Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik” (ing. k. The Last Unicorn) jäi silma kõigepealt Bukahooliku blogist ja siis veel kuskilt ning lõpuks sattus see raamatukogus näppu.

Õhukesevõitu raamat räägib loo viimasest ükssarvikust, kes lahkub oma kodumetsast, et leida üles oma suguvennad. Ent kohe jutu alguses satub ta vangistusse, sõbruneb äpardunud võluri Schmendrickuga, kes ta puurist vabastab ning koos asutakse teele kuningas Haggardi lossi poole, kus kõlakate järgi elab Punane Sõnn, kes kõik ükssarvikud kuskile kokku ajas.  Duoga liitub veel pätipealiku naine Molly Grue ning koos jõutakse Haggardi võimu all olevasse neetud linnakesse, sealt edasi Haggardi lossi ja lõpuks ka eesmärgini. Kõige selle vahele mahub kuhjaga seiklust, maagiat, moondamisi, ettekuulutusi, saladusi ja kangelastegusid.

“Viimane ükssarvik” on mütoloogiline muinasjutt. On folkloori, legendide, fantaasia ning rüütliromaanide mekki, on lastesalmikesi ning isegi kübeke möödunud sajandi popkultuuri ja see kõik moodustab mõnusalt sürreaalse terviku. Ühel hetkel oled sa keskaegse ilmega fantaasiamaailmas ning siis äkki on kuskil kell või pudelikorkidest soomusrüü. Muhelema pani ka see, kuidas tegelased tundusid oma rollidest teadlikud olevat ja nii tegutsetigi seikluslugude süžeesid järgides. Ettekuulutused peavad täituma ja kangelastel on kindlad kohustused.

Ükssarvik on nii kaunilt malbe, võlur Schmendrick nii armsasti äpu ja samas ka äärmiselt võimas, Molly omaette tegija, Punane Sõnn müstiline kõhedusttekitav pimedusjõud. Barokselt vohavad kirjeldused kalduvad kohati mesise sentimentaalsuse poole, kuid minu jaoks ei tundunud tekst tervikuna lääge, hoopis väga ilus ja romantiline oli. Ja meeldisid need kohad, kust muu kirjandus välja turritas, näiteks liblika shakespearelik vastus ükssarviku küsimusele, kas putukas teab, kes ta on, ja see, kuidas Schmendrick Rukhi Lewis Carrolli kaarna ja kirjutuslaua mõistatusega tegevuses hoidis. Kindlasti oli seal rohkem tsitaate peidus, aga ju nad ei paistnud nii väga tõlkest välja ja sestap tekkis mul tõsine huvi originaali vastu. Eriti Schmendricku suust pärit lause “Kui tüütud, kolkunud, igavad ja kasutud näivad teile kõik selle maailma kombed!” (lk 99) pärast, mis tundub väga Hamleti “How weary, stale, flat and unprofitable seem to me all the uses of this world!” moodi, kuid Georg Meri tõlkes oleks see siiski “Kui tüütu, läila, tuim ja tühine näib mulle kogu selle ilma viis!”. Ka tolle liblika vastuse päritolu pole vist tõlkes ära tabatud, vaatasin ka raamatu põhjal 1983. aastal valminud samanimelist animatsiooni, mis järgis raamatu teksti üpris täpselt ja  kus tiivuline tüüp hõiskas otse Hamleti suust “Excellent well. You’re a fishmonger“, kuid eestikeelses raamatus oli “Väga hästi: oled kalakaupmees.” asemel “Oh rõõmu, noh, sa oled kalakaupmees” (lk 12) ja selliste tsitaatide puhul on kombeks ikkagi ju olemasolevat tõlget kasutada, kui see on sihtkeeles olemas, ja siis mõni joonealune märkus lisada.  Kuna mul inglisekeelset raamatut käepärast pole, ei oska siinkohal midagi täpset väita, kuid siiski on kuidagi armas mõelda, et võib-olla oli kunagi aeg, mil isegi  tõlkehiiglane Krista Kaer ei saanud kõigele pihta.

Armas lugu, fantaasia nagu fantaasia olema peab. Kirjanduslik-mütoloogiline lapitekk, mis jääb meelde ning mida jõudehetketel veel teist kordagi loeks.