Oksaneni ümber olen ma raamatupoes nagu kass ümber palava pudru tiirlenud. Kerge lappamine, tagakaante lugemine, lahkumine. Kuna osta ei raatsi ja raamatukogust sellist kraami niisama lihtsalt ei saa, siis on Sofi siiani mulle tundmatuks jäänud. Nüüd aga sain oma kätte täiesti juhuslikult tema debüütromaani “Stalini lehmad”.

Lõviosa romaanist tegeleb Soomes elutseva Anna-nimelise noore naise eluga, kelle ema on eestlane ning isa soomlane ning kes lisaks identiteediprobleemidele maadleb tõsise buliimiaga, kuid õigupoolest tundub, et raamatul on kolm peategelast, Anna, tema ema ning vanaema. Jutujärg vaheldub pidevalt kolme ajaperioodi vahet ja annab ülevaate naiste elust Nõukogude (hiljem ka taasiseseisvunud) Eestis ja Soomes.

See osa raamatust, mis tegeles küüditamise, metsavendluse ja Nõuka aja eluga Eestis jättis mind külmaks, No ei viitsi lihtsalt lugeda enam sellest NSVL halast, olen jah selline vabas Eestis kasvanud tänamatu tatikas, kes ei oska ei meie praegust ühiskonda ega esivanemate kannatuslugusid hinnata. Huvitav oli minu jaoks aga hoopis see, kuidas Nõukogude Eesti läbi soomlaste silmade paistis ja kuidas Anna kiivalt oma päritolu varjama pidi.

Samuti oli muhe lugeda neist veidrustest, mis Nõukogude ajal olid osa igapäevasest elust, inimeste kavalusest, Soomest Eestisse asjade smugeldamisest. Oksanenil on detailidele silma ja see on aidanud tal luua suurepäraselt nostalgilise atmosfääri. Ja inimloomuse analüüsiga saab ta samuti hakkama. See, kuidas ta oli kirja pannud need kohad, kus avaldus too eestlaslik ahnus, mis ikka puuduse ajal välja lööb, kus omasid armutult ära kasutatakse, kogu see perekondlik kiskumine läänemaailma kildude üle… vägaväga hea.

Mis mulle aga üldse ei meeldinud, oli see hüplik napp stiil. Lühikesed lausejupid lühikeste lausejuppide otsa. Vahelduseks mõni pikem mõtteavaldus ka sisse. See ei läinud mulle üldse peale ja tegi peategelase Anna mulle veelgi vastumeelsemaks. Kuigi peab mainima, et see, kuidas Oksanen oli edasi andnud buliimiku mõttemaailma ja seda, kuidas haigus võib isegi religiooni mõõtmed võtta, tundus häirivalt realistlik ning võib-olla aitas ka stiil selle tunde tekitamisel kaasa.

“Stalini lehmad” ei kuulu teemavalikult minule meelepäraste teoste hulka, kuid mingisuguse elamuse sain ma sealt kätte, tõenäoliselt vist kogu selle äratundmisrõõmu pärast. Oli juppe nendest lugudest, mis vanematelt kuuldud, ja tükikesi nendest asjadest, mida omal nahal kogetud. Nagu mõnus vanakooli kartulisalat.