Narkoja alkoholijoobes küüniline eneseimetlejast pornostaar paneb hallukat nähes autoga matsu, jääb tekkinud tulekahjus ilma nii oma välimusest kui ka peenisest, satub haiglasse ja kohtub ekstsentrilise psühhiaatriaosakonna naispatsiendiga, kes väidab, et mees oli 14. sajandi Saksamaal tema silmarõõm. Intrigeeriv? Jaa.

Kanada kirjaniku Andrew Davidsoni debüütromaani The Gargoyle nimetuks peategelaseks ja jutustajaks on just seesama pornostaar, elutüdimuse käes vaevlev mees, kes leiab end äkki üpris tavapäratust olukorrast. Ta lamab haiglas, tal pole enam ei sõpru, ei raha, ei midagi. Ühel päeval ilmub tema juurde aga veider polüglotist naine nimega Marianne Engel, kes teenib leiba kivist kujusid valmistades. Naine väidab, et ta on 700 aastat vana hing ning on pööraselt vaimustunud sellest, et ta on viimaks oma teise poole taas üles leidnud. Kuna Marianne on samuti patsient, ei usu too kõrbenud misantroop loomulikult ta jutust sõnagi, kuid laseb end ometi veidra naise pöörasusel kaasa tõmmata. Naine hakkab teda tihedalt külastama, toob talle süüa ning jutustab talle nende endi lugu, mis algab 14. sajandil ja ka teisi seotud lugusid armastusest, mis ajahambale visalt vastu paneb, hiljem võtab ta mehe isegi enda juurde elama. Loo arenedes hakkab põletusohver muutuma, ta avab oma silmad uutele asjadele ning avastab lõpuks, et Marianne on tema vormitust tombust midagi inimlikku voolinud, et ta on (uuesti?) naisesse armunud.

Davidsoni raamat on kummastav kirjanduslik Tootsi peenar. Tegevustik hüppab pidevalt erinevate ajaperioodide vahet, ühel hetkel on lugeja kaasajas, teisel hetkel aga 14. sajandi Saksamaal või Itaalias, viikingiaegsel Islandil, 19. sajandi Inglismaal, feodaalajastu Jaapanis. Autor laenab elemente Dantelt, Piiblist, kohati meenutab lugu 1001 öö muinasjutte, kohati OndaatjeInglise patsienti“. Isegi popkultuur on esindatud, ühes kohas oli vist isegi Harry Potterist teadatuntud oakomme mainitud.

Davidsoni/jutustaja keelekasutus on värvikas, autor kasutab huvitavaid kujundeid, tekst lippab ja on mahlane ja tabav. Minu isiklikuks lemmikuks olid kohad, kus ta põletusohvri piinu ja kogu seda haiglas toimuvat tralli väga detailselt kirjeldab, paiguti oli ikka iiveldamaajavalt rõve. Ja samas ajasid autori toidukirjeldused suu vett jooksma. Davidson on The Gargoyleis fiktsiooni ja faktid nii kenasti kokku seganud, et ei teadnudki kohe, millist versiooni tollest veidrast sajanditepikkusest afäärist uskuda. Lugeja (ja ka jutustaja) ei saagi teada, kas too Marianne Engel on hull või mitte ja kui ta ongi häiretega, siis kas ta on skiso või bipolaarne või hoopis mingi veider segu mõlemast. Davidson annab meile usutavat materjali nii ratsionaalsete kui mitteratsionaalsete järelduste tegemiseks, ent naist jääbki ümbritsema paks uduloor. Etteaimatvalt vajutab Davidson raamatu lõppu muidugi pirni, mis kallutab kogu loo müstilise lahenduse poolele. Tegelikult mulle see päris sobis.

Raamat oli huvitav, kuid ometi tekkis tunne, et autor oli omale liiga suure tüki hammustanud. Liinide paljusus ja hüplik jutustus hakkas pikapeale närvidele käima ja mõne peatüki puhul hajus tähelepanu ära. Seda, et autor oli kuidagi liiga palju infot raamatusse surunud, oli ka sellest näha, et ma ei suutnud otsustada, millest blogisse kirjutada ja mida kõrvale jätta. Kuidagi palju lugusid oli selles loos.