200 aastat hiljem Pühapäev, dets. 18 2011 

Eelmisel kuul hakkas ETV näitama The Pillars of the Earth’il põhinevat sarja ja nii on ka minu blogist tolle raamatu kohta viimasel ajal infot otsitud. Mõtlesin, et oleks aeg end selle järjest läbi närida. Selle nädala veetsin Ken Folletti romaani World Without End seltsis.

Romaani tegevustik leiab aset jällegi Kingsbridge’is, kuid esimese raamatu sündmustest on möödunud kaks sajandit. Palju on muutunud, linnas on uued ehitised, uued probleemid, uued näod, kuigi mõned neist on esimesest raamatust tuttavate tegelaste kauged sugulased. Ühel päeval hiilib kamp lapsi salaja metsa ning nad juhtuvad nägema kaht kuninganna teenistuses olevat sõjameest, kes kolmandalt mehelt üht kirja nõuavad. Kuninganna mehed tapetakse, lapsed panevad plehku. Ellujäänud mees kannab endaga kaasas riigisaladust, mis ühe sündmuspaigale jäänud poisi silme all sinnasamma maha maetakse. Poiss peab vanduma, et ta ei hinga sellest kellelegi. Lapsed lähevad koju, kasvavad suureks, võitlevad oma ühiskondliku positsiooni eest, armuvad, pettuvad ja nii need 1237 lehekülge mööduvadki. Ajalooliseks taustaks on Saja-aastane sõda ja Musta Surma võidukäik Euroopas.

Kahjuks on teos The Pillars of the Earth’i hale vari. Kõige suurem probleem on vast see, et onu Follett pole viitsinud ühtki uut tegelast välja mõelda ja nii napsaski ta kõik iseloomutüübid esimesest raamatust ning muutis nende nime, sotsiaalset klassi ja paiknemist loo üldpildis, et asi värskem tunduks. Jacki asemel on teises raamatus tema kauge sugulane Merthin (kes läheb ühel hetkel end välismaale täiendama, just nagu tema esiisagi), Aliena teisikuks võib pidada Carist, Merthini vend Ralph saab omale Williami julma rolli jne. Katedraali asemel ehitatakse uut silda, kuid see saab suhteliselt ruttu valmis ja edaspidi tegeletakse katedraali parandamisega ning muude pisiprojektidega. Nii ongi raamat täpselt nagu esimene osa, ent kui The Pillars of the Earth’is oli katedraali ehitamine raamatu keskmeks ning aitas kõiki tegevusliine koos hoida, siis World Without End’is valitseb kaos ning tegelased ekslevad sihitult ringi.

Paistab, et nende 18 aasta jooksul, mis kaht raamatut üksteisest lahutab, on Follett avastanud, et seks müüb, ja seega on ta vist kõik oma fantaasiad teises osas välja elanud. Ka esimeses raamatus oli seksi, kuid seda oli mõistlikus koguses ning see ei häirinud. Järjes on aga on üks seksistseen teise otsa ning kohati saadab seda veel lame pornofilmilik dialoog. Vägistamist tuleb tihti ette, katku ajal toimuvad tänavatel lausa orgiad ning esindatud on ka ulakad nunnad.  Kui sinna juurde lisada veel kõik need suhtedraamad ja soovimatud tited, siis saab kokku ühe vägeva seebika, aga mina ootasin sellelt raamatult midagi enamat. Ka “suur saladus”, mis raamatu alguses metsa maha maeti, valmistas pettumuse.

Kui ma oleksin seda viivitamatult pärast esimese osa lõpetamist lugenud, siis oleks raamat tõenäoliselt kohe nurka lennanud, aga kuna ma kõiki detaile esimesest osast ei mäletanud, siis suutsin ma ta hõlpsasti läbi lugeda ja kohati oli ta tõepoolest sama põnev kui esimene osa, kuid halba oli siiski rohkem kui head. Kui arvestada seda, et Follett on peamiselt ikkagi põnevuskirjanik, siis on arusaadav, miks kõnealune teos võrreldes esimese osaga selline läbikukkumine on. Eks ta ole harjunud oma raamatute sisu taaskasutamisega, kuid ajalooliste romaanide puhul see ei funka ning loodan, et kirjanik punnitab järgmisel korral rohkem. Vahepeal ilmus temalt Fall of Giants, mille tegevus on asetatud 20. sajandi algusesse, peaks vist seda lugema ja alles siis Folletti võimete üle otsustama?

Ehitame maja Kolmapäev, dets. 1 2010 

Ken Follett on peamiselt tuntust kogunud oma krimkade ja thrilleritega ning kui mees 1989. aastal The Pillars of the Earth’iga lagedale tuli, kirtsutasid paljud krimkakriitikud ja fännid nina, kuna tegu oli hoopis millegi muuga. Nimelt oli Follett juba aastaid olnud sakraalarhitektuuri fänn ning oli lõpuks otsustanud oma entusiasmi raamatuks tippida.

The Pillars of the Earth viib lugeja 12. sajandi Inglismaale,  kus fiktsionaalses Kingsbridge’i linnakeses asutakse vana kiriku asemele uut ja uhket katedraali ehitama, kuid aeg selleks pole just soodne, kuna maal valitseb poliitiline segadus, mis algas laevahukuga, mis röövis kuningriigilt troonipärija. Raamat algabki tollesama õnnetusega ning lõppeb Thomas Becketi mõrvamisega. Ajalooliste sündmuste taustal rullub lahti lugu inimlikust sihikindlusest ja vastupidavusest, lootusest, reetmisest, armastusest-vihkamisest, kõigest halvast ja heast, ebaõiglusest ning kättemaksust. Raamatus jookseb mitu paralleelset lugu, peategelasteansamblist leiab igasse klassi kuulujaid: on lihtsaid talupoegi-käsitöölisi (ehitaja Tom ja tema pere, “nõid” Ellen), kirik oma varjupoole (piiskop Waleran) ja positiivse küljega (prior Philip ja tema kiilakad homeboy’d), feodaalnahaalsust teostab raamatus William Hamleigh’i nime kandev pätt koos oma ema ja rüütlitega ning kõrgemate klasside üllamat poolt esindab tiitlist ja isakodust ilma jäänud Aliena ning tema vend Richard.

Kui poes riiulitele piiluda, siis esialgu jätab Follett ühe hullu grafomaani mulje, sest kõik ta teosed on ikka päris kobakad. Tekib küsimus, et kas tõesti on vaja 1080 lehekülge (taskuformaadis pehmekaaneline), et selline lihtne lugu jutustada, aga ometi suudab autor raamatu paksuse kiuste pinget üleval hoida. Elu mõtet sellest raamatust otsida ei tasu, ka keeleline elamus jääb saamata, kuna kirjeldused rõhuvad pigem tegevustikule, karakterite hingeelu väga sügavalt ei lahata.

Kuid lugu on vaatamata pealiskaudsetele karakteritele siiski haarav, nagu põnevikud ja seiklusjutud ikka, ning kaante vahelt immitseb tsutike seda kadunud aegade hõngu ka. Teemavalikust ei tasu end heidutada, kui usuteema peale ei lähe, siis pole hullu, kuna seda on raamatus üpris vähe. Mis mulle eriti meeldisid, olid ehitusprotsessi ja arhitektuuri muutumise kirjeldused ja julgen arvata, et need on üpris täpselt kirja pandud, kuna autor räägib eessõnas pikalt-laialt oma huvist katedraalide vastu ja taustauuringutest, mis ta enne kirjutamist teinud oli. Tänapäeval võtame me ju igasugu kõrghooneid nii iseenesestmõistetavalt, meil on abiks kraanad ja muu seesugune tehnika, kuid see töö, mis ammustel aegadel katedraalide ehitamiseks ära teha tuli, on lihtsalt üle mõistuse. Ehitusnipid levisid suusõnaliselt, ühe kiriku peale kulus mitukümmend aastat, suurem osa ehitusmeistritest, kes projektiga tegelesid, ei teadnud kõrgemast geomeetriast halligi ning ometi püstitati kivist hiiglasi, mis tänapäevani püsti seisavad.

2007. aastal ilmus raamatule järg, mis kannab pealkirja World Without End ning tänavu valmis ka esimesel raamatul põhinev 8-osaline teleseriaal.