19456Noor saksa teadlane Giulia Enders jäi mulle silma juba mullu (või ehk varemgi?), kui tema Saksamaal suure populaarsuse saavutanud debüüt „Võluv soolestik“ (originaalis „Darm mit Charme“) inglismannide keeles ilmus ja angloameerika kultuuriruumi populaarteaduslike raamatute ühesilbiliste pealkirjade traditsiooni järgides „Gut“  nimeks sai. Ühtäkki figureeris Enders mitmetel ajaleheveergudel, mis kõik rõhutasid, kui väga teda väljaheited vaimustavad, sest tualetihuumor müüb ja kui sinna veel kena tüdruku pilt juurde panna, siis on tegu lausa jackpotiga. Ent Endersi esimene üllitis sisaldab endas palju enamat kui üksnes pabulaid.

Kui ma veel väike olin, siis ei viitsinud ma kunagi arvutimänge mängides õpetusi järgida ning eelistasin pigem kohe pea ees vette hüpata ja nipid-trikid mängu käigus selgeks saada. Eks inimkehaga ole samamoodi. Keegi ei õpeta meid otseselt seda kasutama ja kasulikud teadmised kipuvad aegamööda kogunema. Ära pista näppu suhu, toores toit lööb põhja alt, jne. Ühel heal päeval lööb külge kummaline valu ja siis jooksed otsingumootorist abi otsima, et teada saada, kus täpselt see pimesool asubki. Suuremal osal kooliõpilastest jookseb bioloogiatunnis kuuldu mööda külgi maha ja nii ei pruugigi me täpselt teada, miks kõht koriseb, valutab ja streigib.

51HH54qlRPL._SX321_BO1,204,203,200_Endersi raamatut võibki seega seedetrakti kasutusjuhendiks pidada. Ampsu teekonda kirjeldatakse süvitsi, suust pärakuni, iga organi talitluslikud nüansid saavad lahti seletatud. Kui soolestikus tekib tõrge, pakub Enders välja teaduslikult tõestatud lahenduse. Kaante vahelt saab teada, milleks õigupoolest mandlid ja pimesool head on, mida teha, kui kõht on lahti või kinni (ja miks meil selliseid asju vaja on), miks soolestik vahel toiduga pirtsutab ja kuidas kogu see kaadervärk üleüldse korralikult tööle saada. Lugejale saavad selgemaks nii igasugu allergiad ja talumatused kui ka reklaamidest tuntud bifidobakterite ja laktobatsillide müstika. Bakterite osa on mõnusalt põhjalik, sest Enders võtab läbi nii selle paarikilose kogukonna, mis meie sees elab, kui ka pahalased, kes meid väljast ründavad. Eriti paeluv on peatükk, kus autor räägib vaimse tervise ja soolestiku seostest. Kuuldavasti ärgitas just see teema ka teda raamatut kirjutama: Enders kohtas kunagi ühel koosviibimisel äärmiselt halva hingeõhuga meest, kes järgmisel päeval enesetapu sooritas ning teda hakkas huvitama, kui kas ja mil määral mikrofloora meie tujusid mõjutab.

Väljaheidetest ei saa loomulikult üle ega ümber ja ka Enders ei malda selle teema käsitlemisega oodata, pakkudes raamatu sissejuhatuseks lugu oma korterinaabrist, kes tahtis ühtäkki teada, kuidas kakamine käib. Enders asus tubli teadlasena tööle ja andis sõbrale liigagi detailse ülevaate ning tema ettekandest said osa ka külla kutsutud sünnipäevapeolised. Enders käsitleb teemat ausalt ja humoorikalt ning kuna „Everyone Poops“ on meist laia kaarega ümber käinud ning potijutud tabuteemaks jäänud, soovitan Endersi raamatut kõikidele nendele, kes omal ajal Andrus Kivirähki legendaarse Tähekese loo „Kaka ja kevad“ ilmudes meedias furoori tekitasid ja seda lastele kõlbmatuks pidasid (lätlased vist läksid oma halaga isegi kultuuriministeeriumisse). Tänapäeval ei ole vast tõesti enam põhjust kehalisi funktsioone häbeneda ja teeselda, nagu keegi meist ei peeretaks ning  „Võluv soolestik“ aitab siinkohal hästi terve mõistuse lippu kõrgel hoida.

lonks-seiklused-seedetraktisHuvitavat on ses raamatus kamaluga, ent väikeseks miinuseks võib lugeda stiili, sest suurema osa ajast kirjutab Enders nagu keskmisest lahedam kooliõpetaja ja vaatamata sellele, et faktid seletatakse lahti piltlikult ning vahel ka popkultuuri abil (ühes kohas leidub isegi kardetud “;-)” emotikon), on üldmulje veidi kuivavõitu ja jutt ei jookse alati ladusalt. Samas toetavad Endersit tugev teaduslik taust ja aukartustäratav allikakogu, mille ka raamatu lõpust leiab. Need, kes tahavad Endersi kergelt akadeemilisest lähenemisest mahlakamat ja suurema haardega meelelahtust, pisut kärtsu ja mürtsu, ning soovivad teada, mida põnevat veel väljaheidetega ette võtta saab (ja pärast seda informatsiooni lõunalauas jagada), võiksid lugeda Mary Roachi raamatut „Lonks“.

Advertisements