litsid-naiste-sõda-i-raamatMart Sanderi raamat „Litsid“ ei suutnud alguses minu tähelepanu kuidagi püüda. Asi polnud mitte provokatiivses pakendis, sest kombluspolitseinik pole ma kunagi olnud, vaid pigem autoriga seotud eelarvamustes, millest nii mõnedki arvustajad loobuda soovitasid. Positiivseid muljeid järjest kogunes, isegi Sirbis kommenteeriti ning nii ma koorisingi oma eelarvamused seljast, voltisin nad ilusti voodipervele kokku, avasin raamatu, lugesin esimese lehekülje ja pahvatasin laginal naerma.

On näha, miks see raamat laineid lööb. Sander on võtnud luubi alla ühe valusaima perioodi Eesti ajaloos: lõbutüdrukute selja taha jääb vaba maa, läänelikud naudingud, kultuuriline õitseng, ees ootavad küüditamised ning aastakümnete viisi häda ja viletsust. Nende kahe maailma vahele mahub reetmisi, valu ja abitust, mida peategelased omal nahal kogevad, seda ka sõna otseses mõttes. Kuna Nõukogude aeg on meie mälule oma jälje jätnud, on Sanderi kirjeldused sellest kadunud maailmast köitvad ning mida rohkem tollest ajast lugeda ja neid kaht Eestit kõrvutada, seda valusam hakkab. Paistab, et Sander on läbi töötanud muljetavaldava koguse materjali, sest lugu on tugevalt tõsielulistes sündmustes kinni ja tekst on täis pikitud pisidetaile, mis aitavad suuresti ajaloo elustamisele kaasa.

Just nendest sündmustest ja detailidest hakkab minu arust ka üldpilt mõranema. Ajaloolisest romaanist ootaks ehk rohkem subtiilsust, faktide esitamist iseenesestmõistetavatena, aga „Litside“ puhul saab siinkohal tunda teatavat teatraalsust ning tükati hakkavad need teksti koormama, sest tundub et autor on lihtsalt uurimistööst küllastunud ja tahab kõike avastatut jagada, kuigi seda otseselt tarvis ei ole. Lisaks kipuvad mõned eriti demonstratiivsed viited lugejat hoopis raamatu atmosfäärist välja kiskuma, surudes peale tänapäevast vaatepunkti.

Ent pöördugem tagasi mu esmareaktsiooni juurde. Kuigi käsitletav teema ja ajalooperiood on huvitav, on see raamat lõppude lõpuks ikka väga halvasti kirjutatud. Juba esimesel leheküljel lajatab autor lauale kõige banaalsema femme fatale’i kirjelduse (on see Kukk siis ämblik või puuma, mine võta kinni), millele järgnevad teisedki kulunud hollywoodilikud troobid ja kohmakad metafoorid. Suspension of disbelief lendab kiirelt aknast välja, kui selgub, et madam Kukk oli juhtumisi paruness, John F. Kennedy sattus kunagi juhtumisi Kuke etablissement’i, Elsa Falkenberg on juhtumisi toatüdrukuga sarnane, jne, jne. Identiteedivargused, lavastatud surmad, ära narritud neiud, saksapreilna afäär eestlasest autojuhiga, mõrvamüsteeriumid, spionaaž ja see kõik vaid 280 leheküljel! Tule taevas appi, pesueht kontsentreeritud telenovela!

Kõige suurema pettumuse valmistasid tüdrukud. Või noh, mis tüdrukud, pabernukud! Kuna olin varem lugenud, et pikantseid seiku siit raamatust ei leia, siis lootsin, et naistegelastele lähenetakse kui lihast ja luust inimestele, aga madam vamp ja tema parem käsi, lopsakas punapea, kõrk slaavitar, naiivne blondiin ja arukas blondiin pole ka raamatu lõpuks nendest stereotüüpsetest siltidest kaugemale arenenud ning on sama umbisikulised kui need korduvad sisutühjad söödi-joodi-tantsiti lõigud. Kuna raamatus järgneb üks uskumatu sündmus teisele, siis tegelaste hingeellu süüvimiseks aega ei jää. Ja kui mõni tüdruk (nt Vivian) hakkabki iseloomu näitama, siis vaid sellepärast, et seda on uue pöörde tutvustamiseks vaja. Seega jätavad ka kõige emotsionaalsemad hetked külmaks, sest tegelastele lihtsalt ei anta võimalust lugejale naha alla pugeda. Paratamatult tekkis igatsus millegi teravama järele, et raamatu läägust ja pealiskaudsust pisutki leevendada.

Kuna sarja esimene raamat oli algselt stsenaarium, mis pärast romaaniks ümber kirjutati ning mille põhjal on nüüd valminud teleseriaal, siis on see kõik mõneti mõistetav ja nii võib see lugu filmituna parem välja paista, kuivõrd hea televisioon ei ole alati hea kirjandus. Lisaks asenduvad teles kõik need konarlikud kirjeldused näitlejatööga ning ehk suudetakse ka nendele kumminukkudele elu sisse puhuda. Sõnakunstilist elamust ja sügavust „Litsidest“ vast otsida ei tasu ja võrdlus „Wikmani poistega“ tundub lausa kohatu. Mõni vahedama sulega kirjatsura oleks sellest loost ehk midagi toekamat välja võlunud, aga too raamat tõestab minu meelest vaid seda, et nn multitalendid võiksid loomingu kvaliteedi tõstmiseks oma ampluaad natukenegi koomale tõmmata, et mõnele valdkonnale rohkem aega pühendada. Ehk on teine osa läbimõeldum? Loodan väga.

Advertisements