Tegelikult olen ma vahepeal päris mitu raamatut läbi saanud ja nendest isegi pisut juba kirjutanud, kuid mõtlesin, et kriban kõigepealt midagi John Clelandi Memoirs of a Woman of Pleasure (e. k. “Fanny Hill”) kohta, kuna selle kaanepildil laiutab Marie-Louise O’Murphy, kellest sai Giacomo Casanova (ja tollesama Boucher’i maali) abiga Louis XV armuke, ja nii haakub see postitus hästi eelmisega.

Aastatel 1748-49 avaldatud Memoirs of a Woman of Pleasure on esimene algupärane ingliskeelne erootiline romaan, mida alates selle kirjastamisest on saatnud nii hukkamõist kui ka plahvatuslik edu. Loomulikult pandi raamatule kohe igasugu keelud peale ja kuni 1960ndateni oli see põrandaalune kirjandus. Nagu arvata võib, peetakse seda tänapäeval üheks tõlgitumaks inglise romaaniks ja alates 60ndatest on selle põhjal vändatud ka päris mitu filmi.

John Cleland sai oma loole inspiratsiooni põhiliselt samalaadselt nilbest prantsuse kirjandusest, kuid Memoirs of a Woman of Pleasure on ka Samuel Richardsoni tolle aja bestselleri Pamela paroodia.  15-aastane külatüdruk Fanny satub Londoni bordelli, elab seal üle nurjunud vägistamiskatse, teeb tutvust lesbiseksi ja masturbeerimisega ning laseb hiljem Charlesi-nimelise noorsandiga bordellist jalga, et temaga nädal aega voodis veeta. Ent noormees saadetakse peagi ootamatult välisreisile ja vahepeal rasestunud Fanny kaotab lapse ning alustab oma patuelu.

Raamat koosneb Fanny kahest pikast kirjast tundmatule daamile. Clelandi arust olid vulgarismid maitselagedad ning seega kirjeldab ta kõiki seksuaalakte läbi arvukate metafooride ja seep see ongi, mis selle raamatule vast kunstilise väärtuse annab. Autor on ikka meeletult vaeva näinud, et nii palju erinevaid nimetusi genitaalidele välja mõelda.  Eriti hakkavad silma militaristlikud ja laevandusega seotud kujundid, seda tõenäoliselt sellepärast, et autor oli vastava teemaga tuttav (Cleland alustas oma karjääri jalaväelasena ning veetis aega ka Indias mingi Ida-India Kompanii asjapulgana). Tekst kipub aga enamasti üksluiselt lääge olema, kõik tegelased on kaamed kui koolnud, ainult seks võtab nende palged punetama, mehed on enamasti hästivarustatud täkud ja naised pidevalt hakkamist täis, voodipostides on varjul punase vedelikuga pudelikesed, et prostituutidest igal ööl taas neitsid saaksid.

Muigamapanev ja silmakirjalik kontrast ilmneb lesbilisuse ja homoseksuaalsuse kujutamisel: naistevahelist armastust peab Fanny ebaloomulikuks, aga sealjuures erutavaks, kuid homoseksuaalsus on tema jaoks läbinisti tülgastav ja nii kukubki raamatus poistevahelist sahkermahkerit piiluv neiu ehmatusest tooli pealt maha ja kaotab teadvuse. Samas võib raamatuga kaasnevate märkuste nimistust lugeda, et tõenäoliselt oli homoseksuaalsuse sellise kujutamise taga autori personaalne vimm härrasmehe vastu, kelle tõttu ta omal ajal aastaks vangi sattus. Nimelt oli too Cannoni-nimeline mees muuseas kirjutanud homoseksuaalsust pooldava pamfleti ja ju siis otsustas Cleland teda oma raamatus sel kombel peenelt mõnitada. Või äkki üritas Cleland omale mingit suitsukatet luua? Eessõna mainib, et hilisemal ajal peeti teda ennast geiks, kuna ta jäi elu lõpuni vallaliseks.

Ootasin enamat, kuid päris pettunud ma ei ole. Clelandi Memoirs of a Woman of Pleasure on  kirglik, julge ja mahlakas kompott üllatavalt moraalitseva ja iroonilise lõpuga. Fanny esimene armastus Charles naaseb kolm aastat hiljem, andestab, palub kätt. Lilled ja liblikad, 18. sajandi sentimentaalsus. Mina isiklikult pole varemalt porri nii kenas pakendis kohanud, kihvt lugemine.