Veel üks põhjus kloune karta Reede, juuli 23 2010 

The Prince of Mist on Carlos Ruiz Zafóni päris esimene avaldatud romaan, mis originaalis ilmus 1993. aastal. Erinevalt tema tuntumatest teostest „Tuule vari“ ja The Angel’s Game, on The Prince of Mist suunatud noortele. Peale selle raamatu on Zafón avaldanud veel kolm noortekat, mida ent pole veel inglise keelde tõlgitud. Uduprintsi inglisekeelne tõlge tuli välja tänavu mais ja krabasin selle paar päeva tagasi Rahva Raamatust kaasa.

Sellest, et tegu on noorteromaaniga, ei tasu end heidutada, kuna The Prince of Mist pakub kõike, mis Zafoni eriliseks teeb. Autorile iseloomulikult toimub tegevus 20. sajandi esimesel poolel, seekord küll 1943. aastal, mil 13-aastane peategelane Max kolib perega linnast eemale, et pääseda sõjast. Perekond asub elama vanasse majja, mille eelmiste elanike elu matab saladuseloor. Max leiab end äkki salapäraste sündmuste keskelt ja kõik viitab sellele, et maja eelmine omanik Richard Fleishman ja tema uppunud poeg on asjaga kuidagimoodi seotud. Loole lisavad veel vürtsi tumedad jõud, vee all lebav laevavrakk ja rohtukasvanud aias seisvad kõhedad tsirkuseartiste kujutavad skulptuurid.

Vaatamata sellele, et pärast autori tuntumate teoste lugemist paistab too noortekas lahja ja pisut liialt tegevusele keskenduv, on lugu siiski haarav. Kirjanik on ise öelnud, et selle teose puhul soovis ta kirjutada midagi, mida ta ise oleks 12-13-aastasena õhinal lugenud, ja julgen öelda, et ta sai sellega hästi hakkama. Juba selles teoses mängib Zafón gootilike elementidega ja atmosfäär sarnaneb kohati vägagi tema viimastele romaanidele. Tundub, et see on jälle üks nendest raamatutest, mille pärast ma nooremana oleks pöördesse läinud, sest Zafón teab täpselt, kuidas lapsi hirmutada ja mis seiklusjutust seiklusjutu teeb. Oli kohe päris mitu kohta, kus mul kuklakarvad kergelt püsti tõusid, kuid ei midagi sellist, mille pärast hiljem rahus magada ei saaks, ja minu meelest on sellised jutud väga muhedad. Pooleldi kummituslugu, pooleldi seiklusjutt, üdini mõnus ja sobib suveõhtuseks kergeks lugemiseks nagu rusikas silmaauku.

Tagasi surnuaeda Teisipäev, veebr. 16 2010 

Books are the only things in this world that no one wants to steal.

Ma armastan raamatuid, mis ei lase mul magada. Siiani on vaid üksikud autorid suutnud mind öö läbi üleval hoida, seda küllap ka juhuste kokkulangemise tõttu, kuid Carlos Ruiz Zafon üllatab ikka ja jälle, haarab sind kaasa ja rikub une nagu niuhti ära. Eelmisel aastal tõmbas Tuule vari mind väga halval ajal kohustustest eemale, aga ei, üldse ei kahetse. Loeks veel ja veel.

Eile hakkasin lugema Zafoni The Angels Gamei ja ei saanud seda enne käest panna kui varahommikul, mil kaaned taas kokku lõin. Üritasin küll teha pausi, kustutasin tule, kuid magamise asemel hakkasin hoopis mõtteis looma stsenaariume, püüdes ära arvata, mis raamatus edasi saab.

The Angels Game onTuule varjueellugu, kuigi ei ole erilist vahet kumba romaani enne lugeda, sest mõlemad on iseseisvad tervikud. Lugeja leiab end taaskord Unustatud Raamatute Surnuaiast, kust saab jällegi alguse üks müstiline lugu. Selles romaanis tutvustab Zafon meile noort ja andekat kirjanikku nimega David Martin, kes kirjutab Ignatius B. Samsoni nime all odavaid ekstravagantseid thrillereid ja elab üksinda ühes kõhedas majas, mille eelmine omanik salapärastel asjaoludel suri. Ühel hetkel kohtab ta aga kirjastajat, Andreas Corellit, kes teeb talle kummalise ettepaneku kirjutada raamat, millesarnast varem veel kirjutatud pole. Vastutasuks lubab mees talle tervet varandust, õnne ja kõikekõike. David võtab pakkumise vastu, kuid mida rohkem ta loomeprotsessi süveneb, seda enam hakkavad pinnale kerkima tema elukohaga seonduvad sünged saladused.

NaguTuule vari“, on ka The Angels Game raamat raamatutest ja see on vast üks põhjus, miks nad mõlemad mulle nii väga meeldivad. Kirjandusest lugemine on mingu jaoks ülim nauding, eriti siis, kui see on kirja pandud inimese poolt, kellel on ilmselgelt raamatutega väga lähedane suhe. Zafon suudab näha lugemisprotsessist läbi, ta puurib end raamatutelugemisekirjanduse südamikku ja paneb kõik tekkinud tunded ja mõtted kirja nii maagiliselt, nostalgiliselt, teravmeelselt. “Tuule varjulugesin ma eesti keeles ja seda nüüd inglise keeles, ei tea kuidas ta originaalis tunduks, kuid ingliskeelsest tõlkest tundsin ära sellesama rütmi, lausestruktuuri, mis oli olemas ka eestikeelsesTuule varjusja see viis, kuidas Zafon kirjutab on üdini nauditav. Ta ei lasku nii madalale, et ta lugejat verbaalse kõhulahtisusega kimbutama hakkaks, mis on iseenesest väga äge, kuna Zafoni romaanidest levib viktoriaanliku kirjanduse hõngu, mis teadagi on kurikuulus oma kohati lämmatava sõnaohtruse poolest. Ent Zafon ei ütle midagi liigset, ta räägib asjadest nii nagu nad on, ei sõnakestki rohkem, ei vähem. See, kuidas Zafon oma kaks teost kokku õmbleb, on samuti kena, leidsin isegi paar lauset, mis olid tuttavad jubaTuule varjulugemisest.

Jällegi olin ma lummatud, kui lugesin kohti Unustatud Raamatute Surnuaiast, nii väga tahaks, et see tõepoolest olemas oleks. Või siis need vanad tolmused raamatupoed, Semperesuguste onudega. Meeldisid kõik need erinevad kihid, millest lugeja end läbi kaevama peab: müsteeriumid, gooti romaani elemendid, põnevus, nostalgia, romantika. Samuti meeldis mulle Zafoni mäng religiooniga ja viis kuidas ta armastusest kirjutab. Raske on seda teemat tõstatada nii, et asi läägeks ei läheks, kuid Zafon saab sellega tõepoolest hakkama. Tema raamatute armastus on valus, ilus, reaalne.

Vahel ajakirjades küsitakse intervjuudes inimestelt seda tobedat küsimust, et mis oleks see raamat, millele nad oma nime autori koha peale kirjutada tahaks. Ma arvan, et ma leidsin just oma vastuse sellele küsimusele.

Kui asi oleks minu teha, siis sunniks ma kõiki kirjastusi Zafoni raamatuid ainult vanakooli moel välja andma, peenes nahkköites, kuldtähtedega ja tillukeste hammastega leheservades, mis paberinuga sinna jätnud on. Ja pärast ostmist tuleks nad kindlasti paberisse pakkida, ehk isegi nööriga kinni siduda. Päriselt ka, miks keegi enam raamatuid paberisse panna ei viitsi? Vahel saab raamatupoest väikese nostalgialaengu, kui sealt saadud paberisse keeratud raamatu kotti suskad, et seda kodus kingituse kombel avada. Võiks ju rohkem sellist värki olla?

Aga selle üle on mul ainult hea meel, et onu Zafon nendele kahele raamatule veel kaks seda maagilist maailma käsitlevat teost lisaks kirjutada plaanib. Ootan juba põnevusega, mil ta mind jälle surnuaeda jalutama viib.