Koolikokkutulek. Laipadega. Esmaspäev, juuni 7 2010 

A Tale Etched in Blood and Hard Black Pencil on Christopher Brookmyre’i kümnes romaan.

Brookmyre’ile tavapäraselt algab lugu ühe mõnusa mõrvaga Glasgows, seekord on pätid aga eriliselt tuhmid olnud ning üritanud laipadest mingi torusiili valdkonda kuuluva aine abil lahti saada ja hiljem neile ka tule otsa pannud, kuid ega sellestki väga kasu ei olnud. Tõendusmaterjali jagub ja mendid leiavad kohe niidiotsa kätte.  Lugejale tutvustatakse peagi loo keskseid tegelasi, kelleks on politseiuurija Karen Gillespie ja kõmuajakirjanduse veergudelt tuntud edukas staaradvokaat Martin Jackson, kes hakkavad uurima mõrva, millesse on segatud nende endi kunagised klassikaaslased.

Raamatus jookseb paralleelselt kaks lugu, tegelaste kooliaeg ja hetkel toimuvad sündmused. Brookmyre hüppab pidevalt kahe ajaperioodi vahet, mis võib algul pisut häirivana tunduda, kuid pikemas perspektiivis aitab see karakterite mõistmisele kaasa. Üldse tundub, et seekord on Brookmyre end ületanud, lugu on keerukam, mitmekihiline, psühholoogilisem ja on näha, et tegelaste kallal on kõvasti tööd tehtud, sest nad mõjuvad vägagi realistlikult ja usutavalt. Samuti tuleks esile tõsta viisi, kuidas autor on suutnud oma lugu jutustada läbi laste ja nende tuleviku-minade silmade. See, kuidas Brookmyre annab edasi laste mõtteid, on siiski üdini täiskasvanulik, kuid see peegeldab siiski lapse enese mõttemaailma, sellele eluperioodile omaseid arvamusi. Lisaks kasvuraskustele kohtab raamatus veel perekonnadraamat ja muudki.

Brookmyre tundub olevat üpris hea vaatleja,  selles krimkas demonstreerib autor oma võimet  analüüsida inimloomuse erinevad tahke. Koolistseenid mõjuvad näiteks väga realistlikult ja arvan, et need, kes ka kirjeldatud ajaperioodil Suurbritannias üles kasvasid, kogevad seda raamatut lugedes palju äratundmisrõõmu. Minul oli lihtsalt huvitav.  Samuti on Brookmyre’il hea silm detailide suhtes, mõne tegelase puhul tekkis mul lugedes tunne, et ma olen ju täpselt samasuguseid tüüpe reaalselt kohanud. Ja pani ka mõtlema, et huvitav mis minu kunagised klassikaaslased praegu teevad.

Muhe oli veel see, et Brookmyre oli seekord päris julgesti kohalikku kõnepruuki kasutanud ja kohati tundus nagu loeks Irvine Welsh’i, ainult roppusi oli liiga vähe. Romaani taha on ka kena sõnastik istutatud, et Šoti slängile veidi valgust heita. Keeleliselt oli see raamat väga hea treening. Aktsenti ja slängi oleks võinud rohkemgi olla.

Kuigi see teos püüdis olla sügavam, kui need Brookmyre’i  raamatud, mis ma varasemalt lugenud olen, mõjus see kuidagi võõrastavalt ja oli isegi natuke igav.  Ma arvan, et ma siiski eelistan autori Parlabane’i lugusid. Ikkagi tuttavam tegelane ja tsipa naljakam ka.

Advertisements

Üks päris jõle hommik Kolmapäev, jaan. 27 2010 

Christopher Brookmyre on üks muhe šoti onu, kelle raamatuid liigitakse Tartan Noir-nimelise krimikirjandusžanri alla ning  kes enamjaolt hiilgab oma geniaalsete pealkirjadega. Avastasin selle kirjaniku eelmisel aastal, kui tuttava kaudu juhtus kätte Attack of the Unsinkable Rubber Ducks ja see oli küll lahe lugemiselamus. Ägedatest pealkirjadest võiks veel äramainimist leida Boiling a Frog, A Big Boy Did it and Ran Away, Be My Enemy (Or Fuck This For A Game of Soldiers) ja All Fun and Games until Somebody Loses an Eye. Viimaseid pole ma küll lugenud, kuid sain hiljuti läbi Brookmyre’i esimese romaani Quite Ugly One Morning.

Kirjaniku esimeses raamatus seikleb uuriv šoti ajakirjanik Jack Parlabane, küüniline mässaja, kelle mitte just eriti legaalsed võtted saamaks head lugu on talle juba kena hunniku jama kokku keeranud. Tema peale ihuvad hammast nii need, kes tema lugude pärast kannatanud, kui ka endised ülemused. USAst vehkat teinud, rendib Parlabane tuttavalt Edinburghi korteri, kuhu ta pole korralikult elamagi asuda saanud, kui juba miskit mäda on. Ühel hommikul avastab Jack, et on poolalasti korteri ukse taha jäänud ning ta otsustab naabri juurest tagasi sisse ronida. Paraku on aga tema arstist naabri elukohast saanud selleks ajaks võigas kuritööpaik, kõik segamini pööratud, põrandal lainetamas okse, uriin ja veri, selle keskel laip, sõrm otsast rebitud ja ninna topitud, ning kõige krooniks istub kaminasimsil üks vägev junn (mille kirjeldamist Brookmyre väga detailse tõsidusega võtnud on, god bless him), mis on otsekui kirsiks kogu selle veidrusekoogi otsas. Pärast seda, kui politsei ta küsitlemiseks jaoskonda tirinud on, ei suuda Parlabane loomulikult kiusatusele vastu panna ning asub koos ohvri anestesioloogist eksnaise ning ühe lesbilise politseiuurija abiga asja ise uurima.

Lugu algab hoogsalt, vaimukalt ning ei tee vahepeal ühtki peatust. Brookmyre suudab olla ühteaegu üdini õõvastav, pisarateni naljakas, muhedalt ropp ja mõnusalt  rõve. Raamat nõretab satiirist ja mustast huumorist. Ütleks, et loo algus oligi kõige magusam osa, sest viis, kuidas kirjanik suudab lugeja päris koledat mõrvapaika kirjeldades end pooleks naerma panna, oli lihtsalt vapustav. Üldjuhul püüan ma end traditsioonilisest krimikirjandusest eemal hoida, sest nendel raamatutel kipub alati üks ja sama muster olema, kuid Brookmyre suudab tollele žanrile elektrit anda ja vaatamata sellele, et ta kasutab samu elemente, mis mitmed teisedki autorid, on tema teosed siiski erilised, just selle omapärase,  twisted lähenemisega. Kohati mõjub raamatus kirjeldatud vägivald ja hoolikalt laiali pritsitud must huumor isegi kuidagi tarantinolikult, mänglev stiil teeb teose veelgi nauditavamaks. Eriti hästi mõjuvad täpselt sihitud killud, mis võivad lugejat tabada üpriski ootamatult. Samuti on autoril kombeks kirjutada oma peatükkidele teravaid alguseid ja lõppe. Ei, avalikus kohas ma seda lugeda ei soovitaks, kui juhtud olema seda tüüpi, keda on kerge itsitama ajada. 

Peale selle raamatu võib Parlabane’i kohata veel neljas Brookmyre’i romaanis, millest üks on too eelpoolmainitud kummipartide rünnak. Seda teost lugedes avastasin, et neid tuleks siiski vist lugeda ilmumise järjekorras, et kogu Jackiga seonduv kenasti ajaliselt paika panna. Näiteks abiellub Jack hiljem anestesioloog Sarah Slaughteriga, kes on kõnealuses raamatus ohvri eksnaine. Muideks, fun fact, ka Brookmyre ise on minevikus Londonis, Edinburghis ja LAs ajakirjanikuametit pidanud ning temagi kaasa on anestesioloog.

Quite Ugly One Morning on täiuslik puhkuseraamat. Lihtne ja naljakas page turner.