Turul me oleme vennad ja õed Kolmapäev, sept. 27 2017 

litsid-naiste-sõda-i-raamatMart Sanderi raamat „Litsid“ ei suutnud alguses minu tähelepanu kuidagi püüda. Asi polnud mitte provokatiivses pakendis, sest kombluspolitseinik pole ma kunagi olnud, vaid pigem autoriga seotud eelarvamustes, millest nii mõnedki arvustajad loobuda soovitasid. Positiivseid muljeid järjest kogunes, isegi Sirbis kommenteeriti ning nii ma koorisingi oma eelarvamused seljast, voltisin nad ilusti voodipervele kokku, avasin raamatu, lugesin esimese lehekülje ja pahvatasin laginal naerma.

On näha, miks see raamat laineid lööb. Sander on võtnud luubi alla ühe valusaima perioodi Eesti ajaloos: lõbutüdrukute selja taha jääb vaba maa, läänelikud naudingud, kultuuriline õitseng, ees ootavad küüditamised ning aastakümnete viisi häda ja viletsust. Nende kahe maailma vahele mahub reetmisi, valu ja abitust, mida peategelased omal nahal kogevad, seda ka sõna otseses mõttes. Kuna Nõukogude aeg on meie mälule oma jälje jätnud, on Sanderi kirjeldused sellest kadunud maailmast köitvad ning mida rohkem tollest ajast lugeda ja neid kaht Eestit kõrvutada, seda valusam hakkab. Paistab, et Sander on läbi töötanud muljetavaldava koguse materjali, sest lugu on tugevalt tõsielulistes sündmustes kinni ja tekst on täis pikitud pisidetaile, mis aitavad suuresti ajaloo elustamisele kaasa.

Just nendest sündmustest ja detailidest hakkab minu arust ka üldpilt mõranema. Ajaloolisest romaanist ootaks ehk rohkem subtiilsust, faktide esitamist iseenesestmõistetavatena, aga „Litside“ puhul saab siinkohal tunda teatavat teatraalsust ning tükati hakkavad need teksti koormama, sest tundub et autor on lihtsalt uurimistööst küllastunud ja tahab kõike avastatut jagada, kuigi seda otseselt tarvis ei ole. Lisaks kipuvad mõned eriti demonstratiivsed viited lugejat hoopis raamatu atmosfäärist välja kiskuma, surudes peale tänapäevast vaatepunkti.

Ent pöördugem tagasi mu esmareaktsiooni juurde. Kuigi käsitletav teema ja ajalooperiood on huvitav, on see raamat lõppude lõpuks ikka väga halvasti kirjutatud. Juba esimesel leheküljel lajatab autor lauale kõige banaalsema femme fatale’i kirjelduse (on see Kukk siis ämblik või puuma, mine võta kinni), millele järgnevad teisedki kulunud hollywoodilikud troobid ja kohmakad metafoorid. Suspension of disbelief lendab kiirelt aknast välja, kui selgub, et madam Kukk oli juhtumisi paruness, John F. Kennedy sattus kunagi juhtumisi Kuke etablissement’i, Elsa Falkenberg on juhtumisi toatüdrukuga sarnane, jne, jne. Identiteedivargused, lavastatud surmad, ära narritud neiud, saksapreilna afäär eestlasest autojuhiga, mõrvamüsteeriumid, spionaaž ja see kõik vaid 280 leheküljel! Tule taevas appi, pesueht kontsentreeritud telenovela!

Kõige suurema pettumuse valmistasid tüdrukud. Või noh, mis tüdrukud, pabernukud! Kuna olin varem lugenud, et pikantseid seiku siit raamatust ei leia, siis lootsin, et naistegelastele lähenetakse kui lihast ja luust inimestele, aga madam vamp ja tema parem käsi, lopsakas punapea, kõrk slaavitar, naiivne blondiin ja arukas blondiin pole ka raamatu lõpuks nendest stereotüüpsetest siltidest kaugemale arenenud ning on sama umbisikulised kui need korduvad sisutühjad söödi-joodi-tantsiti lõigud. Kuna raamatus järgneb üks uskumatu sündmus teisele, siis tegelaste hingeellu süüvimiseks aega ei jää. Ja kui mõni tüdruk (nt Vivian) hakkabki iseloomu näitama, siis vaid sellepärast, et seda on uue pöörde tutvustamiseks vaja. Seega jätavad ka kõige emotsionaalsemad hetked külmaks, sest tegelastele lihtsalt ei anta võimalust lugejale naha alla pugeda. Paratamatult tekkis igatsus millegi teravama järele, et raamatu läägust ja pealiskaudsust pisutki leevendada.

Kuna sarja esimene raamat oli algselt stsenaarium, mis pärast romaaniks ümber kirjutati ning mille põhjal on nüüd valminud teleseriaal, siis on see kõik mõneti mõistetav ja nii võib see lugu filmituna parem välja paista, kuivõrd hea televisioon ei ole alati hea kirjandus. Lisaks asenduvad teles kõik need konarlikud kirjeldused näitlejatööga ning ehk suudetakse ka nendele kumminukkudele elu sisse puhuda. Sõnakunstilist elamust ja sügavust „Litsidest“ vast otsida ei tasu ja võrdlus „Wikmani poistega“ tundub lausa kohatu. Mõni vahedama sulega kirjatsura oleks sellest loost ehk midagi toekamat välja võlunud, aga too raamat tõestab minu meelest vaid seda, et nn multitalendid võiksid loomingu kvaliteedi tõstmiseks oma ampluaad natukenegi koomale tõmmata, et mõnele valdkonnale rohkem aega pühendada. Ehk on teine osa läbimõeldum? Loodan väga.

Advertisements

Läbi raskuste Maa poole Kolmapäev, aug. 2 2017 

The_Martian_2014Andy Weiri romaani „Marslane“ („The Martian“) sain ma tegelikult juba väga ammu läbi. Tollal polnud eestikeelsest tõlkest veel haisugi ja filmi alles otsiti näitlejaid. Asusin kohe ka oma mõtteid kirja panema, aga asi jäi taas soiku ja märkmed lendasid kõigi nelja tuule poole laiali. Nüüd aga sattusin ma kõvaketast koristades vanade failide peale ning mõtlesin, et proovin nendest midagi valmis nikerdada, mis sest, et praeguseks on selle raamatu kohta vist juba kõik öeldud ja pigem valmistutakse autori uue ulmeromaani „Artemis“ ilmumiseks.

Raamatu tegevus leiab aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tugeva tormi tõttu tuleb Ares III meeskonnal Marsilt kiiremas korras lahkuda, jättes surnu pähe maha oma botaaniku Mark Watney. Pärast tuule vaibumist ärkab Watney üles, lapib oma vigastused ja püüab raamatu järgmistel lehekülgedel teha endast kõik, et mitte alla anda. Mark Watney MacGyveri tasemel nokitsemine heidab valgust kosmosereiside tehnilisele poolele, rusuv üksindus üdiinimlikule eksistentsiaalsele ärevusele, taasühendus Maaga toob endaga kaasa mitu eetilist dilemmat, mis viimaste lehekülgedeni pinget üleval hoiavad. Kuhu paigutub ühe inimelu väärtus kosmoseprogrammile eraldatud maksumiljardite kõrval?

Esmapilgul tundub raamatu stiil ehmatav  ja tegevustikku on pisut raske sisse elada. „Marslane“ on suuremas osas kirjutatud päeviku vormis ja peategelase hääl on lõpuks see, mis pähe kõlama jääb, ent Watney on vaatamata oma õnnetule olukorrale paadunud naljavend, popkultuurifanaatik ja kirjutamisviisilt teravmeelne internetikodanik. Sestap on raamatut alguses veidi raske tõsiselt võtta, ent pärast esimesi peatükke märkasin end leebuvat ja lõpuks harjusin Watneyga täiesti ära. Vahepeal on mulle ka päris mitu arvustust ette juhtunud ning tundub, et ma ei ole ainus: kui „Marslase“ kohta midagi negatiivset öeldakse, siis on tihtipeale süüdlaseks stiil või Watney suhtumine oma olukorda. Aga eks esmamuljet ei tasu kunagi usaldada.

Kui veidi ajusid ragistada, siis on Mark Watney popkultuurilembusele, pea vankumatule positiivsusele ja pealehakkamisele tegelikult väga lihtne seletus: ta on astronaut. Kui NASA missiooniplakateid sirvida, siis tundub see asutus ulmehulle täis olevat. Need, kes on lugenud Chris Hadfieldi „Astronaudi soovitused eluks Maal“ („An Astronaut’s Guide to Life on Earth“) või Mary Roachi  raamatut „Reisisiht Marss“ („Packing for Mars“) teavad, et orbiidile saadetakse vaid need vähesed, kes saavad kõigiga ülihästi läbi, suudavad igas olukorras külma närvi säilitada ja kompromissile jõuda ning on leppinud oma töö riskidega. Kosmos on küll lai, ent seal ei ole ruumi tülidele ega vigadele. Igapäevane elu on seal üks pidev probleemide lahendamise jada, mida ka Weir hästi kujutab, ning kuivõrd astronaut peab olema valmis igasugu ootamatusteks, on osa kosmosekoolitusest  äärmiselt morbiidne: kandidaatidega arutatakse korduvalt läbi kõik võimalikud surmastsenaariumid ja iga lennus oleva kosmonaudi teisele poolele määratakse n-ö asenduskaasa: astronaut, kes täidab lennus oleva tegelase koduseid ülesandeid ja pakub õnnetuse korral kadunukese perele tuge.

Kosmoselendude tausta teades on seega lihtsam end Watney kingadesse asetada: ta ei pea enam ahastama, sest ta on oma armetu olukorra juba tõenäoliselt mitu korda peas läbi mänginud. Esialgse šoki asendab kiirelt sissedrillitud harjumus järjest probleeme lahendada. Ja kes garanteerib, et Watney monoloogid tema tegelikule meeleolule vastavad? Kriisiolukorras varjab külluslik huumor enamasti midagi muud ning usun, et see on Watney jaoks suuresti ka ellujäämistaktika, mispärast ei tõtta ma seda hukka mõistma. Tõsi, natuke sügavust oleks ainult kasuks tulnud, aga samas pidurdaks see jällegi hoogsat ja pinevat seiklusnarratiivi.

Kuna inimkonna teadmistepagasi suurendamine ja igasugune läbimurrete tegemine algab unistamisest, on kosmoseuuringud ja teadus üldisemalt alati ulmega tihedalt seotud olnud ning ka „Marslane“ annab seda sümbioosi hästi edasi. „Marslane“ viitab muu seas mitmetele päriselt NASAs katsetamisel olevatele leiutistele, mis Marsil abiks tulla võivad, ja eks kosmoseagentuuril oli ka raamatu põhjal valminud filmis oma osa. Nii on „Marslasel“ pea pilvedes, kuid jalad kindlalt maas ning tulemus on põnev, innustav, paneb NASAle pöialt hoidma ja tõestab, et kuuldused robinsonaadi kui žanri surmast on liialdatud: see lihtsalt tõuseb uutesse kõrgustesse.

Gerundiumi graatsia Teisipäev, mai 30 2017 

9789985340103Juba esimese paarikümne lehekülje jooksul saab selgeks, et „Grammatika ülistuse“ autor Jean-Pierre Minaudier on väikestviisi krutskivend ja raamat ise kurioosum. Minaudier on estofiil ja muuseas tõlkinud prantsuse keelde Tammsaaret, Tuglast ning Kivirähki. Seega on ta meie keele ja kultuuriga lähedalt tuttav ning aitas Indrek Koffil raamatut sellest lähtuvalt kohandada. Just sellepärast väldib „Grammatika ülistus“ kummalisel kombel ka neid komistuskive, mis mugandustele alatihti saatuslikuks saavad. Autori suhe Maarjamaaga normaliseerib kõik viited meie kultuurile ja ühtäkki polegi nii veider, et prantsuse keelest tulnud tekst mainib mängleva kergusega eesti luuletajaid, Kihnu Jõnni või Joosep Tootsi. Või äkki ikkagi on? Mõnusalt õrritav liminaalsus.

Omal ajal keeleteadust tudeerides ei suutnud morfoloogia ega süntaks minus mingeid tundeid tekitada, kuigi eeldused selleks ju olid olemas. Aga ei, grammatika kõigi oma tahkudega oli ka minu silmis valdavalt ahistav tüütus, mis röövis keeleõppest viimsegi rõõmu. Sellised tunded pole ka Minaudier’le võõrad, kuid tänu headele juhendajatele sai tema tõrksusest lõpuks huvi, mis viis ta erinevate maailma keelte grammatikate kogumiseni ja hiljem ka nende lugemiseni. Nüüd püüabki ka tema eksinud lambukesi lingvistika saladuste juurde talutada ja asja natuke teise nurga alt vaadata, keskendudes eelkõige keelemaailma veidrustele. Mida kummalisem ja isoleeritum keel, seda parem. Ja tõepoolest: see töötab. Huvi tekib ja ei kao. Autor vuristab ette rea keeli, mis ühel harju keskmisel eurooplasel tõenäoliselt pea ringi käima panevad. Mis mõttes paarkümmend sugu? Kuhu jäid vokaalid? Sellest küljest on „Grammatika ülistus“ tõeliselt maailmaavardav elamus, kuivõrd iga keelega tuleb ju kaasa terve mõttemaailm, vahel meie omaga sarnane, kuid enamasti kauge ja kütkestav.

Aga minu jaoks ei ole raamatu võlu ainult selle sisus. Keeled ja näitelaused sulanduvad ajapikku üheks segapudruks ning kes neid ikka pärast mäletab. Pigem loeb antud raamatu puhul rohkem see, kuidas ta kirja pandud on: mõnu jääb ridade vahele. Raamatut läbib autori friigilik pühendumus, tema lapselik ja taltsutamatu avastusrõõm ning säärane entusiasm on nakkav. Teost ei hoia koos mitte arvukad lõunamaakeeled, vaid autori värvikad kirjeldused, hüperboolid, mängud ning soe huumor ja nii saabki muu hulgas teada, et Minaudier’ ladina keel on nii halb, et Tacitus kõlab tema versioonis kui Mart Laar (lk 12), tonga keele grammatika jõudis autorini „astmahaige meripura kiirusel“ (lk 14) või et asjaarmastajale võib üks grammatikaõpik olla kui pinev kriminaalromaan, mille lõpus selgub, et „kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad (vaata rajakaid!)“ (lk 87). Kindlasti tuleks ära mainida ka arvukaid kõrgelennulisi ülistuslaule saksa kirjastusele De Gruyter Mouton – „[…] saagu neile nende heategude eest tasuks voogavad piimajõed, põhjatud iirisejärved ja otsata kõrged nutellamäed“ (lk 89) – ja Minaudier’ muhedaid katseid joonealust märkust elus hoida (selle koha pealt ületab teda vististi vaid Susanna Clarke raamatus „Jonathan Strange ja härra Norrell“).

Niisiis ei tohiks lasta end pealkirjast heidutada. Inimest, kes räägib tarka juttu südamelähedasel teemal, on alati lust kuulata. Ja pole tähtis kas arutluse all on parasjagu gerundiumi graatsia või ergatiivsuse eksootika, Minaudier teeb nad ühtviisi põnevaks, lauldes igal sammul keelemaailma mitmekesisusele siirast kiidulaulu ja laiendades järk-järgult lugeja silmaringi, kuni lõpuks tärkab kuskil sisimas see tunne, mille kirjeldamiseks sobiks ehk – kui me siin juba keelelainel oleme – too ingliskeelne sonder või jaapani yūgen, misjärel ei jõua hing ühtäkki ära imestada, kui palju keeli, inimesi ja vaatenurki maamunale ära mahub.

Järgmine lehekülg »