Ma imetlen autoreid, kes suudavad võtta mõne imelühikese ajavahemiku ning luua selle ümber keeruliste inimsuhete hapra võrgu, kuhu nad sõnahaaval auke rebima hakkavad. Ian McEwan, kelle tuntuim teos on vast Atonement, mille põhjal eelmisel aastal (erakordselt hea) film vändati, on just selline sõnaosav kirjanik, kelle proosa voolab kergelt nagu põrandale valla pääsenud elavhõbe ning sestap kipuvad ta romaanid mul hirmus kiiresti läbi saama. Seekord lugesin McEwanilt raamatut nimega On Chesil Beach.

Seekord on Ian McEwan võtnud vaevaks jutustada meile lugu vastabiellunud noortest, kes pärast hotelli saabumist mõtisklevad oma eesoleva pulmaöö üle. Edward on lihtsa kooliõpetaja poeg, kelle emal on ajukahjustus, ta armastatu Florence on aga ärika ning Oxfordi õppejõu tütar. Juba tegelaste päritoluga alustab McEwan kontrastide/konfliktide loomist. Edward on teoinimene ning ei jõua ära oodata, millal ta oma kaasaga linade vahele hüpata saaks, Florence on omakorda aga kartlik ning kõik seksiga seonduv tekitab temas tülgastust. Florence on andekas muusik, Edwardile ei lähe aga klassikalised palad üldsegi peale.  Abikaasadevahelistele erinevustele lisaks annab loole vürtsi juurde ka romaani ajaline paigutus, sest sündmused toimuvad seksuaalrevolutsiooni-eelsel 60ndate aastate Inglismaal.  Kõige selle koosmõju loob üldise rusutuse ja allasurutud olemise tunde ning sellepärast peavad tegelased hoolikalt oma samme valima. Või nagu raamatus seisab:

“And what stood in their way? Their personalities and pasts, their ignorance and fear, timidity, squeamishness, lack of entitlement or experience or easy manners, then the tail end of a religious prohibition, their Englishness and class, and history itself. Nothing much at all.”

 On Chesil Beach’i puhul on tegemist üpriski nukra raamatuga ja pärast lugemist jäävad kõige rohkem kripeldama tegelaste kasutamata võimalused.  Arglik Florence pakub Edwardile välja ebatavalise elukorraldusidee, kuid temperamentne noormees haavub ning see muudab nende suhet igaveseks. Edward jääb alatiseks mõtisklema, mis oleks siis saanud, kui ta neiu pakkumise vastu võtnud oleks. Florence’i poolset lõpplahendust lugejale ei reedeta ja ehk ongi nii parem.

Selle raamatuga seoses ei saa mainimata jätta ka üht humoorikat seika, mille ma pärast raamatu lugemist Internetiavarustest välja kaevasin. Nimelt oli härra McEwan intervjuus tunnistanud, et seda romaani kirjutades oli tal laua peal olnud Chesil Beach’ilt pärit kivid, kuid pärast selle fakti avalikuks tulemist ähvardasid looduskaitsjad kirjanikku 2000-naelase trahviga, kui ta neid rannale tagasi ei toimeta. 2007. aasta kevadel jõudsid kivid koju tagasi ning ranna looduslik tasakaal oli taastatud. 🙂