Alan Bennetti “Tema majesteet lugeja” (ing. k. The Uncommon Reader) räägib meile loo ühe inimese teest kirjanduse juurde. Kuid raamatute seekordne ohver pole mingi tavaline Jüri või Mari, vaid hoopis kuninganna Elizabeth II, kelle koerad ta ühel päeval rändraamatukogu juurde juhatavad. Et mitte ebaviisakas olla, laenutab kuninganna ka raamatu ning avastab enda üllatuseks, et lugemine pakub talle sellist naudingut, millest tal varem aimugi polnud. Peagi hakkab ta end köögipoiss Normani juhendusel läbi närima nii moodsast kirjandusest kui tolmustest klassikutest, püüab ümbritsevate inimestega raamatuvestlust arendada ja uus hobi tikub isegi paleest väljapoole. See aga ei meeldi teps mitte peaministrile ja teistele asjapulkadele ning kuningannat üritatakse igal viisil kirjandusest tagasi oma kohustuste juurde tirida.

“Tema Majesteet lugeja” on nii muhe raamat. Teemavalik on originaalne, ülesehitus hea. Bennett tantsib absurdi piirimail, tema huumor on soe, mänglev, irooniline. Ütleks, et isegi leebelt kivirähklik, see võrdlus kargas mulle pähe siis, kui jõudsin kohani, kus Canterbury peapiiskop “Tantsud tähtedega” vaatas. Kuigi teos on õhuke, eesti tõlge vaid 95 lehekülge, suudab Bennett kaante vahele suruda nii kriitikat poliitika ning ühiskonna pihta kui ka mõtteid lugemise ja raamatute kohta. Tekst on mõnusalt tihe, kõike on parajalt, ei midagi üleliigset. Kuna teos räägib lugemisest, siis lipsavad lehekülgedelt läbi ka mitmed autorid, mõnedega on kuninganna isegi käppa surunud, ja kirjandusteosed. Nii võib raamatust omale palju uut lugemismaterjali leida.

Leidsin raamatust ka tuttavaid olukordi. Nagu iga kirglik lugeja, seisab ka Elizabeth II ühel hetkel silmitsi hunniku “uskmatutega”, kelle elu jooksul loetud raamatud võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ning kes leiavad end paraja supi seest, kui nad ei oska kuningannale vastata, mis raamat neil hetkel öökapil lesib, sest kuninganna on võtnud omale kohuseks ka teisi oma haigusega nakatada ning vanadaamil on lugemiskaugete inimeste jaoks alati mõni pehmekaaneline eksemplar kotist võtta.

Arvan, et “Tema majesteet lugeja” sobiks hästi kingiks inimesele, kes kirjandust väga tihti ei tarbi. Kõnealune teos omab head raamatubatsillide levitamise potentsiaali, hea lühike ja humoorikas. Lugemist “õppiva” kuningannaga on ju hea samastuda ning soovitusi edaspidiseks lugemiseks jagub küllaga.

Ja oi kui hea lõpp sellel lool oli. Aga sellest me ei räägi.