Läbi raskuste Maa poole Kolmapäev, aug. 2 2017 

The_Martian_2014Andy Weiri romaani „Marslane“ („The Martian“) sain ma tegelikult juba väga ammu läbi. Tollal polnud eestikeelsest tõlkest veel haisugi ja filmi alles otsiti näitlejaid. Asusin kohe ka oma mõtteid kirja panema, aga asi jäi taas soiku ja märkmed lendasid kõigi nelja tuule poole laiali. Nüüd aga sattusin ma kõvaketast koristades vanade failide peale ning mõtlesin, et proovin nendest midagi valmis nikerdada, mis sest, et praeguseks on selle raamatu kohta vist juba kõik öeldud ja pigem valmistutakse autori uue ulmeromaani „Artemis“ ilmumiseks.

Raamatu tegevus leiab aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tugeva tormi tõttu tuleb Ares III meeskonnal Marsilt kiiremas korras lahkuda, jättes surnu pähe maha oma botaaniku Mark Watney. Pärast tuule vaibumist ärkab Watney üles, lapib oma vigastused ja püüab raamatu järgmistel lehekülgedel teha endast kõik, et mitte alla anda. Mark Watney MacGyveri tasemel nokitsemine heidab valgust kosmosereiside tehnilisele poolele, rusuv üksindus üdiinimlikule eksistentsiaalsele ärevusele, taasühendus Maaga toob endaga kaasa mitu eetilist dilemmat, mis viimaste lehekülgedeni pinget üleval hoiavad. Kuhu paigutub ühe inimelu väärtus kosmoseprogrammile eraldatud maksumiljardite kõrval?

Esmapilgul tundub raamatu stiil ehmatav  ja tegevustikku on pisut raske sisse elada. „Marslane“ on suuremas osas kirjutatud päeviku vormis ja peategelase hääl on lõpuks see, mis pähe kõlama jääb, ent Watney on vaatamata oma õnnetule olukorrale paadunud naljavend, popkultuurifanaatik ja kirjutamisviisilt teravmeelne internetikodanik. Sestap on raamatut alguses veidi raske tõsiselt võtta, ent pärast esimesi peatükke märkasin end leebuvat ja lõpuks harjusin Watneyga täiesti ära. Vahepeal on mulle ka päris mitu arvustust ette juhtunud ning tundub, et ma ei ole ainus: kui „Marslase“ kohta midagi negatiivset öeldakse, siis on tihtipeale süüdlaseks stiil või Watney suhtumine oma olukorda. Aga eks esmamuljet ei tasu kunagi usaldada.

Kui veidi ajusid ragistada, siis on Mark Watney popkultuurilembusele, pea vankumatule positiivsusele ja pealehakkamisele tegelikult väga lihtne seletus: ta on astronaut. Kui NASA missiooniplakateid sirvida, siis tundub see asutus ulmehulle täis olevat. Need, kes on lugenud Chris Hadfieldi „Astronaudi soovitused eluks Maal“ („An Astronaut’s Guide to Life on Earth“) või Mary Roachi  raamatut „Reisisiht Marss“ („Packing for Mars“) teavad, et orbiidile saadetakse vaid need vähesed, kes saavad kõigiga ülihästi läbi, suudavad igas olukorras külma närvi säilitada ja kompromissile jõuda ning on leppinud oma töö riskidega. Kosmos on küll lai, ent seal ei ole ruumi tülidele ega vigadele. Igapäevane elu on seal üks pidev probleemide lahendamise jada, mida ka Weir hästi kujutab, ning kuivõrd astronaut peab olema valmis igasugu ootamatusteks, on osa kosmosekoolitusest  äärmiselt morbiidne: kandidaatidega arutatakse korduvalt läbi kõik võimalikud surmastsenaariumid ja iga lennus oleva kosmonaudi teisele poolele määratakse n-ö asenduskaasa: astronaut, kes täidab lennus oleva tegelase koduseid ülesandeid ja pakub õnnetuse korral kadunukese perele tuge.

Kosmoselendude tausta teades on seega lihtsam end Watney kingadesse asetada: ta ei pea enam ahastama, sest ta on oma armetu olukorra juba tõenäoliselt mitu korda peas läbi mänginud. Esialgse šoki asendab kiirelt sissedrillitud harjumus järjest probleeme lahendada. Ja kes garanteerib, et Watney monoloogid tema tegelikule meeleolule vastavad? Kriisiolukorras varjab külluslik huumor enamasti midagi muud ning usun, et see on Watney jaoks suuresti ka ellujäämistaktika, mispärast ei tõtta ma seda hukka mõistma. Tõsi, natuke sügavust oleks ainult kasuks tulnud, aga samas pidurdaks see jällegi hoogsat ja pinevat seiklusnarratiivi.

Kuna inimkonna teadmistepagasi suurendamine ja igasugune läbimurrete tegemine algab unistamisest, on kosmoseuuringud ja teadus üldisemalt alati ulmega tihedalt seotud olnud ning ka „Marslane“ annab seda sümbioosi hästi edasi. „Marslane“ viitab muu seas mitmetele päriselt NASAs katsetamisel olevatele leiutistele, mis Marsil abiks tulla võivad, ja eks kosmoseagentuuril oli ka raamatu põhjal valminud filmis oma osa. Nii on „Marslasel“ pea pilvedes, kuid jalad kindlalt maas ning tulemus on põnev, innustav, paneb NASAle pöialt hoidma ja tõestab, et kuuldused robinsonaadi kui žanri surmast on liialdatud: see lihtsalt tõuseb uutesse kõrgustesse.

Gerundiumi graatsia Teisipäev, mai 30 2017 

9789985340103Juba esimese paarikümne lehekülje jooksul saab selgeks, et „Grammatika ülistuse“ autor Jean-Pierre Minaudier on väikestviisi krutskivend ja raamat ise kurioosum. Minaudier on estofiil ja muuseas tõlkinud prantsuse keelde Tammsaaret, Tuglast ning Kivirähki. Seega on ta meie keele ja kultuuriga lähedalt tuttav ning aitas Indrek Koffil raamatut sellest lähtuvalt kohandada. Just sellepärast väldib „Grammatika ülistus“ kummalisel kombel ka neid komistuskive, mis mugandustele alatihti saatuslikuks saavad. Autori suhe Maarjamaaga normaliseerib kõik viited meie kultuurile ja ühtäkki polegi nii veider, et prantsuse keelest tulnud tekst mainib mängleva kergusega eesti luuletajaid, Kihnu Jõnni või Joosep Tootsi. Või äkki ikkagi on? Mõnusalt õrritav liminaalsus.

Omal ajal keeleteadust tudeerides ei suutnud morfoloogia ega süntaks minus mingeid tundeid tekitada, kuigi eeldused selleks ju olid olemas. Aga ei, grammatika kõigi oma tahkudega oli ka minu silmis valdavalt ahistav tüütus, mis röövis keeleõppest viimsegi rõõmu. Sellised tunded pole ka Minaudier’le võõrad, kuid tänu headele juhendajatele sai tema tõrksusest lõpuks huvi, mis viis ta erinevate maailma keelte grammatikate kogumiseni ja hiljem ka nende lugemiseni. Nüüd püüabki ka tema eksinud lambukesi lingvistika saladuste juurde talutada ja asja natuke teise nurga alt vaadata, keskendudes eelkõige keelemaailma veidrustele. Mida kummalisem ja isoleeritum keel, seda parem. Ja tõepoolest: see töötab. Huvi tekib ja ei kao. Autor vuristab ette rea keeli, mis ühel harju keskmisel eurooplasel tõenäoliselt pea ringi käima panevad. Mis mõttes paarkümmend sugu? Kuhu jäid vokaalid? Sellest küljest on „Grammatika ülistus“ tõeliselt maailmaavardav elamus, kuivõrd iga keelega tuleb ju kaasa terve mõttemaailm, vahel meie omaga sarnane, kuid enamasti kauge ja kütkestav.

Aga minu jaoks ei ole raamatu võlu ainult selle sisus. Keeled ja näitelaused sulanduvad ajapikku üheks segapudruks ning kes neid ikka pärast mäletab. Pigem loeb antud raamatu puhul rohkem see, kuidas ta kirja pandud on: mõnu jääb ridade vahele. Raamatut läbib autori friigilik pühendumus, tema lapselik ja taltsutamatu avastusrõõm ning säärane entusiasm on nakkav. Teost ei hoia koos mitte arvukad lõunamaakeeled, vaid autori värvikad kirjeldused, hüperboolid, mängud ning soe huumor ja nii saabki muu hulgas teada, et Minaudier’ ladina keel on nii halb, et Tacitus kõlab tema versioonis kui Mart Laar (lk 12), tonga keele grammatika jõudis autorini „astmahaige meripura kiirusel“ (lk 14) või et asjaarmastajale võib üks grammatikaõpik olla kui pinev kriminaalromaan, mille lõpus selgub, et „kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad (vaata rajakaid!)“ (lk 87). Kindlasti tuleks ära mainida ka arvukaid kõrgelennulisi ülistuslaule saksa kirjastusele De Gruyter Mouton – „[…] saagu neile nende heategude eest tasuks voogavad piimajõed, põhjatud iirisejärved ja otsata kõrged nutellamäed“ (lk 89) – ja Minaudier’ muhedaid katseid joonealust märkust elus hoida (selle koha pealt ületab teda vististi vaid Susanna Clarke raamatus „Jonathan Strange ja härra Norrell“).

Niisiis ei tohiks lasta end pealkirjast heidutada. Inimest, kes räägib tarka juttu südamelähedasel teemal, on alati lust kuulata. Ja pole tähtis kas arutluse all on parasjagu gerundiumi graatsia või ergatiivsuse eksootika, Minaudier teeb nad ühtviisi põnevaks, lauldes igal sammul keelemaailma mitmekesisusele siirast kiidulaulu ja laiendades järk-järgult lugeja silmaringi, kuni lõpuks tärkab kuskil sisimas see tunne, mille kirjeldamiseks sobiks ehk – kui me siin juba keelelainel oleme – too ingliskeelne sonder või jaapani yūgen, misjärel ei jõua hing ühtäkki ära imestada, kui palju keeli, inimesi ja vaatenurki maamunale ära mahub.

Isad ja pojad Reede, märts 24 2017 

Harry_Potter_and_the_Cursed_Child_Script_Book_CoverLäinud suvel Potteri-sarja lisandunud “Harry Potter ja äraneetud laps” (“Harry Potter and the Cursed Child”) tekitas lugejaskonna seas hulganisti vastakaid tundeid ja eks neid elati välja nii blogides kui ka ajaleheveergudel. Kuna raamat ilmus hapukurgihooaja kõrgpunktis, siis usaldati arvustuste kirjutamine tõenäoliselt Sigatüüka seiklustega üles kasvanud praktikantide hoolde, kes nurisesid unisoonis teose formaadi, sisu ja isegi peategelaste vanuse (!) üle. Tõsi, teose puhul jääb nii mõndagi vajaka, kuid pärast lugemist tundus siiski, et mitmed etteheited jäid oma naiivsuses alusetuteks.

Mis seal raamatus siis õigupoolest toimub? “Surma vägiste” sündmustest on möödunud 19 aastat ja Harry Potterist on saanud pereisa. Tema noorem poeg Albus alustab kooliteed, satub Slytherini majja ja sõbruneb Draco Malfoy võsu Scorpiusega. Oma vanemate mineviku tõttu saavad poistest Sigatüüka heidikud ning nad otsustavad seda koos muuta ja ajas tagasi rännata. Tulemuseks on pööraselt ohtlik seiklus, kuhu kaasatakse nii täiesti uusi kui vanu tuttavaid tegelasi ning mille tagajärgi ei suuda keegi ette näha.

Sarnaselt luulele on näidendite lugemine nõudlik tegevus ja selleks, et võtta enda kanda nii lavastaja, lavakujundaja kui näitlejate roll, peab fantaasiamuskel väga treenitud olema. Arvan, et antud juhul tulenesid lugejate negatiivsed reaktsioonid ka vast sellest, et mitmed meediakanalid reklaamisidki raamatut Harry Potteri sarja kaheksanda osana ning paljud avastasid alles hiljem oma pettumuseks, et tegelikult ei ole see ju romaan, vaid Londonis mängitava etenduse tekst. Kui siia nüüd juurde lisada veel ka vähene kokkupuude teatriga ja koolist saadud vastumeelsus näidendite lugemise suhtes (ma loodan, et nüüdseks on asjad muutunud, ent omal ajal pisteti õpilastele “Kuningas Oidipus” või “Romeo ja Julia” lihtsalt pihku ja tehti pärast tunnikontroll, selmet lasta õpilastel teksti ise ette kanda ning ehk isegi veidi tekstis sisalduvaid obskuurseid ja üleannetuid elemente lahata ning asi lõbusamaks muuta), siis on arusaadav, miks raamat leige vastuvõtu pälvis.

Tõepoolest, ka sisu tekitab mitmeid küsitavusi. Tekstis hakkab silma teatud steriilsus ja kuna Rowlingi osalus oli minimaalne, siis ei saa salata, et näidend ei ole natuurilt Potteri-saagaga võrreldav. Lugu on ettevaatlikult konstrueeritud ja seda ei vii edasi mitte sündmustik ning tegelased, vaid pigem lähtub see meediumist. Julgeks isegi väita, et tegu on mõningase publiku manipuleerimisega: Harry Potteri raamatute õhustiku taasloomiseks kasutavad autorid ajas rändamist, alternatiivajalugu, tagasivaateid ja unenäostseene, sest kuidas muidu näidata rahvale vanu lemmikuid nagu Snape või Hagrid? “Äraneetud laps” võimaldab küll lugejatel uuesti kogeda Harry Potteri raamatute tundeküllasemaid hetki, ent sündmustik jääb kesiseks, kuna rõhub liigselt äratundmisrõõmu tekitamisele, pisarakiskumisele ja nostalgiale, selle asemel et anda uuele põlvkonnale päris oma lugu.

Thorne ja Tiffany on viimast küll üritanud, kuid tulemus ei taha päris “selle õige” Potteri mõõtu välja anda. Kui näidendi esimene pool jääb suhteliselt vaoshoituks ja Rowlingile truuks, siis teine osa toimub suuresti alternatiivmaailmas, mida valitsevad mustad jõud. Selle keskmes on Delphi Diggory, kelle tegelik päritolu valmistab ehk loo suurima pettumuse ja seda just Potteri-lugudega üles kasvanud põlvkonnale, lõhkudes neile armsaks saanud narratiivi. Samas paistab, et nooremad fännid ja juhulugejad võtsid selle lisanduse avasüli vastu ning eks see neile mõeldud oligi. Seega ei tahaks ma seda otsust väga tugevalt kritiseerida, sest ehk olen lihtsalt mina teatud sorti lugudest välja kasvanud ning kipun kulunud võtete peale nina kirtsutama. Olgu selle kõigega nagu on, aga kindlasti ei tohiks kriitika olla suunatud teada-tuntud peategelaste vanusele. Kas kangelased ei tohi vananeda? Kas pärast perekonna loomist on elu kohe läbi ja seiklustel kriips peal? Kui arvestada sellega, et paljud Potteriga üles kasvanud noored on nüüdseks ka ise vanemad, siis on selline vanustundlikkus lausa absurdne. Kui suurem osa kinolinal nähtud meessoost superkangelasi kuulub vanuse poolest kategooriasse 40+, siis miks ei või Harry Potter 37-aastaselt comebacki teha?

Ja vaatamata sellele, et näidend keskendub suures osas uuele põlvkonnale, on selle tõmbenumbriks ning kõige huvitavamaks karakteriks siiski Harry, kelle suutmatus isa rolli sisse elada on aluseks nii mitmelegi konfliktile. Kui kõik tilulilu kõrvale jätta, siis on näidendi parimaks osaks Albuse ja Harry suhe, milles avalduvad viimase lapsepõlve puudujäägid. Harry kipub isa-poja suhteid romantiseerima ja lihtsustama, kuna temal on isafiguuriks olemisest vaid hägune ettekujutus, sest need vähesed eeskujud, kes tal omal ajal olid – Sirius ja Dumbledore – ei andnud just vanema mõõtu välja. Harry ja Albuse vahelise kuristikuga jookseb paralleelselt Draco ja Scorpiuse habras suhe. Nii tegelebki “Äraneetud lapse” toekam osa tagajärgede lahkamisega: Voldemort sai küll võidetud, kuid tema needus lasub ikka veel Sigatüüka lahingu osaliste kohal ning väljendub purunenud (perekonna)suhetes, koolikiusamises, tegelastes endis ning võtab lõpuks ka konkreetsema kuju. Neetud pole mitte vaid üks laps, vaid mõnes mõttes terve põlvkond. Kahju ainult, et autorid otsustasid pärast nende teemade tõstatamist tagasi minevikku minna.

Kuna “Äraneetud laps” on loodud ettekandmiseks, siis ei tohiks seda puhtalt teksti põhjal hukka mõista, sest paljud asjad, mis lugedes tühiste või mõttetuna näivad, saavad lavastuse käigus hoopis uue tähenduse. See on ennekõike spektaakel, mis kasutab teatri võimalusi maksimaalselt ära ning leiutab neid isegi juurde, hiilides tasapisi juba mustkunsti poole. Laval saab näha nii floopulbriga reisimist kui ka mitmemahlamöginast tingitud muundumist. Harry koristab oma sassis laua ühe võlukepiviipega ning dementorite hõljumine publiku peade kohal tekitaks vast ka kõige külmema närviga inimesel hirmujudinaid. Näitlejate töö lisab etendusele ka hulganisti huumorit, mida paraku raamatulehtedelt ei leia, seda just eriti Scorpiuse ja Roni puhul. Peale selle näeb Londoni Palace Theatre’i interjöör Sigatüükaga äravahetamiseni sarnane välja ja kui vaheajal fuajeesse nänni uurima minna, siis võiks pärast tagasiteed otsides vanduda, et need pagana trepid on vahepeal liikunud.

“Harry Potter ja äraneetud laps” ei ole täiuslik, aga ka mitte lootusetult halb. See on loodud massidele (etendamiseks) ja ses mõttes täidab see oma eesmärgi ning pakub igale vanusegrupile midagi, kuid kahjuks jääb osa näidendi võlust Londonisse ja paljude käeulatusest välja. Potteri raamatute kõrvale seda just panna ei tahaks, kuid sinna see väga ei püüdlegi. Kui raamatut eraldiseisvalt vaadata, on tegu mõnusa lisandusega, mille üle ei tasu liialt mõelda ning mida saab soovi korral hõlpsasti ignoreerida. Praegusesse keskkonda sobib see aga ülihästi: kui uudiseid jälgida, siis on minevikus alistatud kurjuse meenutamine meilgi päevakorras ja Voldemorti käsilased ning trollid Euroopas taas liikumas.

Järgmine lehekülg »