Turul me oleme vennad ja õed Kolmapäev, sept. 27 2017 

litsid-naiste-sõda-i-raamatMart Sanderi raamat „Litsid“ ei suutnud alguses minu tähelepanu kuidagi püüda. Asi polnud mitte provokatiivses pakendis, sest kombluspolitseinik pole ma kunagi olnud, vaid pigem autoriga seotud eelarvamustes, millest nii mõnedki arvustajad loobuda soovitasid. Positiivseid muljeid järjest kogunes, isegi Sirbis kommenteeriti ning nii ma koorisingi oma eelarvamused seljast, voltisin nad ilusti voodipervele kokku, avasin raamatu, lugesin esimese lehekülje ja pahvatasin laginal naerma.

On näha, miks see raamat laineid lööb. Sander on võtnud luubi alla ühe valusaima perioodi Eesti ajaloos: lõbutüdrukute selja taha jääb vaba maa, läänelikud naudingud, kultuuriline õitseng, ees ootavad küüditamised ning aastakümnete viisi häda ja viletsust. Nende kahe maailma vahele mahub reetmisi, valu ja abitust, mida peategelased omal nahal kogevad, seda ka sõna otseses mõttes. Kuna Nõukogude aeg on meie mälule oma jälje jätnud, on Sanderi kirjeldused sellest kadunud maailmast köitvad ning mida rohkem tollest ajast lugeda ja neid kaht Eestit kõrvutada, seda valusam hakkab. Paistab, et Sander on läbi töötanud muljetavaldava koguse materjali, sest lugu on tugevalt tõsielulistes sündmustes kinni ja tekst on täis pikitud pisidetaile, mis aitavad suuresti ajaloo elustamisele kaasa.

Just nendest sündmustest ja detailidest hakkab minu arust ka üldpilt mõranema. Ajaloolisest romaanist ootaks ehk rohkem subtiilsust, faktide esitamist iseenesestmõistetavatena, aga „Litside“ puhul saab siinkohal tunda teatavat teatraalsust ning tükati hakkavad need teksti koormama, sest tundub et autor on lihtsalt uurimistööst küllastunud ja tahab kõike avastatut jagada, kuigi seda otseselt tarvis ei ole. Lisaks kipuvad mõned eriti demonstratiivsed viited lugejat hoopis raamatu atmosfäärist välja kiskuma, surudes peale tänapäevast vaatepunkti.

Ent pöördugem tagasi mu esmareaktsiooni juurde. Kuigi käsitletav teema ja ajalooperiood on huvitav, on see raamat lõppude lõpuks ikka väga halvasti kirjutatud. Juba esimesel leheküljel lajatab autor lauale kõige banaalsema femme fatale’i kirjelduse (on see Kukk siis ämblik või puuma, mine võta kinni), millele järgnevad teisedki kulunud hollywoodilikud troobid ja kohmakad metafoorid. Suspension of disbelief lendab kiirelt aknast välja, kui selgub, et madam Kukk oli juhtumisi paruness, John F. Kennedy sattus kunagi juhtumisi Kuke etablissement’i, Elsa Falkenberg on juhtumisi toatüdrukuga sarnane, jne, jne. Identiteedivargused, lavastatud surmad, ära narritud neiud, saksapreilna afäär eestlasest autojuhiga, mõrvamüsteeriumid, spionaaž ja see kõik vaid 280 leheküljel! Tule taevas appi, pesueht kontsentreeritud telenovela!

Kõige suurema pettumuse valmistasid tüdrukud. Või noh, mis tüdrukud, pabernukud! Kuna olin varem lugenud, et pikantseid seiku siit raamatust ei leia, siis lootsin, et naistegelastele lähenetakse kui lihast ja luust inimestele, aga madam vamp ja tema parem käsi, lopsakas punapea, kõrk slaavitar, naiivne blondiin ja arukas blondiin pole ka raamatu lõpuks nendest stereotüüpsetest siltidest kaugemale arenenud ning on sama umbisikulised kui need korduvad sisutühjad söödi-joodi-tantsiti lõigud. Kuna raamatus järgneb üks uskumatu sündmus teisele, siis tegelaste hingeellu süüvimiseks aega ei jää. Ja kui mõni tüdruk (nt Vivian) hakkabki iseloomu näitama, siis vaid sellepärast, et seda on uue pöörde tutvustamiseks vaja. Seega jätavad ka kõige emotsionaalsemad hetked külmaks, sest tegelastele lihtsalt ei anta võimalust lugejale naha alla pugeda. Paratamatult tekkis igatsus millegi teravama järele, et raamatu läägust ja pealiskaudsust pisutki leevendada.

Kuna sarja esimene raamat oli algselt stsenaarium, mis pärast romaaniks ümber kirjutati ning mille põhjal on nüüd valminud teleseriaal, siis on see kõik mõneti mõistetav ja nii võib see lugu filmituna parem välja paista, kuivõrd hea televisioon ei ole alati hea kirjandus. Lisaks asenduvad teles kõik need konarlikud kirjeldused näitlejatööga ning ehk suudetakse ka nendele kumminukkudele elu sisse puhuda. Sõnakunstilist elamust ja sügavust „Litsidest“ vast otsida ei tasu ja võrdlus „Wikmani poistega“ tundub lausa kohatu. Mõni vahedama sulega kirjatsura oleks sellest loost ehk midagi toekamat välja võlunud, aga too raamat tõestab minu meelest vaid seda, et nn multitalendid võiksid loomingu kvaliteedi tõstmiseks oma ampluaad natukenegi koomale tõmmata, et mõnele valdkonnale rohkem aega pühendada. Ehk on teine osa läbimõeldum? Loodan väga.

Advertisements

Läbi raskuste Maa poole Kolmapäev, aug. 2 2017 

The_Martian_2014Andy Weiri romaani „Marslane“ („The Martian“) sain ma tegelikult juba väga ammu läbi. Tollal polnud eestikeelsest tõlkest veel haisugi ja filmi alles otsiti näitlejaid. Asusin kohe ka oma mõtteid kirja panema, aga asi jäi taas soiku ja märkmed lendasid kõigi nelja tuule poole laiali. Nüüd aga sattusin ma kõvaketast koristades vanade failide peale ning mõtlesin, et proovin nendest midagi valmis nikerdada, mis sest, et praeguseks on selle raamatu kohta vist juba kõik öeldud ja pigem valmistutakse autori uue ulmeromaani „Artemis“ ilmumiseks.

Raamatu tegevus leiab aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tugeva tormi tõttu tuleb Ares III meeskonnal Marsilt kiiremas korras lahkuda, jättes surnu pähe maha oma botaaniku Mark Watney. Pärast tuule vaibumist ärkab Watney üles, lapib oma vigastused ja püüab raamatu järgmistel lehekülgedel teha endast kõik, et mitte alla anda. Mark Watney MacGyveri tasemel nokitsemine heidab valgust kosmosereiside tehnilisele poolele, rusuv üksindus üdiinimlikule eksistentsiaalsele ärevusele, taasühendus Maaga toob endaga kaasa mitu eetilist dilemmat, mis viimaste lehekülgedeni pinget üleval hoiavad. Kuhu paigutub ühe inimelu väärtus kosmoseprogrammile eraldatud maksumiljardite kõrval?

Esmapilgul tundub raamatu stiil ehmatav  ja tegevustikku on pisut raske sisse elada. „Marslane“ on suuremas osas kirjutatud päeviku vormis ja peategelase hääl on lõpuks see, mis pähe kõlama jääb, ent Watney on vaatamata oma õnnetule olukorrale paadunud naljavend, popkultuurifanaatik ja kirjutamisviisilt teravmeelne internetikodanik. Sestap on raamatut alguses veidi raske tõsiselt võtta, ent pärast esimesi peatükke märkasin end leebuvat ja lõpuks harjusin Watneyga täiesti ära. Vahepeal on mulle ka päris mitu arvustust ette juhtunud ning tundub, et ma ei ole ainus: kui „Marslase“ kohta midagi negatiivset öeldakse, siis on tihtipeale süüdlaseks stiil või Watney suhtumine oma olukorda. Aga eks esmamuljet ei tasu kunagi usaldada.

Kui veidi ajusid ragistada, siis on Mark Watney popkultuurilembusele, pea vankumatule positiivsusele ja pealehakkamisele tegelikult väga lihtne seletus: ta on astronaut. Kui NASA missiooniplakateid sirvida, siis tundub see asutus ulmehulle täis olevat. Need, kes on lugenud Chris Hadfieldi „Astronaudi soovitused eluks Maal“ („An Astronaut’s Guide to Life on Earth“) või Mary Roachi  raamatut „Reisisiht Marss“ („Packing for Mars“) teavad, et orbiidile saadetakse vaid need vähesed, kes saavad kõigiga ülihästi läbi, suudavad igas olukorras külma närvi säilitada ja kompromissile jõuda ning on leppinud oma töö riskidega. Kosmos on küll lai, ent seal ei ole ruumi tülidele ega vigadele. Igapäevane elu on seal üks pidev probleemide lahendamise jada, mida ka Weir hästi kujutab, ning kuivõrd astronaut peab olema valmis igasugu ootamatusteks, on osa kosmosekoolitusest  äärmiselt morbiidne: kandidaatidega arutatakse korduvalt läbi kõik võimalikud surmastsenaariumid ja iga lennus oleva kosmonaudi teisele poolele määratakse n-ö asenduskaasa: astronaut, kes täidab lennus oleva tegelase koduseid ülesandeid ja pakub õnnetuse korral kadunukese perele tuge.

Kosmoselendude tausta teades on seega lihtsam end Watney kingadesse asetada: ta ei pea enam ahastama, sest ta on oma armetu olukorra juba tõenäoliselt mitu korda peas läbi mänginud. Esialgse šoki asendab kiirelt sissedrillitud harjumus järjest probleeme lahendada. Ja kes garanteerib, et Watney monoloogid tema tegelikule meeleolule vastavad? Kriisiolukorras varjab külluslik huumor enamasti midagi muud ning usun, et see on Watney jaoks suuresti ka ellujäämistaktika, mispärast ei tõtta ma seda hukka mõistma. Tõsi, natuke sügavust oleks ainult kasuks tulnud, aga samas pidurdaks see jällegi hoogsat ja pinevat seiklusnarratiivi.

Kuna inimkonna teadmistepagasi suurendamine ja igasugune läbimurrete tegemine algab unistamisest, on kosmoseuuringud ja teadus üldisemalt alati ulmega tihedalt seotud olnud ning ka „Marslane“ annab seda sümbioosi hästi edasi. „Marslane“ viitab muu seas mitmetele päriselt NASAs katsetamisel olevatele leiutistele, mis Marsil abiks tulla võivad, ja eks kosmoseagentuuril oli ka raamatu põhjal valminud filmis oma osa. Nii on „Marslasel“ pea pilvedes, kuid jalad kindlalt maas ning tulemus on põnev, innustav, paneb NASAle pöialt hoidma ja tõestab, et kuuldused robinsonaadi kui žanri surmast on liialdatud: see lihtsalt tõuseb uutesse kõrgustesse.

Isad ja pojad Reede, märts 24 2017 

Harry_Potter_and_the_Cursed_Child_Script_Book_CoverLäinud suvel Potteri-sarja lisandunud “Harry Potter ja äraneetud laps” (“Harry Potter and the Cursed Child”) tekitas lugejaskonna seas hulganisti vastakaid tundeid ja eks neid elati välja nii blogides kui ka ajaleheveergudel. Kuna raamat ilmus hapukurgihooaja kõrgpunktis, siis usaldati arvustuste kirjutamine tõenäoliselt Sigatüüka seiklustega üles kasvanud praktikantide hoolde, kes nurisesid unisoonis teose formaadi, sisu ja isegi peategelaste vanuse (!) üle. Tõsi, teose puhul jääb nii mõndagi vajaka, kuid pärast lugemist tundus siiski, et mitmed etteheited jäid oma naiivsuses alusetuteks.

Mis seal raamatus siis õigupoolest toimub? “Surma vägiste” sündmustest on möödunud 19 aastat ja Harry Potterist on saanud pereisa. Tema noorem poeg Albus alustab kooliteed, satub Slytherini majja ja sõbruneb Draco Malfoy võsu Scorpiusega. Oma vanemate mineviku tõttu saavad poistest Sigatüüka heidikud ning nad otsustavad seda koos muuta ja ajas tagasi rännata. Tulemuseks on pööraselt ohtlik seiklus, kuhu kaasatakse nii täiesti uusi kui vanu tuttavaid tegelasi ning mille tagajärgi ei suuda keegi ette näha.

Sarnaselt luulele on näidendite lugemine nõudlik tegevus ja selleks, et võtta enda kanda nii lavastaja, lavakujundaja kui näitlejate roll, peab fantaasiamuskel väga treenitud olema. Arvan, et antud juhul tulenesid lugejate negatiivsed reaktsioonid ka vast sellest, et mitmed meediakanalid reklaamisidki raamatut Harry Potteri sarja kaheksanda osana ning paljud avastasid alles hiljem oma pettumuseks, et tegelikult ei ole see ju romaan, vaid Londonis mängitava etenduse tekst. Kui siia nüüd juurde lisada veel ka vähene kokkupuude teatriga ja koolist saadud vastumeelsus näidendite lugemise suhtes (ma loodan, et nüüdseks on asjad muutunud, ent omal ajal pisteti õpilastele “Kuningas Oidipus” või “Romeo ja Julia” lihtsalt pihku ja tehti pärast tunnikontroll, selmet lasta õpilastel teksti ise ette kanda ning ehk isegi veidi tekstis sisalduvaid obskuurseid ja üleannetuid elemente lahata ning asi lõbusamaks muuta), siis on arusaadav, miks raamat leige vastuvõtu pälvis.

Tõepoolest, ka sisu tekitab mitmeid küsitavusi. Tekstis hakkab silma teatud steriilsus ja kuna Rowlingi osalus oli minimaalne, siis ei saa salata, et näidend ei ole natuurilt Potteri-saagaga võrreldav. Lugu on ettevaatlikult konstrueeritud ja seda ei vii edasi mitte sündmustik ning tegelased, vaid pigem lähtub see meediumist. Julgeks isegi väita, et tegu on mõningase publiku manipuleerimisega: Harry Potteri raamatute õhustiku taasloomiseks kasutavad autorid ajas rändamist, alternatiivajalugu, tagasivaateid ja unenäostseene, sest kuidas muidu näidata rahvale vanu lemmikuid nagu Snape või Hagrid? “Äraneetud laps” võimaldab küll lugejatel uuesti kogeda Harry Potteri raamatute tundeküllasemaid hetki, ent sündmustik jääb kesiseks, kuna rõhub liigselt äratundmisrõõmu tekitamisele, pisarakiskumisele ja nostalgiale, selle asemel et anda uuele põlvkonnale päris oma lugu.

Thorne ja Tiffany on viimast küll üritanud, kuid tulemus ei taha päris “selle õige” Potteri mõõtu välja anda. Kui näidendi esimene pool jääb suhteliselt vaoshoituks ja Rowlingile truuks, siis teine osa toimub suuresti alternatiivmaailmas, mida valitsevad mustad jõud. Selle keskmes on Delphi Diggory, kelle tegelik päritolu valmistab ehk loo suurima pettumuse ja seda just Potteri-lugudega üles kasvanud põlvkonnale, lõhkudes neile armsaks saanud narratiivi. Samas paistab, et nooremad fännid ja juhulugejad võtsid selle lisanduse avasüli vastu ning eks see neile mõeldud oligi. Seega ei tahaks ma seda otsust väga tugevalt kritiseerida, sest ehk olen lihtsalt mina teatud sorti lugudest välja kasvanud ning kipun kulunud võtete peale nina kirtsutama. Olgu selle kõigega nagu on, aga kindlasti ei tohiks kriitika olla suunatud teada-tuntud peategelaste vanusele. Kas kangelased ei tohi vananeda? Kas pärast perekonna loomist on elu kohe läbi ja seiklustel kriips peal? Kui arvestada sellega, et paljud Potteriga üles kasvanud noored on nüüdseks ka ise vanemad, siis on selline vanustundlikkus lausa absurdne. Kui suurem osa kinolinal nähtud meessoost superkangelasi kuulub vanuse poolest kategooriasse 40+, siis miks ei või Harry Potter 37-aastaselt comebacki teha?

Ja vaatamata sellele, et näidend keskendub suures osas uuele põlvkonnale, on selle tõmbenumbriks ning kõige huvitavamaks karakteriks siiski Harry, kelle suutmatus isa rolli sisse elada on aluseks nii mitmelegi konfliktile. Kui kõik tilulilu kõrvale jätta, siis on näidendi parimaks osaks Albuse ja Harry suhe, milles avalduvad viimase lapsepõlve puudujäägid. Harry kipub isa-poja suhteid romantiseerima ja lihtsustama, kuna temal on isafiguuriks olemisest vaid hägune ettekujutus, sest need vähesed eeskujud, kes tal omal ajal olid – Sirius ja Dumbledore – ei andnud just vanema mõõtu välja. Harry ja Albuse vahelise kuristikuga jookseb paralleelselt Draco ja Scorpiuse habras suhe. Nii tegelebki “Äraneetud lapse” toekam osa tagajärgede lahkamisega: Voldemort sai küll võidetud, kuid tema needus lasub ikka veel Sigatüüka lahingu osaliste kohal ning väljendub purunenud (perekonna)suhetes, koolikiusamises, tegelastes endis ning võtab lõpuks ka konkreetsema kuju. Neetud pole mitte vaid üks laps, vaid mõnes mõttes terve põlvkond. Kahju ainult, et autorid otsustasid pärast nende teemade tõstatamist tagasi minevikku minna.

Kuna “Äraneetud laps” on loodud ettekandmiseks, siis ei tohiks seda puhtalt teksti põhjal hukka mõista, sest paljud asjad, mis lugedes tühiste või mõttetuna näivad, saavad lavastuse käigus hoopis uue tähenduse. See on ennekõike spektaakel, mis kasutab teatri võimalusi maksimaalselt ära ning leiutab neid isegi juurde, hiilides tasapisi juba mustkunsti poole. Laval saab näha nii floopulbriga reisimist kui ka mitmemahlamöginast tingitud muundumist. Harry koristab oma sassis laua ühe võlukepiviipega ning dementorite hõljumine publiku peade kohal tekitaks vast ka kõige külmema närviga inimesel hirmujudinaid. Näitlejate töö lisab etendusele ka hulganisti huumorit, mida paraku raamatulehtedelt ei leia, seda just eriti Scorpiuse ja Roni puhul. Peale selle näeb Londoni Palace Theatre’i interjöör Sigatüükaga äravahetamiseni sarnane välja ja kui vaheajal fuajeesse nänni uurima minna, siis võiks pärast tagasiteed otsides vanduda, et need pagana trepid on vahepeal liikunud.

“Harry Potter ja äraneetud laps” ei ole täiuslik, aga ka mitte lootusetult halb. See on loodud massidele (etendamiseks) ja ses mõttes täidab see oma eesmärgi ning pakub igale vanusegrupile midagi, kuid kahjuks jääb osa näidendi võlust Londonisse ja paljude käeulatusest välja. Potteri raamatute kõrvale seda just panna ei tahaks, kuid sinna see väga ei püüdlegi. Kui raamatut eraldiseisvalt vaadata, on tegu mõnusa lisandusega, mille üle ei tasu liialt mõelda ning mida saab soovi korral hõlpsasti ignoreerida. Praegusesse keskkonda sobib see aga ülihästi: kui uudiseid jälgida, siis on minevikus alistatud kurjuse meenutamine meilgi päevakorras ja Voldemorti käsilased ning trollid Euroopas taas liikumas.

Järgmine lehekülg »