Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ma ei arvanud, et Stieg Larssoni The Girl with the Dragon Tattoo (e.k. “Lohetätoveeringuga tüdruk”) mulle üldse meeldiks. Mind ei huvita ei äri, ei ajakirjandus ega vanade inimeste veidrad mured. Ma ei arvanud isegi seda, et ma selle lõpuni loen, aga vaat kus lops. Pidin üllatuma.

Stieg Larsson ei vaja vist eestlasele erilist tutvustamist, kuna tema Millenniumi-triloogia on juba kuid igal pool figureerinud, raamatupoodides ehitatakse nendest raamatutest vigurtorne ja igasugu arvustajad on end tema kolmest krimiromaanist sügavalt läbi puurinud. Igaks juhuks mainin siiski ära, et tegu on Rootsi ajakirjanikuga, kes pärast oma romaanide kirjastajale viimist otsustas 2004. aasta novembris ühtäkki südamerabanduse saada ja sussid püsti visata.

Millenniumi triloogia esimeses raamatus “Lohetätoveeringuga tüdruk” (originaalis on raamatu nimi vist hoopis “Mehed, kes vihkavad naisi”, ei tea miks Eesti versioon inglisekeelse tõlke nime kannab, seesugusel vihasel raamatul võiks ikka vihane nimi ka olla) saab lugeja tuttavaks ajakirjanikuametit pidava Mikael Blomkvistiga, kes mõistetakse süüdi ärihai Wennerströmi laimamises. Peagi võtab temaga ühendust üks teine ärimaailmas tuntud nimi, eakas härra Henrik Vanger, kes palub Blomkvisti abi perekonnamüsteeriumi lahendamisel. Nimelt kadus aastaid tagasi vanahärra 16-aastane sugulane Harriet, kelle saatus on siiani udulooriga kaetud. Vastutasuks lubab vanamees Blomkvistile hulga pappi ja Wennerströmi kohta kompromiteerivat materjali. Ajakirjanik võtab pakkumise vastu ning hakkab varitöö (Vangeri perekonnakroonika kirjutamine) varjus Harrieti kadumist uurima. Peagi ristub Blomkvisti tee salapärase noorukese musta riietuva ja rõngastatud Lisbeth Salanderiga, kelle minevik hoiab endas saladusi ning kes omab mitmeid varjatuid andeid, millest peamine on vast see, et neiu on hämmastavalt osav häkker ja oskab kerge vaevaga igasugust infot välja nuhkida.

Kui tavapärased krimkad-thrillerid on kui kirjanduslik kiirtoit oma paarisaja leheküljega, siis Larsson virutab lugeja lauale mitu telliskivi, mille tegevustik venib kohati kui püksikumm, kuid siis napsab raamat sulle vastu näppe ja läheb veidi maad kiire sammuga edasi. Loomulikult on hea lugeda raamatut, kui autor teab, millest ta kirjutab. Seega on ka ajakirjandust, natsismi ja muud Larssonile hingelähedast puudutavad kohad raamatus realistlikult ja kenasti kirja pandud. Ometi kipub Larsson muude asjadega laisk olema. Pikkadele uurimisperioodidele järgnevad kiired lahendused, mis mõjuvad veidi ebaloogiliselt. Ühel hetkel veedab tegelane mitu päeva mingit infokillukest uurides ja järgmisel kargab Google’ist hämmastavalt kiirelt just see õige artikkel lahti. Ja üldse ma ei saa aru, miks nad oma müsteeriumeid kiiremini ei lahendanud, sest kõik tegelased olid pidevalt kofeiinilaksu all. Larssoni Millenniumi-raamatud oleksid vist hoopis õhemad, kui kõik kohvikeetmise ja pitsa ülessoojendamise jupid koos muu ebaolulisega nagu rüperaalide parameetrite ülesloetlemine välja rookida.

Raamatukaantel mainitakse korduvalt Lisbeth Salanderi kui karakteri unikaalsust. Mina nägin temas just neid omadusi, mida üks stereotüüpne keskealine meesterahvas minu meelest ühele stereotüüpsele subkultuuri esindajale külge kleebiks, et temast midagi “erilist” teha. Kui asja nii vaadata, siis ega ma eriti ei üllatunud, et Larsson otsustas selle kleenukese heviplika üdini iseseisvaks ja attitude‘iga häkkerist geeniuseks muuta. Aga ei, mulle see tegelane meeldis ja just tema pärast lugesin ka teise osa, The Girl who Played with Fire läbi ning plaanin ka The Girl who Kicked the Hornets’ Nest kätte võtta, kui see odava paperbackina poodidesse jõuab (mul lihtsalt on see probleem, et ma ei saa alustatut pooleli jätta, isegi siis, kui loetu mind eriti kaasa ei tõmba). Teised tegelased jäid kuidagi kaugeks ja igavaks, võib olla ka oma vanuse pärast. Mikael häiris mind oma lõdva püksikummi tõttu.  Ja ausalt öeldes paistab terve triloogia oma naiste poole suunatud vägivallaga üks feministi õudusunenägu olevat, rääkimata sellest, et kõik naistegelased on suhteliselt kõrvalejäetud, ahistatud ja etteaimatavad, ainus tegija on vaid Salander, aga ka temas lööb rohkem välja seda vihast maskuliinsemat poolt, androgüünne nagu ta on oma lameda rinnaga, mis teises osas kahjuks aga silikoonid saab.

Teine raamat paistab esimesele alla jäävat. Tundus, et esimene osa oli kuidagi läbimõeldum ja autor suutis pinget lõpuni üleval hoida, kuigi Harrieti saatus oli raamatu esimestest lehekülgedest juba aimatav ja mom-õ-ror-vov-a-ror-i-kok-sos oli ka kõige tõenäolisem vant valitud. Teise osa miinuseks oli minu silmis see, et raamat tegeles Lisbethi personaalse minevikuga ja tema saladuste ilmsikstulemine röövis temalt müstika, tema karakteri lahtimõtestamine muutis teda minu silmis veidi igavamaks ja lisaks hakkas usutavus ka ära kaduma. Mina ei usu teps mitte, et üks peahaavaga imeõbluke tüdruk killbillilikult mulla alt välja ronib, oma aju näpib ja lõppkokkuvõtteks ikka ellu jääb, olgu ta nii karm tibi kui tahes.

Vaevalt, et see kompott ilma autori surmata, raamatus sisalduva vägivallata ning (lesbi)seksita nii palju müüks, kuid siiski tundub Millenniumi triloogia olevat oma detailsuse poolest peajagu teistest thrilleritest üle ning tegelikult on ikka väga lahe, et põhjamaade kirjandus ka aeg-ajalt niiviisi tunnustust saab. Kõlbab lugeda küll, hea lihtne jälgida ja meie kultuuriruumile lähedasem ka kui angloameerika krimkad.