Käisin raamatukogus ja leidsin sealt Arthur Japini romaani In Lucia’s Eyes (eesti keeli “Võrratu puudus”), mis viib lugeja 18. sajandi Amsterdami, kus parajasti möllab ringi kuulus naistemees Giacomo Casanova.  Mehe tähelepanu köidab salapärane kurtisaan, kes on tuntud selle poolest, et ta on katnud oma näo looriga ning ei võta seda kunagi eest. Loomulikult näeb ta naises väljakutset ning teeb kõik, et tema poolehoidu ja usaldust võita. Ent naise nägu jääb ikka varjatuks. Mida Casanova aga ei tea, on see, et ta on naist juba minevikus kohanud, kui ta oli veel nooruke usumeheks pürgija ning naine teenijatüdruk. Mineviku ja tuleviku vahet hüpeldes seletab autor hetkeseisu tagamaid, kuidas 14-aastasest kaunitarist sai rõugete tõttu moondunud näoga prostituut ja teda armastanud häbelikust abeeõpilasest kurikuulus seelikukütt.

Materjal on iseenesest hea ja sel on kõik eeldused huvitavaks raamatuks saada, aga kahjuks alati nii ei lähe ja antud teos on minu meelest võrredav isegi nonde sisutühjade naistekatega. Idee jutustada lugu tarmukast rõugearmilisest naisest ajastul, mil ilu hinnati kõrgelt, on huvitav, kuid Japin on valinud mina-vormi ja see paneb ta kohati kirjutama nagu armunud plika, mis tegelikult ongi vist eesmärk, aga tulemus on natuke häiriv ja ebaküps.

Autor üritab filosofeerida armastuse teemal, kuid see kukub tal välja võltsilt. Äkki on probleem tõlkes? Ja kuigi tollal olid naised vabamad kui sajand hiljem, tundub Lucia oma ajastu kohta liiga badass ja see, kuidas autor kirjeldab tema sirgumist teenijatüdrukust haritud daamiks, mõjub igavalt, taolist eluteel kulgemist on kirjanduses juba küllalt nähtud. Ja sellest ma ka aru ei saa, kuidas Lucia sai raamatus vabalt iseseisvalt strippi teha, kui tollane mood nõudis riietumisel abilise kohalolekut ja mulle jäi mulje, et naispeategelane oli vaatamata oma ametile ikkagi daam ning riietus vastavalt.

Ent detailid 18. sajandi Hollandi kohta olid põnevad ja selle koha pealt säras Japin küll ning suutis jätta mulje, et ta teab, millest räägib. Siiski oleks tahtnud leida raamatust rohkem ajastu kohta käivaid killukesi, mis seda kadunud aegade atmosfääri taastaks. Nii oleks ehk raamat elavam tundunud ja huvitavam lugeda olnud, kuid Japini teos on õhuke ja lahja. Ajaviiteks kõlbab, aga sügavamat muljet ei jäta.