Paolo Giordano on füüsik, kes sai 2008. aastal oma esikromaani The Solitude of Prime Numbers (originaalis “La solitudine dei numeri primi”) eest maineka Itaalia kirjandusauhinna. Praeguseks on raamatut tõlgitud pea 30 keelde.

Alice elu varjutab lapsepõlves toimunud suusaõnnetus, Mattia jättis väiksena oma vaimse puudega kaksikõe parki, kust too jäljetult kadus. Alicest saab teismeeas anorektik, Mattia lõigub ennast. Mõlemad on üksikud ja ei suuda teiste inimestega sidemeid luua ega kuskile sisse sobituda. Alicest ja Mattiast saavad sõbrad, kuid ei midagi enamat, sest nende vahel on alati miski, mis ei lase neil üksteisele oma tundeid avaldada.

Pean tunnistama, et suhtusin algul antud teosesse veidi skeptiliselt (õõh, toitumishäired ja eneselõikumine?), kuid olin hiljem positiivselt üllatunud, kuigi teos peitis endas ka muid äraleierdatud teemasid nagu koolikiusamine jms. Raamatut läbiv algarvude metafoor on lihtne, aga paljuütlev. Kerge tekst kannab endas hämmastavat raskust ja see, kuidas Giordano on oma tegelaste elu jäädvustanud, on ühteaegu nii reaalne ja samas unenäoline. Selle asemel, et kirjeldada oma tegelaste elu algusest lõpuni on Giordano keskendunud identiteediloome tähtsamatele punktidele, nendele seikadele, mis on Alicet ja Mattiat kõige rohkem mõjutanud, et seletada nende tehtud valikuid ja seda, miks nad tõmbumise asemel üksteisest eemale tõukuvad. Raamatus on väikseid võite ning suuri kaotusi ja nii jääbki valitsema ebaõiglus. Algarvud jaguvad vaid arvuga 1 ja iseendaga ning nad ei saa kunagi kokku.

Romaani põhjal on valminud ka film.

Varraku blogi