Suvel vaatasin filmi nimega Hallam Foe, mis lummas mind oma muhedate veidruste ja kiiksudega. Kuna too visual candy jättis mulle sügava mulje, pidin ma omale hankima ka Peter Jinksi samanimelise raamatu, millel see film põhines ja paar nädalat tagasi sain selle kätte. Pühapäeval sain ta ka läbi loetud.

Hallam Foe on 17-aastane veider noormees, kelle salahobiks on inimeste piilumine. Kuigi Hallami binokli ette jääb ka pikantsemaid seiku, on noormehe “vuajerism” siiski rangelt professionaalne ning seksuaalne alatoon puudub täiesti. Intensiivse piilurlusega hakkas Hallam tegelema pärast vaimuhaige ema suitsiidi, mil poiss vajas üksiolemist ning mõtlemisaega. Sama ei saa öelda aga poisi isa kohta, kes abiellus uuesti ja seda Verity-nimelise naisega, kellel tal juba afäär käimas oli. Verity näol on tegemist klassikalise kurja võõrasemaga, kes õelutseb nii Hallami kui ta vanema õe Lucyga. Nagu kurjad tegelinskid ikka, leiab ka Hallami võõrasema viisi oma abikaasa eksnaise lastest lahtisaamiseks ning Hallam leiab end äkitselt olukorrast, kus tal tuleb ihuüksi mujale rännata ja iseseisvat elu alustada. See polegi aga nii lihtne, kuna poiss on veendunud, et just isa ning Verity suhe oli see, mis ema enda eluküünalt lõpetama pani ning seda kinnitab ka ema kiri, mille ta Hallamile täisealiseks saamise puhul lugemiseks kirjutanud oli.  Hallam jääb üksi koos segaste tunnetega iseenda ja kõikide teiste suhtes.

5 aastat hiljem elab ja töötab Hallam Edinburghis, kus ta piilub regulaarselt oma bossi Kate’i, kellest ta kergelt sisse võetud on, kuid kelle poiss-sõber noormehele kõvasti peavalu tekitab. Mitmed juhtumised ja kättemaksuiha viivad lõpuks Hallami tagasi koju, et kõik lahtised otsad kokku sõlmida ja lõpuks meelerahu leida.

Hallam Foe on üks nendest veidratest karakteritest, kes jäävad sind kummitama veel mitmeteks nädalateks pärast raamatu lugemist. Viimane tegelane, kes oma mõnusa kentsakusega sel viisil meelest minna ei tahtnud oli Irvingi The Cider House Rules’ ist pärit Wilbur Larch. Hallam tundub nii naiivne, nii siiras, aga samas mõlgutab ta tumedaid mõtteid ning kannab südamel rasket koormat.  Hallam ei oska elada, ta tunneb vaid teooriat, mille ta omale piiludes selgeks teinud on, kuid ta ei oska seda veel praktikasse panna. Ta on vaatleja, kuid äkitselt on ta sunnitud omaks võtma tegija rolli ning sellega kaasneb vastutus, mis on üldjuhul kohutav ning lööb ka kõige julgema teismelise verest väja. Ja eks ole ju paljud noored sarnases olukorras olnud. See teebki raamatust ühest küljest väga loomutruu teose.

Tahes-tahtmata kippus mulle seda raamatut lugedes silme ette kerkima Shakespeare’i Hamlet, mis on iseenesest veider, kuid mõned detailid Hallami loos on lihtsalt nii sarnased tolle sajanditevanuse Taani printsi loole. Eks olnud Hamletki ju vaatleja, keda kohutas tegijaks saamine, kuid keda innustas kättemaksuiha. Mõlemad tegelased olid enne loo lahtihargnemist ambitsioonideta kurvad kujud. Hallam saab ema kirja näol sõnumi teispoolsusest täpselt nagu Hamlet ning Jinks on kaante vahele kirjutanud omamoodi moodsa versiooni palvetava Claudiuse ja tapahimulise Hamleti stseenist, seda aga kruvikeerajaga kapis istuva ning mõrvaplaane hauduva Hallami ning end potil kergendava Verity esituses. Lahkumine-tagasitulek. Ja hullus. Muidugi on tolle Edinburghi printsi loos ka hullus olemas, kuid seda siiski teistsuguses võtmes.  Hallam teab, et ta ei ole nagu tema ema, mis sest, et ta vahel kahtleb. Ta mõistab, et tema käitumine võib paista nõrdameelne, kuid see meeldib talle ja ta teab sisimas, et ta siiski ei ole vaimuhaige ning see on ainus, mis loeb.

Lõpplahendus on tol romaanil huvitav ning mõned asjad pakuvad ka edaspidiseks mõtteainet. Raamatu lõpuks on Hallamist saanud tegutseja, paljugi erinev sellest poisist, kes ta raamatu alguslehekülgedel oli. Kuid ta on siiski Hallam. Ja ta piilub sind.