Romaani A Single Man peetakse Christopher Isherwoodi kõige viimistletumaks teoseks. Tema teistele kirjatükkidele sarnaselt on ka selles raamatus autobiograafiline element olemas. Kuuldavasti kirjutas ta selle parasjagu siis, kui tal Don Bachardyga mingi suurem lahkheli oli ja nii otsustas ta kujutada ette oma elu ilma temata.

Raamatu tegevus toimub Ameerika Ühendriikides. George on keskealine inglasest kirjandusprofessor, kelle partner Jim on hiljuti õnnetult surma saanud. Mees on teda ümbritsevast ühiskonnast isoleeritud nii oma seksuaalse orientatsiooni, vanuse kui rahvuse poolest ja nii on tema elu suuresti näitemäng. Isherwood on luubi alla asetanud ühe päeva George’i elust.

Tekstist vaatab vastu toosama Berliini lugudest tuttav Isherwood, kes kaamerana igasugu pisidetaile jäädvustab ja need hiljem hämmastava täpsusega jutuks punub. Isherwood on tabav ja otsekohene: lugeja leiab end peategelasega koos tolle tualettruumist ja voodist kõige maisemate tegevuste juurest, kuid samas lahkab teos igavikulisi küsimusi. George’i mõttelennul on teadvusvoolu mekk man, aga tekst on klaar ja seda on väga kerge lugeda. Kõige ilusamini kirjutatud osa raamatust on kindlasti selle lõpp.

A Single Man on melanhoolne ja hall, George’i elus puudub elusäde ja ta on iseenda hale vari. Ta paneb oma identiteedi igal hommikul ühes riietega selga ja kannab seda õhtuni. George’i päeva iseloomustab masinlikkus ja vaid ülikoolis tajub ta oma eksistentsi mõtet, kuna see on ainus koht, kus ta end kasulikuna tunneb. Samas on George’i mõttekäik elav, sest ta saab ainult oma peas end välja elada.

Lisaks minevikule, mida George härdalt meenutab, ja uimasele olevikule, põrkuvad romaanis noorus ja vanadus ning vastavad mõttemallid. Eriti huvitavad on need kohad, kus George oma õpilase Kennyga vestlust arendab. Kui George hoiab mälestustest kinni, siis Kennys avaldub nooruslik muretus ja hoolimatus:

All I’m saying is, the past doesn’t really matter to most kids my age. When we talk like it does, we’re just being polite. I guess that’s because we don’t have any pasts of our own – except stuff we want to forget, like things in high school, and times we acted like idiots –

Kenny ja George’i koosveedetud aja tegi haaravaks ka too peen seksuaalne pinge, mille Isherwood oma loo sisse kudunud on. Isherwood kiusab lugejat algusest lõpuni välja. Mõnes kohas nagu hakkaks midagi juhtuma, on pilgud, välja ütlemata mõtted, kuid siis jälle säde kustub, ent mõne aja pärast leek lahvatab taas ja muster kordub. Nii ongi raamat ühest küljest letargiline, kuid samas on ridade vahel mõnus surin.

Raamatu põhjal on valminud ka film, milles ma natuke pettusin, sest ekraani-George on suitsiidile kalduv ja see paneb Isherwoodi jutu nihkesse ning tulemuseks on üks moondunud lugu, kuid Colin Firth teeb peategelasena tubli töö ja filmi visuaalne pool on suht kompu.