PiltSaksa kirjaniku Kerstin Gieri  kalliskivitriloogia esimene raamat „Rubiinpunane“ tutvustab lugejaskonnale 16-aastast Gwendolyni, kelle perekond on täis salapäraseid frukte. Nimelt levib nende seas naisliini mööda päritav ajarändurigeen ning on kätte jõudnud aeg, mil Gweni igapidi treenitud, haritud, kasitud ja poputatud geenikandjast nõbu oma esimese ajahüppe tegema peaks. Sugulased ja kogu selle ajaränduriteemaga tegeleva sekti tähtsad asjapulgad jäävad ent pika ninaga, kui ühtäkki hoopis Gwen minevikku prantsatab. Nii leiabki tüdruk end keset kiivalt hoitud saladusi, ennustusi, kohustusi ja informatsioonitulva, saatusekaaslaseks sarnasest perekonnast pärit 18-aastane turris olekuga Gideon de Villiers.

 „Rubiinpunane“ astub kohe pea kõikidesse noortekate seas levinud ämbritesse. Peategelane on üks paras lumivalgeke, ilus ja jõukas, kuid äärmiselt kohmakas, samas ka „eriline“ oma poolkuu moodi sünnimärgi ning võimega vaime näha. Tihtipeale ei ole aru saada, kas Gwen ongi lammas või ainult teeskleb, sest kuuldavasti saab ta koolis häid hindeid, kuid samas ei tea ta ajaloost tuhkagi ning esitab küsimusi stiilis „[Rubiinid] on need punast värvi kivid, jah?“ (lk 110). Gideon on ka muidugi pikka kasvu tumedapäine üliharitud juurdlev-põrnitsev hurmur, tegelasetüüp, mida on juba 19. sajandist peale ad nauseam lüpstud.

Hoolikalt ülesehitatud ajarännufantaasia on super, ent ka siin valmistab raamat pettumuse. Võib-olla olen liigselt traditsioonides kinni, kuid minu jaoks on ajaränne huvitav siis, kui see hõlmab mingisugust konkreetset tehnoloogiat, mitte salapärast geeni või veremaagiat, mida siis masinate abil ohjes hoitakse.  Seega on „Rubiinpunase“ ajarännu mehaanika minule vastuvõtmatu ning absurdne, eriti veel sellepärast, et rännata saab vaid minevikku, kuna tulevik pole veel toimunud (???). Lisaks teeb bioloogiapõhisus ajarännu tahtmatult koomiliseks, kuna raamatu alguses Gweni nõbu ümbritsev ootusärevus ning ajahüppe sümptomid (kõhuvalu ja iiveldus) loovad mulje, nagu tal hakkaksid päevad või hüppaks kohe kuskilt mingi beebi välja. Jah, noortekate liivakastis geenidega mängimisest üldiselt head nahka ei tule. Võtame näiteks kas või Veronica Rothi, kes treis ühest jaburast eugeenikaeksperimendist läbimõtlemata ja vaevu koos seisva triloogia.

Viimased kivid loobin aga stiili, tõlkija ja toimetaja kapsaaedadesse. Oh’id ja ah’id panevad igasugusele proosale põntsu, kuid selle raamatu puhul mõjusid need eriti laastavalt. Filmide ja nende peaosatäitjate nimedega pommitamise mõttele ei suutnud ma samuti näppu peale panna. Popkultuurile saab ju vihjeid ka veidi obskuursemalt teha, kui väga vaja on.  Sageli kumas tekstist läbi saksapärast ülesehitust ja faktivigu. Apsakaid jätkus typo’dest ja ühilduvusest tautoloogiani: „Mul polnud muidugi aimugi, kuidas mõõgaga toimetama peaksin, kuid kindel oli see, et relv on vahe ja terav“ (lk 235).

Kuna alustatud tegevus tuleb lõpule viia ning suured saladused jäid lahendamata, olen sunnitud ka järgmised kaks raamatut tulevikus läbi töötama, ent hetkel vajan vist küll hingetõmbepausi, sest peategelase sisemonoloog on tõsiselt väsitav. Paratamatult tekib mõte, et raamatust oleks asja saanud, kui jutt jäänuks nõbu Charlotte’i juurde, kuna Gwenile on raske pöialt hoida.

Raamatust väntasid sakslased ka 2013. aastal filmi.