“Veenmine” on Jane Austeni viimane (postuumselt avaldatud) romaan. Loo peategelaseks on 27-aastane (!) Anne Elliot, kes on perekonna ja tuttavate silmis kindel vanatüdrukumaterjal ning keda koheldakse seega vastavalt. Aastaid tagasi lükkas ta perekonna ja usaldusisiku nõuandeid järgides tagasi noore mereväeohvitseri abieluettepaneku, kuid Anne’i armastus ei taha ikka veel kustuda. Eriti ränk katsumus algab siis, kui tema kunagine silmarõõm kodukanti naaseb. Mees on nüüd kapten, ikka veel vallaline, kuid suhtub Anne’i jäiselt ning tundub, nagu poleks ta naisele andestanud. Uue poissmehe silmapiirile ilmumisele järgneb loomulikult austenlik ringisebimine, sissetulekute võrdlemine ja kosjasobitamine.

Suur osa tegevustikust ja tegelastest kattub Austeni varasema loominguga. Esindatud on kiljuvad plikad, uudishimulik ja halenaljakas egomaniakist klatšimoor, tõsine ja kättesaamatuna tunduv poissmees ning kenasse pakendisse topitud kasuahne mölakas. Kuid võrreldes Austeni teiste romaanidega tundub “Veenmine” küpsem ja mõtisklevam ning toonilt kohe kindlasti tõsisem. Kuigi peategelane on sama taibukas ja heasüdamlik kui Elizabeth Bennet või Emma Woodhouse, puudub temas minu arvates viimaste tarmukus, iseseisvus ja nooruslik rõõmsameelsus. Anne’i “parim enne” on möödas ja nii on ta oma tagasihoidliku eluga leppinud ning täidab talle usaldatud ülesandeid meelsasti, sest talle meeldib kasulik olla. See kõik lisab tema tegelaskujule huvitavaid tahke.

Ka tegelastevaheline dünaamika on veidi teistsugune. Kui eelnevates romaanides on paaride puhul põhirõhk olnud pigem üksteise kallal nokkimisel ja ärapõlgamisel, siis nüüd uurib Austen süvitsi oma tegelaste sisemaailma ja seda, kuidas ajahammas meeste ning naiste tunnetele mõjub ning kas sugude vaadetes ilmneb ka mingeid erinevusi. Nii istuvadki Anne ja Wentworth suure osa raamatust omaette nurkades ja valutavad südant, püüdes samal ajal võimalikult muretud välja näha. Anne’i tundemöll aga täidab terveid lehekülgi.

Siiani on see kõige mõistlikum Austeni teos, mis mulle kätte juhtunud on. Nüüd on veel “Mansfield Park” lugeda jäänud ja olengi tädi Jane’iga ühel pool.