Isad ja pojad Reede, märts 24 2017 

Harry_Potter_and_the_Cursed_Child_Script_Book_CoverLäinud suvel Potteri-sarja lisandunud “Harry Potter ja äraneetud laps” (“Harry Potter and the Cursed Child”) tekitas lugejaskonna seas hulganisti vastakaid tundeid ja eks neid elati välja nii blogides kui ka ajaleheveergudel. Kuna raamat ilmus hapukurgihooaja kõrgpunktis, siis usaldati arvustuste kirjutamine tõenäoliselt Sigatüüka seiklustega üles kasvanud praktikantide hoolde, kes nurisesid unisoonis teose formaadi, sisu ja isegi peategelaste vanuse (!) üle. Tõsi, teose puhul jääb nii mõndagi vajaka, kuid pärast lugemist tundus siiski, et mitmed etteheited jäid oma naiivsuses alusetuteks.

Mis seal raamatus siis õigupoolest toimub? “Surma vägiste” sündmustest on möödunud 19 aastat ja Harry Potterist on saanud pereisa. Tema noorem poeg Albus alustab kooliteed, satub Slytherini majja ja sõbruneb Draco Malfoy võsu Scorpiusega. Oma vanemate mineviku tõttu saavad poistest Sigatüüka heidikud ning nad otsustavad seda koos muuta ja ajas tagasi rännata. Tulemuseks on pööraselt ohtlik seiklus, kuhu kaasatakse nii täiesti uusi kui vanu tuttavaid tegelasi ning mille tagajärgi ei suuda keegi ette näha.

Sarnaselt luulele on näidendite lugemine nõudlik tegevus ja selleks, et võtta enda kanda nii lavastaja, lavakujundaja kui näitlejate roll, peab fantaasiamuskel väga treenitud olema. Arvan, et antud juhul tulenesid lugejate negatiivsed reaktsioonid ka vast sellest, et mitmed meediakanalid reklaamisidki raamatut Harry Potteri sarja kaheksanda osana ning paljud avastasid alles hiljem oma pettumuseks, et tegelikult ei ole see ju romaan, vaid Londonis mängitava etenduse tekst. Kui siia nüüd juurde lisada veel ka vähene kokkupuude teatriga ja koolist saadud vastumeelsus näidendite lugemise suhtes (ma loodan, et nüüdseks on asjad muutunud, ent omal ajal pisteti õpilastele “Kuningas Oidipus” või “Romeo ja Julia” lihtsalt pihku ja tehti pärast tunnikontroll, selmet lasta õpilastel teksti ise ette kanda ning ehk isegi veidi tekstis sisalduvaid obskuurseid ja üleannetuid elemente lahata ning asi lõbusamaks muuta), siis on arusaadav, miks raamat leige vastuvõtu pälvis.

Tõepoolest, ka sisu tekitab mitmeid küsitavusi. Tekstis hakkab silma teatud steriilsus ja kuna Rowlingi osalus oli minimaalne, siis ei saa salata, et näidend ei ole natuurilt Potteri-saagaga võrreldav. Lugu on ettevaatlikult konstrueeritud ja seda ei vii edasi mitte sündmustik ning tegelased, vaid pigem lähtub see meediumist. Julgeks isegi väita, et tegu on mõningase publiku manipuleerimisega: Harry Potteri raamatute õhustiku taasloomiseks kasutavad autorid ajas rändamist, alternatiivajalugu, tagasivaateid ja unenäostseene, sest kuidas muidu näidata rahvale vanu lemmikuid nagu Snape või Hagrid? “Äraneetud laps” võimaldab küll lugejatel uuesti kogeda Harry Potteri raamatute tundeküllasemaid hetki, ent sündmustik jääb kesiseks, kuna rõhub liigselt äratundmisrõõmu tekitamisele, pisarakiskumisele ja nostalgiale, selle asemel et anda uuele põlvkonnale päris oma lugu.

Thorne ja Tiffany on viimast küll üritanud, kuid tulemus ei taha päris “selle õige” Potteri mõõtu välja anda. Kui näidendi esimene pool jääb suhteliselt vaoshoituks ja Rowlingile truuks, siis teine osa toimub suuresti alternatiivmaailmas, mida valitsevad mustad jõud. Selle keskmes on Delphi Diggory, kelle tegelik päritolu valmistab ehk loo suurima pettumuse ja seda just Potteri-lugudega üles kasvanud põlvkonnale, lõhkudes neile armsaks saanud narratiivi. Samas paistab, et nooremad fännid ja juhulugejad võtsid selle lisanduse avasüli vastu ning eks see neile mõeldud oligi. Seega ei tahaks ma seda otsust väga tugevalt kritiseerida, sest ehk olen lihtsalt mina teatud sorti lugudest välja kasvanud ning kipun kulunud võtete peale nina kirtsutama. Olgu selle kõigega nagu on, aga kindlasti ei tohiks kriitika olla suunatud teada-tuntud peategelaste vanusele. Kas kangelased ei tohi vananeda? Kas pärast perekonna loomist on elu kohe läbi ja seiklustel kriips peal? Kui arvestada sellega, et paljud Potteriga üles kasvanud noored on nüüdseks ka ise vanemad, siis on selline vanustundlikkus lausa absurdne. Kui suurem osa kinolinal nähtud meessoost superkangelasi kuulub vanuse poolest kategooriasse 40+, siis miks ei või Harry Potter 37-aastaselt comebacki teha?

Ja vaatamata sellele, et näidend keskendub suures osas uuele põlvkonnale, on selle tõmbenumbriks ning kõige huvitavamaks karakteriks siiski Harry, kelle suutmatus isa rolli sisse elada on aluseks nii mitmelegi konfliktile. Kui kõik tilulilu kõrvale jätta, siis on näidendi parimaks osaks Albuse ja Harry suhe, milles avalduvad viimase lapsepõlve puudujäägid. Harry kipub isa-poja suhteid romantiseerima ja lihtsustama, kuna temal on isafiguuriks olemisest vaid hägune ettekujutus, sest need vähesed eeskujud, kes tal omal ajal olid – Sirius ja Dumbledore – ei andnud just vanema mõõtu välja. Harry ja Albuse vahelise kuristikuga jookseb paralleelselt Draco ja Scorpiuse habras suhe. Nii tegelebki “Äraneetud lapse” toekam osa tagajärgede lahkamisega: Voldemort sai küll võidetud, kuid tema needus lasub ikka veel Sigatüüka lahingu osaliste kohal ning väljendub purunenud (perekonna)suhetes, koolikiusamises, tegelastes endis ning võtab lõpuks ka konkreetsema kuju. Neetud pole mitte vaid üks laps, vaid mõnes mõttes terve põlvkond. Kahju ainult, et autorid otsustasid pärast nende teemade tõstatamist tagasi minevikku minna.

Kuna “Äraneetud laps” on loodud ettekandmiseks, siis ei tohiks seda puhtalt teksti põhjal hukka mõista, sest paljud asjad, mis lugedes tühistena või mõttetuna näivad, saavad lavastuse käigus hoopis uue tähenduse. See on ennekõike spektaakel, mis kasutab teatri võimalusi maksimaalselt ära ning leiutab neid isegi juurde, hiilides tasapisi juba mustkunsti poole. Laval saab näha nii floopulbriga reisimist kui ka mitmemahlamöginast tingitud muundumist. Harry koristab oma sassis laua ühe võlukepiviipega ning dementorite hõljumine publiku peade kohal tekitaks vast ka kõige külmema närviga inimesel hirmujudinaid. Näitlejate töö lisab etendusele ka hulganisti huumorit, mida paraku raamatulehtedelt ei leia, seda just eriti Scorpiuse ja Roni puhul. Peale selle näeb Londoni Palace Theatre’i interjöör Sigatüükaga äravahetamiseni sarnane välja ja kui vaheajal fuajeesse nänni uurima minna, siis võiks pärast tagasiteed otsides vanduda, et need pagana trepid on vahepeal liikunud.

“Harry Potter ja äraneetud laps” ei ole täiuslik, aga ka mitte lootusetult halb. See on loodud massidele (etendamiseks) ja ses mõttes täidab see oma eesmärgi ning pakub igale vanusegrupile midagi, kuid kahjuks jääb osa näidendi võlust Londonisse ja paljude käeulatusest välja. Potteri raamatute kõrvale seda just panna ei tahaks, kuid sinna see väga ei püüdlegi. Kui raamatut eraldiseisvalt vaadata, on tegu mõnusa lisandusega, mille üle ei tasu liialt mõelda ning mida saab soovi korral hõlpsasti ignoreerida. Praegusesse keskkonda sobib see aga ülihästi: kui uudiseid jälgida, siis on minevikus alistatud kurjuse meenutamine meilgi päevakorras ja Voldemorti käsilased ning trollid Euroopas taas liikumas.

Päkapikukirjanike kaitseks Esmaspäev, märts 7 2016 

9789985331491.jpgMäletan, et kui Cormoran Strike’i esimene seiklus värskelt maakeeles ilmunud oli, palus üks tuttav minult raamatusoovitust. Pakkusingi kohe Galbraithi välja, ent mu ohver ei läinud õnge, kuna ta oli kuskilt kuulnud, et seda ei kõlbavat täiskasvanutel lugeda(?). Selle asemel otsustas ta millegi muu kasuks ja minus seadis end sisse väike pettumus, sest teadsin väga hästi, kust selline eelarvamus pärines, kuna olin ka ise lugenud-näinud, kuidas meedias selle raamatu peale nina kirtsutati ja öeldi, et päkapikukirjaniku kohta käib kah, mis järjekordselt tõestas, et seesama internaliseeritud misogüünia, mis sundis päris esimesi naiskirjanikke meespseudonüümide taha varjudes respekti otsima, on ikka veel ühiskonnas olemas ning J. K. Rowlingi alias õigustatud. Nii ongi veidi kahju, et Galbraith Galbraithiks ei jäänud, sest kui seda Sigatüüka keelatud metsa ees ei oleks, siis ulatuks silm nägema, et Strike’i lood on täiesti korralikud.

Tuleb tõdeda, et krimi- ja põnevuskirjanduses on tänapäeval raske midagi tõeliselt värsket leida. Süžeed, motiivid, temaatika, karakterid korduvad teosest teosesse. Olen nüüdseks krimkadest ja põnevikest enamjaolt võõrdunud, sest ma tõesti ei viitsi võtta ette järjekordset värvitult kirja pandud koolipoisifantaasiat, mille lehekülgedel kooserdab ringi naisest ilma jäänud ahelsuitsetav joodikust ment (samas muidugi ka üle jaoskonna mees, kellele ei käi ühegi roima lahendamine üle jõu), kes ei suuda kriminaaljuurdluse reeglitest kinni pidada, külvab tukiga kaost, tõukab lõpuks pedofiili/sarivägistaja/inimkaubitseja/vandenõulase/snufirežissööri/neonatsi/[sisesta suvaline piisavalt šokeeriv kurjam] piraajade sekka ning poeb õhtuks mõne siresäärse näitsiku kaissu (kuri pilk peatub Jo Nesbøl). Tundub, et kirjanikud, kel napib oskusi tegelaste psüühet ja ajendeid lahata, otsustavad kergema väljapääsu kasuks ning püüavad publikut rabada ekstreemsete õudustega, samal ajal rõhutades kummalisel kombel selle „elulisust“, mis sest, et sadistlike tolguste salaringid, põhjendamatu kurjus ja jumal teab mis sünged Skandinaavia saladused jäävad ikkagi keskmisest lugejast kaugele. Tegudele sügavama põhjenduse leidmise asemel on alati lihtsam kõik psühhopaatide ja muude vaimsete häiretega persoonide kaela lükata. Tõsi, hirmsaid asju juhtub maailmas iga päev, kuid pigem tundub enamikule meist elulisem ikka see, kui naabrimutt oma tüütu sõbranna klähvivale penile ööpimeduses labidaga virutab. Aga noh, okei, eskapism on eskapism ja maitse üle ei vaielda.

Tundub, et Rowling on olukorraga kursis ja esmapilgul ei püüagi Galbraith17619 lugejatele midagi uut pakkuda. Kubemekarvu meenutavate juuste ja lömmis ninaga Strike’il on selja taga keeruline lapsepõlv ja purunenud suhe, igapäevaseks tegelikkuseks kiratsev detektiiviäri, nikotiinisõltuvus ning Afganistani jäänud jalg. Ent vaatamata sellele, et autor on võtnud oma tegelase aluseks padumaskuliinse detektiivi stereotüübi, teeb tema sulg Strike’ist meesautoritele nii ahvatleva seadustele kurdiks jäävate kõrvadega piinatud antikangelase asemel täitsa tavalise kaine mõistusega inimese. Strike’i ümbritseb tõepoolest mingi kerge noir-detektiivi aura, ta mossitab ja pahvib suitsu, kuid naiskirjaniku perspektiiv näitab seda kõike teises valguses, ilma mingisuguse soovunelmate projitseerimiseta, ja tulemus on mõnus. Kui alul tundus mulle Strike’i kirju taust pisut liiast olevat, siis peagi mõistsin, et tegelikult on Rowling sellega oma krimkadele tõhusalt tuleviku kindlustanud, kuna minevikust võib nii mõnigi niidiots hargnema hakata, nagu ka kolmas raamat tõestas.

Ka Strike’i äripartner on sümpaatne. Strike’ist kümne aasta võrra noorem Robin Ellacott ei ole Della Street ega Felicity Lemon. Kuid ta ei ole ka viimasel ajal laialt fetišeeritud Lisbeth Salanderi tüüpi karakter, kes antisotsiaalset keskealist uurijat vastavalt vajadusele siis kas aitaks või magataks. Robinil ei ole küll häkkimisannet ega sõjalist väljaõpet, kuid tema intelligents, tarmukus, psühholoogiaalased teadmised  ja Fernando Alonso tasemel autojuhioskused asetavad ta Strike’iga sama pulga peale. Robin ei ole detektiiviameti jaoks sündinud, kuid Strike näeb temas potentsiaali ning otsustab seda edasi arendada, makstes kinni Robini ametiõpingud. Robini lihtsus, töö- ja arengutahe ning n.ö. nullist alustamine teevad loo realistlikumaks ja võimaldavad lugejatel temaga kergemini samastuda, seega on ta traditsiooniliseks ühenduslüliks lugeja ja Strike’i maailma vahel.

Galbraithi raamatud ei ole sajaprotsendiliselt detektiiviromaanid, need lood on ka uurijatest endist ning selles seisnebki nende võlu. Julgeks väita, et kuriteod on nendes juttudes lausa teisejärgulised. Esimese raamatu süüdlane tuleb kiirelt ilmsiks, kuna taolisi nükkeid kasutas Agatha Christie juba 1920. aastatel, samamoodi on ka teise ja kolmanda raamatu kurikaelad hõlpsasti äratuntavad, kuid loo kvaliteeti see ei mõjuta, kuna autor asetab suure rõhu nii Cormorani ja Robini töö- kui eraelule, mis paneb lugeja neisse kiirelt kiinduma. Võiks arvata, et kõrvaltegelased jäävad Cormorani ja Robini kõrval kahvatuks, kuid autor voolib nii ohvritest kui väiksematestki kahtlusalustest usutavad lihast ja luust inimesed, kellest igaühel on oma taust, vajadused, salasoovid, motiivid. Kurjategijate teod johtuvad üdini inimlikust vimmast, mis võib meist igaühes tärgata. Nii puhubki Rowling uut elu vana hea Agatha pärandisse ning viljeleb toda peent inimestevaheliste suhete analüüsi kunsti, mis kipub tänapäeva põnevike ülepaisutatud sensatsioonilisuse varju jääma.

Üldise olemuse ja stiili poolest kipuvad Strike’i lood jääma kuskile Harry Potteri sarja ja „Ootamatu võimaluse“ vahepeale. Viimane ei olnud mulle üldse meeltmööda ja selle lugemine oli üks paras katsumus, mis kestis mitmeid kuid, ent oma teise täiskasvanutele mõeldud katsetuse puhul on autor taas sõiduvees. Kui „Ootamatu võimalus“ oli Rowlingi kohta üpris vaoshoitud, siis Strike’i puhul on ta end silmnähtavalt lõdvaks lasknud ning laseb tükati omaenese värvikal isiksusel ridade vahelt paista. Sarnaselt Harry Potteri sarjale oskab ta ka siin lihtsate vahenditega palju põnevust tekitada, teksti vürtsitavad lopsakad ja rowlingilikud veidi kummalised olustikukirjeldused ning veidravõitu nimed, kuid kohati on säilinud ka „Ootamatust võimalusest“ tuttav ühiskonnakriitiline joon.

Kui „Käo kukkumine“ oli leebelt kohmakas soojendusdressis rapsimine, siis teises raamatus pakutakse lugejale juba päris pöörast mõrva ning kolmandas on autor ennast Strike’i maailmas korralikult sisse seadnud, kuid arenguruumi veel on. Galbraithi London jääb raamatulehekülgedel kuidagi liiga valgeks ja loodan, et tulevikus muutub CareerOfEvil_largeStrike’i lugude etniline koloriit sama elavaks ja tegelikkusele vastavaks kui näiteks Ben Aaronovitchi Peter Granti sarja oma. Samuti hakkasid Robini ja Strike’i sõprussuhted kolmandas raamatus natuke valedesse vetesse tüürima, kuid loodan, et Cormorani tavapärasest sügavam kiindumus oma partnerisse oli tingitud pigem kaitseinstinktist ja Robini eraelus valitsevast korralagedusest. Robini ja Strike’i vahelist usaldust oleks lausa patt romantikaga solkima hakata.

Paistab, et Rowling hoiab Cormoran Strike’i abil jätkuvalt oma lugejaskonna ninasid raamatus, sest kui internetis ringi vaadata, siis on enamik Galbraithi fänne just sellestsamast Potteri-põlvkonnast. Samas võib teiste krimifännide arvustusi sirvides märgata, et kui kordades kahvatumatesse krimiromaanidesse suhtutakse positiivselt, siis Galbraithile kiidusõnade jagamisega ollakse nimme kitsi, kuid Strike’i ei maksa kõrvale jätta puhtalt Rowlingi lastekirjaniku staatuse tõttu. Üleüldse on selline žanripõhine hukkamõist narr, kuna tegelikkuses lahkavad fantaasiakirjanikud sama ajatuid teemasid kui maailmakirjanduse klassikud (ütleks, et nii mõnigi ulmekas teeb Kafkale üks-null ära) ja lastele kirjutamine on üks vastutusrikkamaid ülesandeid. Lisaks ei tasuks vinguda, et Galbraith ei ole piisavalt popp ja scandi, sest kui päris aus olla, siis ei erine nn Nordic noir üllitised teistest kriipivatest krimkadest peale tegevuspaiga ja ø-de rohkuse mitte kui millegi poolest, sest mõrv on mõrv, “sotsiaalseid” teemasid lahatakse niikuinii igas maailma nurgas ning sel nimetusel on oma eksootilisuse ja pseudointellektuaalsuse touchiga juba algusest peale turunduse mekk man olnud (vaatasin hiljuti rootslaste sarja “Anno 1790” ning ka seda on ingliskeelsele publikule söödetud sama sildiga purgist ja vot ei suutnud välja nuputada, kus see põhjamaine erilisus peitub, harju keskmine kriminull). Strike’i lood ei püüdlegi kõmulisuse poole, vaid lähenevad vanale heale žanrile pisut teistmoodi ja 21. sajandile kohaselt, kustutades hästi üldise krimkapubliku nälga seni, kuni uus massihüsteeriat külvav popžanr püünele trügib.

Laisemad lugejad võivad juubeldada, sest Cormoran Strike’i ja Robin Ellacotti seikluste põhjal valmib BBCl peagi teleseriaal ja Rowling on kinnitanud, et raamatusarja lõppu pole veel kuskilt otsast näha. Tuleb lihtsalt loota, et kirjanikuproual selleks piisavalt aega jääks, sest Rowling paistab rabavat mitmel rindel. Väidetavalt on tal valmimas uus lasteraamat ning suvel etendub Londonis kaheosalise lavastusena järg Harry Potteri lugudele (mis on tegelikult kirjutatud koostöös kahe teise sulesepaga). Lisaks jõuab Novembris kinodesse film „Fantastilised elukad ja kust neid leida“, mille stsenaarium pärineb tervenisti Rowlingi enda sulest.

DNA keerab käkki Reede, apr. 25 2014 

PiltSaksa kirjaniku Kerstin Gieri  kalliskivitriloogia esimene raamat „Rubiinpunane“ tutvustab lugejaskonnale 16-aastast Gwendolyni, kelle perekond on täis salapäraseid frukte. Nimelt levib nende seas naisliini mööda päritav ajarändurigeen ning on kätte jõudnud aeg, mil Gweni igapidi treenitud, haritud, kasitud ja poputatud geenikandjast nõbu oma esimese ajahüppe tegema peaks. Sugulased ja kogu selle ajaränduriteemaga tegeleva sekti tähtsad asjapulgad jäävad ent pika ninaga, kui ühtäkki hoopis Gwen minevikku prantsatab. Nii leiabki tüdruk end keset kiivalt hoitud saladusi, ennustusi, kohustusi ja informatsioonitulva, saatusekaaslaseks sarnasest perekonnast pärit 18-aastane turris olekuga Gideon de Villiers.

 „Rubiinpunane“ astub kohe pea kõikidesse noortekate seas levinud ämbritesse. Peategelane on üks paras lumivalgeke, ilus ja jõukas, kuid äärmiselt kohmakas, samas ka „eriline“ oma poolkuu moodi sünnimärgi ning võimega vaime näha. Tihtipeale ei ole aru saada, kas Gwen ongi lammas või ainult teeskleb, sest kuuldavasti saab ta koolis häid hindeid, kuid samas ei tea ta ajaloost tuhkagi ning esitab küsimusi stiilis „[Rubiinid] on need punast värvi kivid, jah?“ (lk 110). Gideon on ka muidugi pikka kasvu tumedapäine üliharitud juurdlev-põrnitsev hurmur, tegelasetüüp, mida on juba 19. sajandist peale ad nauseam lüpstud.

Hoolikalt ülesehitatud ajarännufantaasia on super, ent ka siin valmistab raamat pettumuse. Võib-olla olen liigselt traditsioonides kinni, kuid minu jaoks on ajaränne huvitav siis, kui see hõlmab mingisugust konkreetset tehnoloogiat, mitte salapärast geeni või veremaagiat, mida siis masinate abil ohjes hoitakse.  Seega on „Rubiinpunase“ ajarännu mehaanika minule vastuvõtmatu ning absurdne, eriti veel sellepärast, et rännata saab vaid minevikku, kuna tulevik pole veel toimunud (???). Lisaks teeb bioloogiapõhisus ajarännu tahtmatult koomiliseks, kuna raamatu alguses Gweni nõbu ümbritsev ootusärevus ning ajahüppe sümptomid (kõhuvalu ja iiveldus) loovad mulje, nagu tal hakkaksid päevad või hüppaks kohe kuskilt mingi beebi välja. Jah, noortekate liivakastis geenidega mängimisest üldiselt head nahka ei tule. Võtame näiteks kas või Veronica Rothi, kes treis ühest jaburast eugeenikaeksperimendist läbimõtlemata ja vaevu koos seisva triloogia.

Viimased kivid loobin aga stiili, tõlkija ja toimetaja kapsaaedadesse. Oh’id ja ah’id panevad igasugusele proosale põntsu, kuid selle raamatu puhul mõjusid need eriti laastavalt. Filmide ja nende peaosatäitjate nimedega pommitamise mõttele ei suutnud ma samuti näppu peale panna. Popkultuurile saab ju vihjeid ka veidi obskuursemalt teha, kui väga vaja on.  Sageli kumas tekstist läbi saksapärast ülesehitust ja faktivigu. Apsakaid jätkus typo’dest ja ühilduvusest tautoloogiani: „Mul polnud muidugi aimugi, kuidas mõõgaga toimetama peaksin, kuid kindel oli see, et relv on vahe ja terav“ (lk 235).

Kuna alustatud tegevus tuleb lõpule viia ning suured saladused jäid lahendamata, olen sunnitud ka järgmised kaks raamatut tulevikus läbi töötama, ent hetkel vajan vist küll hingetõmbepausi, sest peategelase sisemonoloog on tõsiselt väsitav. Paratamatult tekib mõte, et raamatust oleks asja saanud, kui jutt jäänuks nõbu Charlotte’i juurde, kuna Gwenile on raske pöialt hoida.

Raamatust väntasid sakslased ka 2013. aastal filmi.

Järgmine lehekülg »