Öös on asju Pühapäev, apr. 24 2011 

“Let me tell you something, Mari. The ground we stand on looks solid enough, but if something happens it can drop right out from under you. And once that happens, you’ve had it: things’ll never be the same. All you can do is go on living alone down there in the darkness.”

Kuna siiani olen ma peamiselt lugenud Haruki Murakami vanemat loomingut, mõjus 2004. aastal ilmunud romaan After Dark (originaalis Afutā Dāku) mulle üpris värskendavalt.

See kummaline lugu saab alguse paar minutit enne keskööd ning lõppeb veidi enne seitset hommikul. 19-aastane Mari loeb tühjas restoranis raamatut, kui tema juurde astub Takahashi-nimeline noormees, kes on tütarlast ning tema õde ka varem kohanud, ning alustab vestlust. Vahepeal pekstakse lähedalasuvas hotellis läbi üks hiinlasest prostituut ning Mari kutsutakse hiljem Takahashi soovitusel appi tõlgiks. Seal kohtab ta lisaks hiinlannale ka endist naismaadlejat Kaorut ning millegi eest põgenevat veidike salapärast Korogi-nimelist naist, kelle kehale on põletatud märgid.  Lisaks tutvub lugeja loo edasi kulgedes ka prostituudi peksjaga ning Mari õe Eriga, kes magab juba teist kuud seletamatult sügavat und.

Murakami on seekord otsustanud oma loo jutustada kolmandas isikus ja peab ütlema, et selline väike muutus aitab luua hoopis teistsuguse atmosfääri. Tekst tundub kuidagi aktiivsem, on palju dialooge ning erinevaid hääli. Keelekasutus tundub vabam ning huvitav on ka see, kuidas autor lugejat teksti sisse kutsub. Peatükkides, kus kirjeldatakse Erit, kasutab Murakami toas ringi liikudes rohkesti sõna “meie” ja tõepoolest tekib hetkeks selline tunne, nagu kirjanik talutaks sind käekõrval läbi sumeda öö. Samas on ka need kohad veidi kummituslikud ja vägagi kinematograafilised:

“Our point of view, as an imaginary camera, picks up and lingers over things like this in this in the room. We are invisible, anonymous intruders. We look. We listen. We note odours. But we are not physically present in the place, we leave behind no traces. We follow the same rules, so to speak, as orthodox time travellers. We observe but we do not intervene” (lk 27).

Ka teemavaliku juures on miskit uut märgata. Kuigi raamatus on Murakamit proovinud lugejale paljugi tuttavat, on autor selle teosega ka veidi teistsugustele radadele kõndima läinud ja selle on ehk tinginud see, et teose sündmustik leiab aset pimedas, ühe öö jooksul. Nii tutvustab Murakami After Dark’is urbanistliku elu süngemat poolt, lugeja näeb vilksamisi all-maailma, asju, mis päevavalgust ei kannata.

After Dark on ehk algul pisut harjumatu ja vast mitte nii keerukas, kui autori teised romaanid, vaatamata sellele, et teos innukalt unenägude ja reaalsuse vahelist piiri hägustab ning seetõttu kohati ikkagi suht müstiline on. Pärast lugemist jääb sisse mingi veider tunne. Tundub, et autor jätab palju enda teada, kuid samas teeb ta igasugu vihjeid, mis pärast kummitama jäävad.  Minu Murakami elamustega on alati kaasnenud mõningane paranoia ja teadmatus, aga eks see panebki edasi lugema.

As Time Goes By Kolmapäev, nov. 17 2010 

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” (originaalis Kokkyō no minami, taiyō no nishi) on autori seitsmes romaan, mis sai kirja pandud aastal 1992, kui Murakami oli ühendriikides Princetoni ülikooli külalisõppejõuks.

Jutustajaks on seekord keskealine Hajime, kes on pealtnäha õnnelikult abielus ning peab Tokyos džässibaare. Ent kogu elu on meest saatnud mälestustes vigase jalaga tüdruk Shimamoto, tema sugulashing, keda ta varajases teismeeas kohtas ning kes tema väga heaks sõbraks sai, kuid kes ühel hetkel kooli vahetas ning nii kasvasid noored lahku. Ent siis tuleb naine taas tema ellu ja ohustab Hajime igapäevaidülli, kuna mehe tunded Shimamoto vastu on visad kaduma.

“Lõuna pool piiri, lääne pool päikest” on taaskord üks lihtne armastuslugu. Siiamaani ei suuda ma sõnastada seda, miks Murakamit nii mõnus lugeda on. Ehk on see sellepärast, et ta oskab suurtest asjadest rääkida väikeste sõnadega. Võib-olla aga viisis, kuidas ta isegi argielu müstiliseks muuta suudab, isegi ilma üleloomulikke elemente kasutamata, nagu selle raamatu puhul juhtus. Murakami on nagu vana dressipluus, tõmbad ta selga ja kõik on mõnusalt tuttav ja soe. Avad kaaned ja kuuled taas klassikalist muusikat ning džässi, näed taaskord neid melanhoolseid karaktereid suurlinnamelus, nende mälestusi ja unistusi. Ja Murakami juures on veel huvitav see, et vaatamata korduvate elementide kasutamisele tundub iga raamat eriline, uus ja huvitav.

See raamat oli esimene teos Murakamilt, mida ma eestikeelsena lugesin ja kuigi ma tõlget kommenteerida ei oska, tuleb tunnistada, et kujutlustes rullus lugu lahti nagu varemalt, kirjeldustest õhkus autorile omast hõngu ja tekstil oli samasugune voolav natuur nagu inglisekeelsetes tõlgetes, mida ma varemalt lugenud olen. Arvan, et see raamat sobiks hästi esimeseks tutvumiseks autori loominguga, kerge lugemine, lugu pole pealetükkiv ega pöördeid täis, aga samas on kõik, mis teeb Murakamist Murakami, seal olemas.

Hallo, kosmos Kolmapäev, okt. 13 2010 

Haruki Murakami on Jaapanist pärit kirjamees, kellelt eesti keeles on ilmunud romaanid “Norra mets” ja “Kafka mererannas”. Minu kätte sattus seekord inglisekeelne Sputnik Sweetheart (originaalis Spūtoniku no koibito).

Raamatus avaneb lugejale kummaline armukolmnurk. Sumire on 22-aastane boheemlaslik biitnik-wannabe, kes kannab lohvakat meestemantlit, nohikuprille, erinevast paarist sokke ja unistab kirjanikuametist. K., loo jutustaja on neiu parim sõber, kes töötab algkooliõpetajana ning on Sumiresse lootusetult armunud. Ent Sumire on nii keskendunud kirjutamisele ja kõige sellega seonduvale, et armastuse jaoks talle aega ei jää kuni hetkeni, mil neiu tee ristub temast 17 aastat vanema eduka abielunaise Miuga, kes palkab tüdruku oma assistendiks. Esimest korda elus paistab Sumire olevat armunud, kuid ta ei oska oma tundeid kuidagi Miule avaldada.

Murakami kirjutab nii pagana lihtsalt, et leheküljed muudkui lippavad mööda ja  tema lood on väga kaasahaaravad. Üheltpoolt pole mulle sellise noore intellektuaalmässaja stereotüübi kasutamine mokkamööda, kuid no millest ikka kirjutada kui mitte eksistentsiaalprobleemide käes vaevlevatest veidrikest ja nende eneseleidmisest.  Ja see annab raamatule mõnusa indie-filmi hõngu. Mis mulle Murakami puhul meeldib, on see, et isegi tema kõige kummalistemate tegelastega on hämmastavalt lihtne samastuda ja enesele tuttavaid iseloomujooni leida, seda märkasin ka näiteks “Kafka mererannas” puhul. Sellele aitab kindlasti kaasa ka see, et kirjaniku põhiteemad paistavad alati olevat isoleeritus, näriv üksindus ja kiire ning kaootiline elu igapäevasaginas, mis paneb inimesi üksteisest eemale triivima ja eks ole me kõik seda mingil määral kogenud. Murakami oskab hästi reaalsust peegeldada.

Samuti on põnev see, kuidas Murakami teostes ida ja lääs kokku saavad. Lääne (pop)kultuurikillud toovad raamatu siinpool elavale publikule lähemale ja sestap ongi vast Murakami lugejaskond üpris suur, tema kirjutistest leiab nii eksootikat kui ka meile tuttavama kultuuriruumi hõngu. Tundub, et Murakami on suur klassikalise muusika fänn, sest pea igast raamatust hüppab mõni lääne helilooja läbi. Loomulikult ei saa üle ega ümber sellest mõnusast salapärast, üleloomulikust elemendist, mis Murakami raamatutele väikse kiiksu lisab. Sputnik Sweetheartis on seda ehk vähem tunda, kuid kes omal juhtmeid kokku joosta lasta tahab, siis “Kafka mererannas” on nagu rusikas silmaauku, veider ning mitmekihiline, isegi mitmekordsel lugemisel jääksid vist mõned saladused lahendamata.