Mõni aeg tagasi ilmus Tiit Aleksejevilt ristisõja-triloogia teine raamat “Kindel linn” ja seda raamatupoes silmates taipasin, et ma pole veel esimese raamatu, Euroopa Liidu kirjandusauhinna võitnud “Palverännu” lugemiseni jõudnud ning lubasin selle lähitulevikus ette võtta, sest mulle hirmsasti meeldib, kui eesti autorid julgevad astuda sammu kodust kaugemale ja haugata tüki Euroopa ajaloost. Otsekohe muutub lugu minu jaoks huvitavaks ja ses mõttes olen nagu “Rehepapist” tuttav Hans, kes õpetlike rahvajuttude asemel lumememm-krati rüütlilugusid kuulata eelistas.

“Palverännu” peategelaseks on nimetu relvakandja, kes asub Toulouse’i krahviga Püha Maa poole teele, et seda uskmatutelt tagasi võita. Lõviosa romaanist tegeleb peategelase arengulooga ja eneseleidmisega. Võiks öelda, et isegi uuestisünniga, kuna romaani kulgedes saab ta omale uue nime ning too kogenematu vennike, keda me alguses kohtame, kaob kiirelt, et teha teed vilunud sõjamehele. Lahingud solgutavad, valgustavad, karastavad.

Kui muidu jääb ristisõdadest mulje, et tegu on millegi kauge, ülla ja suure poliitilise ning religioosse tähtsusega ettevõtmisega, siis Aleksejevi raamat näitab teekonda lihtsa sõjamehe silme läbi ning nõnda ongi autor kirjeldanud kenasti retke julma, rasket ning lihtsõduri jaoks kohati arusaamatut poolt. Kuigi keskkond, kus peategelane viibib, on suuresti homosotsiaalne ja tahumatu, jagub romaani ka killuke romantikat.

Algus on veidi võõrastav. Nappe meenutusfragmente lugedes tekkis mul hirm, et terve raamat ongi sellises stiilis kirja pandud, aga õnneks osutus see vaid tähelepanu haaramise võtteks ning edaspidi on tekst ilus ja voolav. Samas juhtub ette paar mügarikku, mis lugejat muidu tasasel teekonnal ärkvele raputab: tegelased nagu teaks midagi tulevikust ja vastavad möödaminnes küsimustele, mis alles sajandite pärast tekkida võivad. Üldiselt on ajalooteadus siiski ridade vahele kirjutatud ja ei häiri lugemist.

Kuna ma ei ole varem ristisõdade vastu sügavamat huvi üles näidanud, siis tundsin lugedes laiemast ajaloolisest taustast puudust ning seega ei suutnud ma loole kogu hingest kaasa elada, kuid samas meeldisid mulle väga lahingute vahele susatud mõttemõlgutused ja neid nautisin ma aeglaselt ning mõnuga. Kujundajale sooviks aga kõrgemat fantaasialendu, sest “Palverännust” hiljem valminud Hargla Melchiori-sarja kaante puhul on ta suht samu võtteid kasutanud.

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Keel ja Kirjandus | Looming  | Loterii | Sirp  | Vikerkaar