Mida naised saunas rääkisid Neljapäev, dets. 9 2010 

Kondan siin ikka veel ajaloohämarustes ja sain just läbi Indrek Hargla krimisarja teise osa “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”, kus esimesest raamatust tuttav rohusegaja, kes on vahepeal pea 10 aastat vanemaks ja lisaks veel isaks saanud, uurib, miks Rataskaevu tänaval tonti näinud inimesed ühtäkki sussid püsti viskavad.  Seekord viib Hargla meid kloostritesse, nõidade manu ja lõbumajja.

Võrreldes esimese raamatuga on teine osa märgatavalt toekam, eks kehtib igasuguste sarjade puhulgi vana hea esimese pannkoogi reegel. Antud teose teemavalik tundus mulle tohutult põnev, sest juba lapsest saati olen ma igasugu kummitus- ja kinnimüürimislugude fänn, ja lisaks oli selles raamatus nii magusalt perversseid tegelasi ning pisut seda ehtsat keskaegset julmust, mis väljendus nii kurjategijate-kahtlusaluste kohtlemises (uhh, piinariistad ja elusalt matmine!) kui ka kättemaksuplaanides ja  mõrvades endis. Need, kes kurtsid, et esimene raamat liiga lilleline oli, võivad nüüd rõõmustada, sest seekord levitab Hargla Tallinn vinget lehka, kuid sellele vaatamata suudab teos siiski idüllilise mulje jätta, tasakaal on paigas.

Põnevaks teeb teise osa ka selle mõningane intertekstuaalsus ja seosed Euroopa tolleaegse kultuuriruumiga. Näiteks kannab õnnetu otsa leidnud prostituut muhelemaajaval kombel nime Magdalena, kohalikke legende aetakse sassi Heloïse ja Abelardi looga, Bruys laseb munkadel endale kopeerida Ars moriendi. Lisaks hakkas see teos mingil hetkel oma suhtedraamade, vändagängster-munga ja abielurikkumistega natuke Boccaccio kraami meenutama.  Huvitav on ka see, kuidas raamat suudab ühteaegu luua sügavalt keskaegse õhustiku, kuid samas  mõjub tekst kohati väga moodsalt ja värskelt. Ka huumoriga pole Hargla kitsi. Tekstist kumab aeg-ajalt läbi veidi filmilik subplot, kus apteekrile pidevalt külma tehakse ja vaene mees selle peale vannub ning grimasse teeb, mis mulle tõi küll muige suunurka. Samamoodi nunnult-naljakalt mõjus Keterlyni ja Melchiori vaheline naised-saunas-rääkisid stseen.

Kujundust tahaks ka veel põgusalt kiita. Esimestel lehtedel laiuvad kaardid aitavad teose sündmustikust arusaamisele kindlasti kaasa ja raamatu kaas näeb eelmisega võrreldes stiilne välja, kuigi sellele müüriteemale võiks ikkagi punkti panna. Seda, et tegevustik toimub vanalinna müüride vahel, on kaante vahel juba niigi rõhutatud, aitab nendest kividest küll juba.

 

Advertisements

Vana hää Tallinn Teisipäev, nov. 30 2010 

Viimase nädala olen sügavas keskajas veetnud. Ken Folletti The Pillars of the Earth’i kõrvalt sain läbi Indrek Hargla uue kriminaalromaanide sarja avapaugu, mis tutvustab meile kolmekümnendates eluaastates Melchiori-nimelist apteekrit, kes oma kavalusega hiliskeskaegses Tallinnas igasugu pahalaste sahkermahkerit paljastab.

Esimeses raamatus on kohe mitu mõrva ja kuhjaga minevikusaladusi.  On kenasid kohakirjeldusi, kohati arhailine kõnepruuk annab loole palju juurde. Meeldis ka see, et autor oli proovinud peategelasele veidikenegi sügavust lisada, seda eriti Wakenstedede “needuse” kujul, eks sellised detailid toovad ikka tegelased lugejale lähemale. Malemängu paralleel oli üks nutikas element ja väga huvitav oli jälgida, kuidas Melchior kahtlusaluseid küsimustega salamisi kompas. Ja nö “tähtsad kohad” paistsid ka tekstist välja. Mina seda teost detektiivitöö tegemise eesmärgiga ei lugenud, võtsin seda kui tavalist juturaamatut ja ei hakanud ise vihjetesse süvenema, kuid arvan, et Hargla annab lugejale küll mingisuguse tööriistakomplekti kätte, et too oma versiooni juhtunust kokku klopsida saaks. Seda ka, et Christie mekki oli ka sel lool tõepoolest juures, paar kohta, kus Melchior midagi taipama hakkab ja asjade üle mõtiskleb, on otsekui samasugused jupid mõnest Poirot’ jutust ning raamatu lõpu poole, kui apteeker süüdlast kurjade küsimustega pommitama hakkas, kerkis minu vaimusilma ette paari nädala tagune ETV krimka, kus härra Suchet mingi retsi peale räuskas.

Kodumaistest krimkadest pole vähemalt mina suurt midagi kuulnud,  seega väga hea, et üks terava sulega kirjanik otsustas selle augu eesti kirjandusajaloos korralikult kinni toppida. Ja et tegevustik on viidud nii kaugesse minevikku, seda parem. Eesti ajaloos on nii palju suurepärast materjali, fakte ja legende, mida raamatuteks vormida, aga ju siis on nii kauge aeg tänapäeva kirjanikele liiga hirmutav, kuna nõuab ikkagi mingil määral detailitäpsust ja ajalooga sina peal olemist, nii et jällegi müts maha Hargla ees, kes tõestab, et hea kerge ajaloolise jutu kirjutamiseks ei pea just Kross olema, nagu niuhti loob Hargla oma lihtsate kirjeldustega krimiloole vägagi usutava tausta ja mis sest, et raamatus on liiga palju linnulaulu ja lillelõhna, nagu meedias juba kurdetud on, krimka juurde tõmbab ikkagi mõrvalahendamine, atmosfäär on niisama boonuseks.

Plaanin kindlasti lähitulevikus omale teise osa ka soetada ning kuuldavasti on Melchiori-lugusid veel terve ports tulemas. Peab tunnistama, et ei ole just palju neid eesti autoreid, kelle raamatuid ma pikisilmi ootaks ja nende teoste eest südamerahuga täishinda maksaks. Ja televusserirahvas võiks Melchiori-teemalise seebi väntamise peale mõtlema hakata. Vaataks hea meelega.

 

Teised:

Loterii

Bukahoolik