The_Martian_2014Andy Weiri romaani „Marslane“ („The Martian“) sain ma tegelikult juba väga ammu läbi. Tollal polnud eestikeelsest tõlkest veel haisugi ja filmi alles otsiti näitlejaid. Asusin kohe ka oma mõtteid kirja panema, aga asi jäi taas soiku ja märkmed lendasid kõigi nelja tuule poole laiali. Nüüd aga sattusin ma kõvaketast koristades vanade failide peale ning mõtlesin, et proovin nendest midagi valmis nikerdada, mis sest, et praeguseks on selle raamatu kohta vist juba kõik öeldud ja pigem valmistutakse autori uue ulmeromaani „Artemis“ ilmumiseks.

Raamatu tegevus leiab aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tugeva tormi tõttu tuleb Ares III meeskonnal Marsilt kiiremas korras lahkuda, jättes surnu pähe maha oma botaaniku Mark Watney. Pärast tuule vaibumist ärkab Watney üles, lapib oma vigastused ja püüab raamatu järgmistel lehekülgedel teha endast kõik, et mitte alla anda. Mark Watney MacGyveri tasemel nokitsemine heidab valgust kosmosereiside tehnilisele poolele, rusuv üksindus üdiinimlikule eksistentsiaalsele ärevusele, taasühendus Maaga toob endaga kaasa mitu eetilist dilemmat, mis viimaste lehekülgedeni pinget üleval hoiavad. Kuhu paigutub ühe inimelu väärtus kosmoseprogrammile eraldatud maksumiljardite kõrval?

Esmapilgul tundub raamatu stiil ehmatav  ja tegevustikku on pisut raske sisse elada. „Marslane“ on suuremas osas kirjutatud päeviku vormis ja peategelase hääl on lõpuks see, mis pähe kõlama jääb, ent Watney on vaatamata oma õnnetule olukorrale paadunud naljavend, popkultuurifanaatik ja kirjutamisviisilt teravmeelne internetikodanik. Sestap on raamatut alguses veidi raske tõsiselt võtta, ent pärast esimesi peatükke märkasin end leebuvat ja lõpuks harjusin Watneyga täiesti ära. Vahepeal on mulle ka päris mitu arvustust ette juhtunud ning tundub, et ma ei ole ainus: kui „Marslase“ kohta midagi negatiivset öeldakse, siis on tihtipeale süüdlaseks stiil või Watney suhtumine oma olukorda. Aga eks esmamuljet ei tasu kunagi usaldada.

Kui veidi ajusid ragistada, siis on Mark Watney popkultuurilembusele, pea vankumatule positiivsusele ja pealehakkamisele tegelikult väga lihtne seletus: ta on astronaut. Kui NASA missiooniplakateid sirvida, siis tundub see asutus ulmehulle täis olevat. Need, kes on lugenud Chris Hadfieldi „Astronaudi soovitused eluks Maal“ („An Astronaut’s Guide to Life on Earth“) või Mary Roachi  raamatut „Reisisiht Marss“ („Packing for Mars“) teavad, et orbiidile saadetakse vaid need vähesed, kes saavad kõigiga ülihästi läbi, suudavad igas olukorras külma närvi säilitada ja kompromissile jõuda ning on leppinud oma töö riskidega. Kosmos on küll lai, ent seal ei ole ruumi tülidele ega vigadele. Igapäevane elu on seal üks pidev probleemide lahendamise jada, mida ka Weir hästi kujutab, ning kuivõrd astronaut peab olema valmis igasugu ootamatusteks, on osa kosmosekoolitusest  äärmiselt morbiidne: kandidaatidega arutatakse korduvalt läbi kõik võimalikud surmastsenaariumid ja iga lennus oleva kosmonaudi teisele poolele määratakse n-ö asenduskaasa: astronaut, kes täidab lennus oleva tegelase koduseid ülesandeid ja pakub õnnetuse korral kadunukese perele tuge.

Kosmoselendude tausta teades on seega lihtsam end Watney kingadesse asetada: ta ei pea enam ahastama, sest ta on oma armetu olukorra juba tõenäoliselt mitu korda peas läbi mänginud. Esialgse šoki asendab kiirelt sissedrillitud harjumus järjest probleeme lahendada. Ja kes garanteerib, et Watney monoloogid tema tegelikule meeleolule vastavad? Kriisiolukorras varjab külluslik huumor enamasti midagi muud ning usun, et see on Watney jaoks suuresti ka ellujäämistaktika, mispärast ei tõtta ma seda hukka mõistma. Tõsi, natuke sügavust oleks ainult kasuks tulnud, aga samas pidurdaks see jällegi hoogsat ja pinevat seiklusnarratiivi.

Kuna inimkonna teadmistepagasi suurendamine ja igasugune läbimurrete tegemine algab unistamisest, on kosmoseuuringud ja teadus üldisemalt alati ulmega tihedalt seotud olnud ning ka „Marslane“ annab seda sümbioosi hästi edasi. „Marslane“ viitab muu seas mitmetele päriselt NASAs katsetamisel olevatele leiutistele, mis Marsil abiks tulla võivad, ja eks kosmoseagentuuril oli ka raamatu põhjal valminud filmis oma osa. Nii on „Marslasel“ pea pilvedes, kuid jalad kindlalt maas ning tulemus on põnev, innustav, paneb NASAle pöialt hoidma ja tõestab, et kuuldused robinsonaadi kui žanri surmast on liialdatud: see lihtsalt tõuseb uutesse kõrgustesse.

Advertisements