ronson_coverSotsiaalmeedia on oma haarmed nii tugevasti igapäevaelu külge kleepinud, et enam pole võimalik sellest üle ega ümber saada. Nutitelefon kipub kaissu ja tänavatel eraldatakse juba ruumi telefoni näppivate inimeste jaoks. Heal juhul võivad miljon kirjutusmasinaga ahvi korda saata suuri tegusid, kuid elu näitab, et interneti hüved käivad ikka käsikäes kaose külvamisega.

Internet võimaldab meil oma elu kopeerides-lõigates-kleepides endast meelepärane kuvand luua. Mis sõnavabadusest enam rääkida, kui kõik, mis võrku üles riputatakse, läbib juba inimese enda ajus mitu filtrit. Kuid ühest komistuskivist, õiglussõdalasest või õelast naabrist piisab, et reputatsioon, too kaua tehtud kaunikene, ühe hetkega pulbriks peenestada, ning lisaks jääb iga eksisamm igaveseks internetiavarustesse hõljuma. Ajakirjanik Jon Ronsoni viimane raamat “So You’ve Been Publicly Shamed” keskendubki taolise lumepalliefekti lahkamisele.

Näiteid veebipõhistest häbistamis- ja trollimiskampaaniatest ei pea kaugelt otsima. Üks esimesi, kes internetivitsad avaliku häbistamise teel kätte sai, oli Monica Lewinsky. Mõned kuud tagasi aeti Twitterist minema briti telenägu Sue Perkins, kelle kohta läks liikvele kuulujutt, nagu tahetaks teda “Top Geari” juhtima panna. Seda tõe pähe võtnud tavotised ürgmehed läksid ent püha raevu täis ja pommitasid naist solvangutega, kuni too sotsiaalmeediast eemale tõmbus. Tänavu mais pidi varem ulmefännide poolt taevani kiidetud Joss Whedon pärast uue „Tasujate“ filmi avanädalavahetust Twitterist sääred tegema, kuna temast oli kohmaka stsenaristitöö tõttu üleöö paaria saanud. Internetil on võim ja ta ei karda seda kasutada.

Ronson on oma raamatus võtnud ette teekonna „puutumatute“ juurde. Tema intervjueeritavateks on inimesed, kelle prohmakad on internetis kulutulena levinud ning mitte ainult ebamugavust tekitanud, vaid nende elu täielikult hävitanud. Kaante vahelt leiab jõuka populaarteaduslike raamatute autori, kelle usutavus saab fataalse põntsu, kui ilmneb, et ta on oma raamatu tarbeks Bob Dylanile omavoliliselt sõnu suhu toppinud. Kaks tehnonohikut teevad konverentsil koolipoisinalja, mis saab saatuslikuks nii neile endile kui ka meeste pildi internetti riputanud kitupunnile. Pressiesindaja Twitteris säutsutud must huumor (seda igas mõttes) ajab ühe pikamaalennu jooksul terve interneti tagajalgadele. Alati ei pruugi olla nii, et mida rohkem jälgijaid, seda rohkem kahju. Ka üks sõprade seas jagatud pilt võib jalad alla võtta ja oma elu alustada.

Ronson näitab, kuidas õilsast informatsioonioaasist on saanud tsirkuseareen, mille ümber massid värsket verd nõuavad. Häbitundest on saanud kummaline elektrikarjus, millega rahvast ohjes hoida, internetist üks veider virtuaalne panoptikum. Avalikule häbile võivad ohvriks saada kõik, kes virtuaalmaailmaga seotud või kelle tegusid seal kajastatakse. Turvaliselt võivad tunda end vaid needsamad näotud inimhulgad, kelle poolehoid võib hõlpsasti kihvtiseks vihaks muutuda. Niiviisi üheskoos tegutsedes kipub inimlikkus kaduma. Nagu Ronson nendib, lumehelves ju laviinis hukkunute eest ei vastuta.

Eelkõige kutsuvad raamatus esitatud näited lugejaid üles taolisi olukordi paremini hindama ning arvestama sellega, et iga skandaali keskmes on enamasti õppimisvõimeline inimene. Kui Ronsoni intervjueeritud inimeste lugusid lugeda, siis valdav enamus kahetseb oma äpardust siiralt ning eks seegi ole paras karistus, kuna enda pea on ikka see kõige hullem vangla. Ühe rumaluse karistuseks ei pea tingimata olema vallandamine ja avalik häbipost, pigem tuleks kõigepealt inimesele olukorda rahulikult selgitada. Alles hiljuti oli kõikjal juttu Sir Tim Huntist, kes naisteadlaste pihta suunatud seksistliku remargi tõttu õppejõu kohalt lahkus ja tõenäoliselt on ta edaspidigi internetis tuntud mitte oma töö, vaid misogüünia poolest. Hunt jäi oma sõnadele kindlaks,  selgitades, et tegu oli tema isiklikel kogemustel põhineva arvamusega (mis tegelikult ju õõnestab selle tõsiseltvõetavust), aga mida ühelt 72-aastaselt onult ikka oodata. Sotsiaalsed fopaad ei tohiks siiski teadustööd mõjutada. Kui Hunti asemel oleks olnud mõni helge peaga noorteadlane, siis oleksime poliitilise korrektsuse nimel ehk ilma jäänud nii mitmestki läbimurdest. Samamoodi on Richard Dawkinsi Twitteri voog hästi jube, kuid tema erialased raamatud jube head.

Ent üks keskmine eestlane, kelle surfisessioonid piirduvad vaid Maarjamaise virtuaalruumiga ja kes välismaalastega naljalt suhtlema ei kipu, võib seda raamatut lugedes aga lihtsalt pihku itsitada, sest meie mail on poliitkorrektsuse, feminismi ja intellektuaalse omandiga lood üpris äraspidised. Kaine mõistus kutsub trollid õuele, halvustava mõtteavalduse eest võib sule sappa saamise asemel aga hoopis mõne like’i koguda. Igaüks võib silmagi pilgutamata Facebookis vaenu õhutada ning sealjuures täitsa muretu olla, sest leib on ka hommepäev laual  ja seljatagust kaitseb internetikommentaatorite armee.