The_Jane_Austen_Book_Club_A_Novel-119188163250538 Karen Joy Fowleri romaani The Jane Austen Book Club juurde jõudsin ma taaskord filmi kaudu. See oli vist isegi eelmisel kevadel, kui ma esimest korda seda teost raamatukogus märkasin ning selle ka laenutasin, kuid lugemiseni ma tookord ei jõudnud. Eelmisel suvel jõudsin aga filmi vaatamiseni (suht keskmine) ning kuna nüüd hakkas Tänapäeva kodulehelt silma, et varsti peaks see raamat ka eesti keeles ilmuma, otsustasin selle siiski läbi lugeda.

Raamatu sisu arvestades peaksin vist kõigepealt mainima oma suhet Jane Austeniga. See kuuluks vast kategooriasse love-hate. Üldjoontes on minu jaoks Austen midagi, millest ma nüüdseks välja kasvanud olen. 13-14 aastasena lugesin jutti läbi tema raamatud “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Northangeri klooster” ja olin neist sillas. Hiljem hakkasin teda üle lugema ja pettusin. No ei tõmba enam nii kaasa nagu vanasti ja mul on raske mõista kõiki neid naisi, kes särasilmi hõiskavad, et [sisesta mõni Austeni romaan] on minu kõigekõigekõige lemmikum raamat.  Ju olen küünilisemaks muutunud. Samas on mul mõnikord, näiteks sel kevadelgi, tekkinud isu just Austeni tobedates ampiirstiilis kleitides ja veidrate tanudega karakterite järele, kuigi päris lugemiseni ma jõudnud ei ole. Colin Firthi Darcy’le ei suuda ma ka tegelikult vastu panna. Segased tunded. Vot.

Aga nüüd raamatu juurde. Taaskord suutsin haarata raamatu, mis räägib raamatutest ja lugemisest. Kõnealune teos räägib kuuest ameeriklasest, kes otsustavad luua raamatuklubi, et lugeda koos läbi kuus Austeni romaani. Viis klubiliiget on naised, kõik paadunud Janeite’id (seda küll leebemal kujul, internetiavarustes olen kohanud ikka päris veidraid Austeni-fänne) ning üks klubiline on Grigg’i-nimeline meessoo esindaja, kes pole elus ühtki Austenit lugenud, kuid see-eest tunneb ulmekirjanduse maailma nagu oma peopesa. Iga peatükk käib ühe raamatu ja ühe tegelase kohta ning tasapisi hakkab Austen põimuma tegelaste eraeludega ja tekivad igasugu paralleelid Austeni teostega.

Mulle pakkusid sadistlikku mõnu need kohad, kus tulihingelised Austeni-fännid kohtusid mõne tegelasega, kes preili Jane’i üllitistest midagi ei teadnud või suhtusid Austenisse veidi halvustavalt. Väga muhe oli lugeda, kuidas klubilised selliste asjade peale ärritusid ja oma iidolit kaitsma kukkusid. Ja üldse oli väga äge näha, kuidas science fictioni lugejale Austen kätte topitakse ja vastupidi. Huumorit oli seal raamatus veelgi, Fowleril on hämmastavalt lahe komme keset igavat teksti äkki mõni koomiliselt mõjuv lause poetada, mis lugeja otsekohe üles äratab ning ta suunurga ülespoole kisub (“Austen can plot like a son of a bitch“).

Omamoodi huvitav oli see, kuidas autor suutis mitme inimese vaatenurgast kirjutada. Igal tegelasel oli oma Austen, oma nägemus tema teostest ja nende erinevuste kujutamisega oli Fowler minu meelest väga tõetruult hakkama saanud. Lisaks Austeni läbi tema fännide silmade nägemisele saab lugeja teda ka näha neutraalse suhtumisega inimese vaatenurgast ja nagu eelpool mainitud, siis ka negatiivne/kriitiline osapool oli esindatud.

Kokkuvõtteks tundus raamat olevat hea ajaviide, kuid mingit erilist tunnet see minus ei tekitanud. Arvan, et Austeni padufännidele see meeldiks. Või siis hakkaksid nad seda raamatut tulihingeliselt vihkama, oleneb, kas nad leiavalt sealt miskit, mis nende endi arvamusega kattuks. Aga raamatu lõpus asuv lisamaterjal oli selle teose puhul suht kõva, Fowler on kokku kogunud lõike, millest saame lugeda Jane’i pere ja tuntud kirjanike arvamusi Austeni teostest ja need tundusid kohati huvitavamad kui kõik tegelaste poolt läbi viidud analüüsid kokku.