Eesli ja möiraahvi odüsseia Esmaspäev, sept. 26 2011 

Pärast Bookeri saanud “Pii elu” kirjutamist kulus Yann Martelil 9 aastat uue teose üllitamiseks. Eelmisel aastal ilmunud Beatrice and Virgil on lugu Henry-nimelisest kirjanikust, kes saab ühe huvitava fännikirja ligidal elavalt taksidermistilt (veidral kombel samuti Henry), kes soovib tema abi näidendi kirjutamisel. Näidendi tegelasteks on eesel Beatrice ja möiraahv Virgil (Vergilius), kes ekslevad mööda triibulist särki.

Julgen arvata, et Martel on sarnaselt raamatu-Henryle jäänud loorberitele puhkama ja kannatanud loomepiinade käes (ka viimane on eelnevalt kirjutanud populaarse raamatu, mille tegelasteks on loomad) ning ideede nappusest on sündinud järjekordne loomaallegooria, mis seekord varjab endas holokausti õudusi ning laenab juppe teiste kirjanike töödest. Beatrice and Virgil’i lehekülgedelt vaatab vastu Flaubert’i lühijutt, ära mainitakse “Fatalist Jaques ja tema isand”, loomade nimed pärinevad Dantelt ning eeslit ja möiraahvi võib vabalt võrrelda “Godot’d oodates” tegelastega. Ühesõnaga, üks intertekstuaalne supp, mis peaks lugejat intellektuaalselt vägagi stimuleerima.

Raamatu suurimaks probleemiks on vast see, et Martel ise jääb viidatud teoste ja  kirjeldatud minevikusündmuste varju. Teos on fragmentaarne ja vähemalt mul oli raskusi loosse sisseelamisega. Igav hakkas, noh.  Jutust võib eeldada, et sarnaselt raamatu-Henryle on Martel on üritanud kirjutada holokaustist uues valguses, kuid tulemus ei funka eriti. Lõigud, kus kirjanik tsiteerib Flaubert’i juttu, on nii kohutavalt pikad ja seega jääb mulje, et suur osa raamatust on lihtsalt ruumitäide. Eesel ja ahv arutlevad pikalt ja laialt pirni omaduste üle, ebaolulistele detailidele pühendatakse ebardlikult palju ridu, raamatu lõppu on surutud peotäis filosoofilisi harjutusi.

Võrreldes kogu selle ajaga, mis kulub loo käima lükkamiseks, on lõpplahendus kuidagi mage ja tundub, nagu oleks kirjanik tahtnud lihtsalt asjaga ühele poole saada. Samas oli see võib-olla minu enda vastumeelsus II MS teemadega tegelevate raamatute suhtes, mis ei lasknud mul seda kompotti nautida. Ehk jäi mul asja iva üldse tabamata? Äkki oli raamat liiga sügav? Mine sa tea, aga antud teos ei tekitanud minus mingeid tundeid.

Sehkendaja

Tiiger! Tiiger! Reede, juuni 4 2010 

Yann Martel on Hispaanias sündinud kanadalane, kes enne 2001. aastat oli küll juba pikemat aega kirjutamisega tegelenud, kuid seni olid tema teosed märkamatuks jäänud. 2001. aastal ilmus temalt aga romaan Life of Pi (e. k. “Pii elu”), mis sai ülemaailmselt tuntuks pärast Man Bookeri võitu aastal 2002.

Life of Pi on lugu 16-aastasest india poisist Piscine Molitor Patelist, kes soovib, et teda Piiks  (nagu 3,14) kutsutaks. Pii perekond peab Pondicherrys loomaaeda ja nii on Pii loomade kohta nii mõningatki kõrvade taha pannud. Piid huvitab ka religioon ning poisi armastus jumala vastu võtab sellised mõõtmed, et ta hakkab koguni kolme religiooni paralleelselt praktiseerima. Piist saab ühtäkki hindu, kristlane ja muslim ning see valmistab peavalu nii Pii vanematele kui poisi usulistele juhendajatele. Kuid Pii tahab lihtsalt jumalat armastada, ei midagi muud. Pii elu pööratakse aga pea peale, kui perekond Indiast Kanadasse sõitma asub. Nimelt läheb nende laev põhja ja Pii jääb 227 päevaks päästepaati, kaaslaseks üks jõle hüään, orangutang, murtud jalaga sebra ja tiiger nimega Richard Parker.

Martel alustab raamatut kui Aleksei Turovski, jagades lugejaga oma teadmisi loomade käitumisest, järgmisena asub ta amatöörist usukuulutaja rolli ja arutleb religiooni plusside ning miinuste üle ning siis tuleb osa, kus see kõik proovile pannakse. Autor arutleb allegooriate kaudu religioossuse ja ateismi üle, mida uskuda ja mida mitte, kuidas teha valikuid. Romaanis segunevad fiktsioon ja faktid, tõesed sündmused ja pettekujutelmad, fantaasia kõrvutatakse reaalsusega. Uuritakse loomi ja inimloomi: kust algab üks ja lõpeb teine? Suurt rolli mängib ka lugude jutustamine ja see, kuidas jutud inimestele mõjuvad.

Õigupoolest ei juhtu selles raamatus mitte midagi. Spoilerivabalt ei oska ma hästi seda teost lahata. On üks kole/fantastiline robinsoniseiklus ja selle kõrval jookseb paralleelsena traagilisem reaalne kannatuslugu ning lugejal, nagu ka tegelastel raamatus, tuleb valik teha, mis tundub meelepärasem olevat. Ometi pani miski mind seda edasi lugema. Ma ei ole teab mis suur loomafänn ja usust olen ka väga kaugel, kuid Martel suutis Pii elu minu jaoks piisavalt huvitavaks teha, et ma raamatu kaanest kaaneni läbi loeksin. Õhku ahmima ei jätnud, midagi uskuma ei pannud, aga siiski oli see raamat hea, värske ja inspireeriv.