9789985340103Juba esimese paarikümne lehekülje jooksul saab selgeks, et „Grammatika ülistuse“ autor Jean-Pierre Minaudier on väikestviisi krutskivend ja raamat ise kurioosum. Minaudier on estofiil ja muuseas tõlkinud prantsuse keelde Tammsaaret, Tuglast ning Kivirähki. Seega on ta meie keele ja kultuuriga lähedalt tuttav ning aitas Indrek Koffil raamatut sellest lähtuvalt kohandada. Just sellepärast väldib „Grammatika ülistus“ kummalisel kombel ka neid komistuskive, mis mugandustele alatihti saatuslikuks saavad. Autori suhe Maarjamaaga normaliseerib kõik viited meie kultuurile ja ühtäkki polegi nii veider, et prantsuse keelest tulnud tekst mainib mängleva kergusega eesti luuletajaid, Kihnu Jõnni või Joosep Tootsi. Või äkki ikkagi on? Mõnusalt õrritav liminaalsus.

Omal ajal keeleteadust tudeerides ei suutnud morfoloogia ega süntaks minus mingeid tundeid tekitada, kuigi eeldused selleks ju olid olemas. Aga ei, grammatika kõigi oma tahkudega oli ka minu silmis valdavalt ahistav tüütus, mis röövis keeleõppest viimsegi rõõmu. Sellised tunded pole ka Minaudier’le võõrad, kuid tänu headele juhendajatele sai tema tõrksusest lõpuks huvi, mis viis ta erinevate maailma keelte grammatikate kogumiseni ja hiljem ka nende lugemiseni. Nüüd püüabki ka tema eksinud lambukesi lingvistika saladuste juurde talutada ja asja natuke teise nurga alt vaadata, keskendudes eelkõige keelemaailma veidrustele. Mida kummalisem ja isoleeritum keel, seda parem. Ja tõepoolest: see töötab. Huvi tekib ja ei kao. Autor vuristab ette rea keeli, mis ühel harju keskmisel eurooplasel tõenäoliselt pea ringi käima panevad. Mis mõttes paarkümmend sugu? Kuhu jäid vokaalid? Sellest küljest on „Grammatika ülistus“ tõeliselt maailmaavardav elamus, kuivõrd iga keelega tuleb ju kaasa terve mõttemaailm, vahel meie omaga sarnane, kuid enamasti kauge ja kütkestav.

Aga minu jaoks ei ole raamatu võlu ainult selle sisus. Keeled ja näitelaused sulanduvad ajapikku üheks segapudruks ning kes neid ikka pärast mäletab. Pigem loeb antud raamatu puhul rohkem see, kuidas ta kirja pandud on: mõnu jääb ridade vahele. Raamatut läbib autori friigilik pühendumus, tema lapselik ja taltsutamatu avastusrõõm ning säärane entusiasm on nakkav. Teost ei hoia koos mitte arvukad lõunamaakeeled, vaid autori värvikad kirjeldused, hüperboolid, mängud ning soe huumor ja nii saabki muu hulgas teada, et Minaudier’ ladina keel on nii halb, et Tacitus kõlab tema versioonis kui Mart Laar (lk 12), tonga keele grammatika jõudis autorini „astmahaige meripura kiirusel“ (lk 14) või et asjaarmastajale võib üks grammatikaõpik olla kui pinev kriminaalromaan, mille lõpus selgub, et „kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad (vaata rajakaid!)“ (lk 87). Kindlasti tuleks ära mainida ka arvukaid kõrgelennulisi ülistuslaule saksa kirjastusele De Gruyter Mouton – „[…] saagu neile nende heategude eest tasuks voogavad piimajõed, põhjatud iirisejärved ja otsata kõrged nutellamäed“ (lk 89) – ja Minaudier’ muhedaid katseid joonealust märkust elus hoida (selle koha pealt ületab teda vististi vaid Susanna Clarke raamatus „Jonathan Strange ja härra Norrell“).

Niisiis ei tohiks lasta end pealkirjast heidutada. Inimest, kes räägib tarka juttu südamelähedasel teemal, on alati lust kuulata. Ja pole tähtis kas arutluse all on parasjagu gerundiumi graatsia või ergatiivsuse eksootika, Minaudier teeb nad ühtviisi põnevaks, lauldes igal sammul keelemaailma mitmekesisusele siirast kiidulaulu ja laiendades järk-järgult lugeja silmaringi, kuni lõpuks tärkab kuskil sisimas see tunne, mille kirjeldamiseks sobiks ehk – kui me siin juba keelelainel oleme – too ingliskeelne sonder või jaapani yūgen, misjärel ei jõua hing ühtäkki ära imestada, kui palju keeli, inimesi ja vaatenurki maamunale ära mahub.

Advertisements