Jeanne-Louise-Henriette Campan oli Prantsuse õukonnas Marie Antoinette’i saabumise ajaks juba vana kala. Kui ta oli 15, määrati ta Louis XV tütardele ettelugejaks. Hiljem sai ta kuninganna õuedaamiks ning jäi tema saatjaks kuni 1792. aastani. Madame Campan sai oma pea alles jätta, kuid pärast revolutsiooni oli ta vaene kui kirikurott ja pidi enese ülalpidamiseks kooli asutama. Campan suri 1822. aastal ning jättis endast maha mälestused õukonnast, mis avaldati aasta hiljem.

Kuna aadlikud ja muud tähtsad tegelased olid revolutsiooni tõttu sunnitud oma pabereid põletama (kuuldavasti oli isegi kunn oma dokumente memuaaride kirjutamise mõttega korrastanud), siis on Madame Campani kirjatükk väärtuslik kraam, sest see annab ülevaate õukonnaelu seikadest, millest nii mõnedki poleks vist muidu avalikkuse ette jõudnud. Campan kirjutab nii igapäevaelust kui ka skandaalsematest juhtumitest, isiklikest kokkupuudetest kuningannaga ja kuulujuttudest.

Tekst on pisut ebaühtlane, mõnele sündmusele pühendab Campan mitmeid lehekülgi, teisi jälle mainib vaid põgusalt, aga eks siin avaldubki materjali autentsus. Kellegi kolmanda isiku poolt kirjutatud biograafia ja pealtnägija jutustuse vahel laiutab terve kuristik ning sellist ehtsat vahendamata teksti on äärmiselt huvitav lugeda. Kui Zweigi, Fraseri ja Lever’ biograafiate Marie Antoinette jääb täpseks, kuid steriilseks rekonstruktsiooniks, siis Campani kirjeldused teevad temast elava ja hingava inimese ning annavad tema loole mingi uue dimensiooni, millest ma siiani puudust tundnud olin. Kõik need jutud, millega ma varem elulugude kaudu tutvunud olin, said äkki Campani ridu lugedes reaalseks.

Samas tuleb meeles pidada, et suures osas on tegemist ikkagi rojalistliku propagandaga ning Campani põhieesmärgiks paistab olevat kuninganna nime puhtakspesemine. Nii on raamatusse puistatud peotäis sentimentaalseid episoode, milles avaldub kuninganna heatahtlikkus ja altruism. Kui ingelliku välimusega poisike jäi kuninganna hobuste jalge alla, võttis Marie Antoinette ta endale, söötis ta kõhu täis ja ehtis sitside-satsidega. Kord vigastas üks teener end rasket mööblitükki tassides ja Marie Antoinette tõttas talle appi, rebides lõhki taskurätikuid, et mehe haavu puhastada. Ühel vanaaastaõhtul lasi kuninganna tuua Pariisist igasugu vingeid mängukanne, palus need oma ruumidesse laiali laotada ning andis seejärel õppetunni oma lastele, öeldes, et kuna riigis valitseb vaesus, siis ei saa ta neile seekord neid mänguasju lubada ja nii pakitigi kraam sealsamas kohe ka kokku. Samas ei ole memuaarides näiteks Marie Antoinette’i hasartmänguvõlgadest sõnakestki juttu ja Ferseni nimi tuleb mängu alles siis, kui riigist põgenemiseks läheb. Huvitaval kombel mainib Campan ikkagi ära kleidihunnikud, mis iga hooaja lõppedes kapisügavustesse pagendati. Kuigi priiskavate garderoobiuuenduste mainimise ja tolle leluintsidendi vahele jääb päris kena hulk lehekülgi/aastaid, paneb see siiski kulmu kortsutama.

Kihvt lugemine. Campani memuaarid on ka täiesti vabalt Internetis saadaval. Kui huvi, siis on abiks www.gutenberg.org ja www.archive.org