Kergelt tulnud, kergelt läinud Pühapäev, dets. 25 2011 

Jõululugemiseks valisin Charles Dickensi “Suured lootused”, mis on üks tema hilisematest teostest. Nagu Dickensi puhul tihti juhtub, on loo peategelaseks orb. Pip läheb jõululaupäeval surnuaeda oma vanemate haudu külastama, kuid äkki krabab üks ärakaranud rets tal kraest kinni ning nõuab, et poiss talle süüa ning viili varastaks. Pärast mõningaid sekeldusi lohistatakse pätt tagasi vangilaevale ja Pip naaseb oma tavalise elu juurde õe juures, kes igal võimalusel talle tappa annab. Ühtäkki saab Pip kutse salapäraselt miss Havishamilt, kes tahab, et poiss tema suurde tühja majja mängima tuleks. Seal kohtub Pip miss Havishami hoolealuse, Estella-nimelise tüdrukuga, kellesse ta ajapikku kõrvuni ära armub. Mõne aja möödudes tabab Pipi jällegi üllatus, sest anonüümseks jääda sooviv heategija on otsustanud teda majanduslikult toetama hakata ning temast džentelmeni kasvatada. Pip astub uude ellu püstipäi, kuid õhku jäävad rippuma mitmed küsimused, millele hädasti vastuseid vaja oleks.

“Suured lootused” on üldjoontes klassikaline arenguromaan. Kuritegevuse kõrval on üks peamisi märksõnu sotsiaalne mobiilsus, mis  oli 19. sajandil kuumaks teemaks saanud. Sellest hetkest peale, kui Pip Estellasse kiindub, soovib ta teha kõik, et ta oleks tüdrukut väärt ning asub lähedaste käest “haridust omandama”. Pipi innukus on muljeltavaldav, kuid samas lapsik ning seega jääb poiss mitmesuguste väärtussüsteemide vahele lõksu. Pip on loomult heatahtlik, kuid kui ta juhuse läbi rikkaks saab, siis võtab ta kõige kergemini omaks kõrgematele klassidele omase priiskava elustiili ning põlgava suhtumise vaeste suhtes. Siinkohal kasutab Dickens juhust, et rikkurite käitumise suunas paar huumoris marineeritud kritiikanoolt lendu lasta:

“Startopi ettepanekul olime lasknud ennast valida ühte klubisse, mille nimi oli Finches of the Grove (Metsasalu Vindid); selle organisatsiooni otstarbest ei ole ma kunagi päriselt aru saanud – kui selle eesmärgiks mitte seda pidada, et klubi liikmed pidid iga kahe nädala tagant kord hirmkalli raha eest üheskoos luksuslikult lõunatama, pärast lõunasööki isekeskis võimalikult palju tülitsema ja kuuele kelnerile võimaluse andma ennast trepikojas täis juua” (lk 281).

Kuigi Pip laseb end vooluga kaasa viia, vaevab teda siiski südametunnistus, ent noormees üritab seda kiivalt varjata ja selle tulemuseks on tema moraalse arengu pidurdumine. Lõpuks siiski Pipi silmad avanevad ning ta hakkab mustale ja valgele lisaks nägema ka maailma halltoone. Pip hakkab taas kuulama oma südant ja mõistab, et hea võib olla halb ning vastupidi. Samuti tajub ta viimaks klassisüsteemi tarbetust. Selgust aitab muuhulgas luua see vana hea armastus.

Raamatu üks värvikamaid tegelasi on kindlasti tontlik miss Havisham, vanatüdruk, kes pole oma toimumata jäänud pulmapäevast saati kleiti seljast võtnud ning istub kinninaelutatud akendega majas, kaaslaseks mädanev pulmatort ja kellad, mis kõik näitavad tollest saatuslikust päevast saati üht ja sama aega. Tegelikult jätab ta üpris tobeda mulje, kuid kogu see kõdu ja kollapsi äärel olev õhkkond, mis teda ümbritseb, on veidralt paeluv.  Kõiges pettunud ja murtud südamega Havisham on otsustanud Estellast kasvatada kalgi kaunitari, et teda sarnasest saatusest päästa ning omamoodi meessoole kätte maksta. Sellele annab kontrasti positiivsem patulunastus-/kättemaksuplaan, mille keskmes on kulla ja karraga üle puistatud Pip.

Kui romaanile midagi ette heita, siis on selleks ebaühtlane tempo. Minu eelmine Dickensi-elamus oli igat pidi kaasakiskuv, kuid selle raamatu puhul tuli ette päris mitu ropult igavat juppi, mis muudkui venisid ja venisid, samas kui põnevusttekitavad kohad möödusid ülikiirelt ning kandsid endas mingit kummalist kärsitust. Samas meeldis mulle väga, kuidas Dickens kõik loo keskmes olevad tegelased lõpus kenaks puntraks kokku sõlmis, kaasates ka need karakterid, keda ma alguses pidasin kõrvalisteks omaette luusijateks.

Viimasena pean mainima seda, et tegelikult sattus “Suured lootused”  mulle eelkõige sellepärast näppu, et tulemas on uued ekraniseeringud:  kõigepealt  miniseriaal, mille esimene osa läheb BBC 1 eetrisse juba teisipäeval, ning tuleval aastal linastub ka uus mängufilm, kus teevad kaasa Helena Bonham Carter, Ralph Fiennes, Robbie Coltrane ja seriaalist The Borgias tuttav Holliday Grainger. Lõpetuseks jätan seda postitust kaunistama värsked miss Havishamid:

Rikkuses ja vaesuses Esmaspäev, sept. 26 2011 

Dickensi lugemine on kindla peale välja minek. Vaatamata raskustele, mida saatus tema tegelaste teele paiskab, on lõpp õnnelik: head tegelased saavad oma sihikindluse eest tasutud, kurjamid karistada, lugeja meel lahutatud. Hea tuju raamatud.

Autori kuueteistkümnenda romaani Little Dorrit kangelannaks on Amy Dorrit, kes on ühes õe ja vennaga kasvanud üles Marshalsea võlavanglas, kus tema isa juba aastaid kinni istub. Neiu teenib elatist õmblejana proua Clennami juures, kes tüdruku vastu veidralt lahke on ning nii tekibki naise poja hinges kahtlus, et ta ema võib Dorritite hädas mingitmoodi süüdi olla. Noorhärra Clennami sekkumisel tulevad päevavalgele nii mõnedki saladused, mis tegelaste elu pea peale pööravad.

Dickens sõidutab oma tegelasi ameerika mägedel, kõrghetked vahelduvad madalseisudega ja uute oludega kohanemine nõuab pingutust. Vaesed saavad rikkust mekkida ja vastupidi. Lugeja saab jälgida, kuidas seisukohad ning väärtushinnangud muutuvad ja kuidas need mõne tegelase puhul vankumatuks osutuvad. Ootamatult varanduse pärinud papa Dorrit soovib prestiiži nimel võlavangla minevikust kustutada ning selleks on ta valmis isegi neid inimesi hülgama, kes talle hädas olles abikäe ulatasid. Ent oma mineviku salgamine pole lihtne ja vanglamälestuste mahasurumise eest tuleb kõrget hinda maksta. Dorriti tütar ei oska ent rikkusega toime tulla ja ihkab oma kuldsest puurist tagasi nende heidikute juurde, kelle seltsis ta üles kasvas, kuna siis oli elu lihtsam ja ta ei pidanud muretsema selle pärast, kuidas hääldada sõnu prunes ja prism või mida selga panna. Itaalias ja mujal ringi reisideski ei kao Marshalsea tal meelest ja see loomulikult teeb vanale Dorritile meelehärmi. Samuti on Amy salamisi härra Clennamist sisse võetud, kuid neiu isa ei taha mehega enam mingit tegemist teha ja tagatipuks pole Clennamil Amy tunnetest aimugi.

Romaani pealiini toetavad mitmed kõrvalliinid, mis pakuvad veelgi rohkem saladusi ja müstikat ning lisaks ka hea kõhutäie naerda. Ka see raamat pakub dickensilikku läbilõiget tollasest ühiskonnast ja tegelaste müriaad on päris kirju. Samas ei ole karakterid eriti mitmeplaanilised: Amy Dorrit on nii kohutavalt armas, tagasihoidlik, hale ja heasüdamlik, pätt Rigaud üdini korrumpeerunud ja nii on lihtne tegelasi erinevatesse kategooriatesse jaotada, kuid piiripealsed juhtumid on ju alati huvitavamad. Kohati kisub jutt päris läägeks, aga nii oli tollal kombeks ja ei taha väga selle kallal norida. Maitse asi.

Mis mulle aga meeldis, on see, kuidas põnevust jagus pea igasse peatükki, isegi nendesse, mis otseselt tegevust edasi ei tõuganud. Nagu “Kolm musketäri” ja muud vanad head 19. sajandi hitid, ilmus ka kõnealune raamat kõigepealt järjejutuna ning lugejate huvi hoidmiseks tuli ju iga jupi lõppu pirn panna. Selline lähenemine töötab hästi ja kindlasti lihtsustab see ka Dickensi teoste ekraniseerimist. Little Dorriti põhjal valmis viimasena mõned aastad tagasi väga kihvt samanimeline miniseriaal, mis hiljem 7 Emmyga pärjati.