Kui  kunagi tiinekana tundus Dan Brown loetav olevat (lol), siis nüüd nõudis tema viimase üllitise lugemine minult ülimat enesekontrolli. The Lost Symbol (e. k. “Kadunud sümbol”) on ikka väga, väga halb, kuid asja huumoriga võttes sain selle lõpuks ikkagi läbi.

Taaskord kistakse Robert Langdon vandenõuteooriate keskele. Lehekülgedel jooksevad ringi vanad head vabamüürlased ja kiiksuga kurikaelad, kes üritavad iga hinna eest süngeid saladusi päevavalgele tuua ning sellest kasu lõigata. Seekord toimub tegevus Washingtonis ja seega on raamat väga ameerikakeskne. Kuna USA on suhteliselt noor riik ja ei oma nii rikast ajaloolist tausta kui näiteks vana maailm, siis ka sellest jutust on näha ameeriklaste soov seda mingitmoodi kompenseerida ja luua oma maale müstiline legendidest kubisev kultuurikiht. Ajaloo koogelmoogelile lisab Brown särtsu pseudoteadusega ja uus bestseller ongi sündinud. Silmnähtavalt haltuura.

Browni stiil on tahumatu, kuid seekord suutis ta mu kannatuse tõsiselt proovile panna. Linnakirjeldused meenutavad turismireisi ja autor on kui mikrofoniga giid bussi esiistmel, kes brožüürist lauseid maha loeb. Ka tegelaste jutt meenutab kohati Wikipediat ja targutamine hõlmab isegi kõige elementaarsemaid asju: Brown võtab keset raamatut aja maha ning seletab, et numbrid, mida me kasutame, on just nimelt araabia numbrid. Sõna-, lause- ja mõttekordused on pea igal leheküljel. Olgu, ma liialdan pisut, kuid mõte jääb samaks. Stiilinäide:

“Langdon knew very soon he would reach what was called the breath-hold breakpoint – that critical moment at which a person could no longer voluntarily hold his breath.” 

Lisaks kõigele eelnevale pakuvad meelelahutust halenaljakad kommentaarid, mida Brown oma tegelaste suhu topib. Kui mingi peni hinnalise Piibli nahka pistab, siis lausub Langdon: “I’m glad Hercules got a taste of religion”. Katherine Solomoni meeleheitlikke katseid lukustatud raamatukokku sisse pääsemiseks saadab suvalise kodutu mõte: “Wow, the homeless man thought, she must really need a book”. Taolisi lausejuppe on terve teos täis pikitud ja kokkuvõtteks jääb raamatust väga madalalaubaline mulje.

Mis aga mind muigama pani, oli lause, mis saatis järjekordset “šokeerivat” avastust: “Ironically, the same code had been a plot twist in a mediocre thriller Langdon had read years ago”. Eneseiroonia, härra Brown?