Petrone Prindi minumisiganes-raamatud on mind senini külmaks jätnud. Kõige lähedasem kokkupuude nendega on olnud bussides, kus aeg-ajalt mõnda kunstküüntega oranžinahkset elukat neid lugemas näinud olen. Reisiraamatud ja muu selline lektüür ei huvita mind vast sellepärast, et no mis mõtet on kaugetest maadest lugeda, kui tänapäeval saab odavlendudega ise igasse maailmanurka kihutada  ja seal lühidalt või pikema aja vältel kultuuriga tutvust teha. Ja ega ma ei olegi hingelt teab mis seikleja. Kui tekib tahtmine kultuurišokkidest lugeda, siis leidub ka endal paar sõpra, kes selleteemalisi blogisid peavad ja neid on huvitavam lugeda kui seda, kuidas Urmas Väljaots kuskil Pariisi urkas croissante järab vms.

Aga nüüd tekkis uudishimu ja andsin alla, nagu näha. Sest Justin Petrone (‘i?)  My Estonia / “Minu Eesti” on ülejäänud sarjaga võrreldes äraspidine ja eks olen minagi niipalju eestlane, et tahan teada, mida elevant minust mõtleb. Lisaks veel see, et lubasin endale sel aastal rohkem haipkirjandust lugema hakata. Pealegi on My Estonia just sobiv raamat, millest pidupäeva puhul blogida.

Justin Petrone kirjutab päris muhedalt ja oskab hästi situatsioonikoomikat edasi anda. Leheküljed lausa lippasid silme eest mööda ja tõepoolest on huvitav Eesti elu sellise nurga alt vaadata. Avastasin, et mõned iseenesestmõistetavad ja üdini eestlaslikud asjad mõjuvad ikka üpris naeruväärselt kui nende peale pikemalt mõtlema hakata ning neid teises valguses näha. Meeldis huumoriklassika teemal mees mujalt vs meie köök, ameeriklase kohtumine verivorstide, hematogeeni, võika välimusega süldi ja kange sinepiga ajasid õelalt irvitama küll.  Ja kõik need ehteestlaslikud asjad-olukorrad, mis välismaalases wtf-momendi esile kutsuvad, nagu viinasokid või kilepiim.

Üks asi, mille pärast seda raamatut lugeda tasuks, on hea ajarännukogemus. Justin viib lugeja aastatetagusesse Eestisse ja just sealt leiab ka kõige ehtsamat äratundmisrõõmu. Mind pani see raamat mõtlema selle üle, et kus mina siis olin, kui Iraagi sõda lahti läks. Ja kas tõepoolest oli Vaiko Eplik nii noor, kui ta Eurovisioonil kaheksakümnendate tagasitulekut kuulutamas käis?  Omal ajal tundus ta ikka päris onuna kohe, siis oli mu enda maailm nii väike ja kitsas veel. Leidsin raamatust palju asju, millele ma omal ajal tähelepanu ei pööranud, asju mis läksid niisama kõrvast mööda, kuid mille kohta ma hiljem järellugemist tegin ja nüüd oli päris lahe oma mälestusi-loetut Justini memuaaridega võrrelda.

Kuskil raamatu keskpaigas aga juhtus nii, et mu huvi kas kahanes või hakkas see argipäevane Eesti elu juba liiga tuttav tunduma. Ehk hakkas autorgi juba eestlaseks moonduma? Pean ütlema, et viimase veerandi lasin lõdvalt silmadega üle ja ei olnud enam nii lõbus kui alguses. Kuid siiski oli lugemiselamus positiivne, kui mõned äärmiselt ebameeldivad typo‘d välja arvata.

Ajakirjas Lugu ilmunud arvustuses mainiti, et “Minu Eestit” võib võtta kui visiitkaarti, mida maailma laiali saata. Noh, tegin minagi siis seda eelmise aasta lõpus, kui võõramaalastest tuttavatele paar eksemplari kingiks saatsin. Üks põhjus, miks ma selle raamatu nüüd näppu võtsin peitus ka selles, et tahtsin teada, mida kuradit ma nüüd oma sõpradele õige saatsingi. Pole veel tagasisidet saanud, kuid pilte lapates oli neil küll nalja nabani, kui nad lugesid, et meil siin on poed nimega Pood ja piim tuleb poest kilepakkidena. Loodan siiski, et see raamat ei hakka looma mingeid veidraid stereotüüpe nagu kõik eestlased küpsetaksid Eurovisiooni puhul kooki või muud sellist.

Teist osa loeks küll vist.