust’is” kahes kohas kuumad seksistseenid ja kui tähepreili taevast kukub, siis pärast ai-karjatust lausub ta ka (hästi vaikselt) fuck. Ükssarvik leiab oma lõpu üpris veriselt ning ette tuleb kõride läbi lõikamist, mürgitamist ja ussihammustustesse suremist. Gaimani geniaalsus peitubki viisis, kuidas ta on ranged viktoriaanlikud inimesed kõrvutanud hullumeelse fantaasiamaailma ja inimeste pahedega ning seega loonud hämmastava vaatemängu sellest, mis juhtub, kui kaks maailma põkkuvad. Tekstis peitub ka üpris tabavalt kirja pandud mõtteid, näiteks:

“He imagined he could see the very faces of the stars; pale, they were, and smiling gently, as if they had spent so much time above the world, watching the scrambling and the joy and the pain of the people below them, that they could not help being amused every time another little human believed itself the centre of its world, as each of us does.”

***

“”You should have let me take [your heart] back then, for my sisters and me. We could have been young again, well into the next age of the world. Your boy will break it, or waste it, or lose it. They all do.””

Mainimistväärt fakt on ka see, et üks vasekarva lehtedega puu kuju saanud nümf, kes Tristranit tema teekonnal aitab, põhineb Gaimani sõbrannal Tori Amosel ning autor tunnistab, et see on üks harv juhus, kui ta on oma sõbra raamatusse kirjutanud. Tori Amosel on omakorda laul “Horses”, milles on rida “And if there is a way to find you, I will find you, but will you find me if Neil makes me a tree”.