Kui minu esimene kokkupuude Anna Gavaldaga oli tüütu, läila, tuim ja tühine, siis “Koos, see on kõik” (originaalis “Ensemble, c’est tout”) jättis mulle kustumatu mulje. Antud raamatu puhul olin juba pärast kirjelduse lugemist päris kindel, et tegu on millegagi, mis mulle meeldib. Siiani olin sellest teosest ainult sellepärast eemale hoidnud, et eestikeelne tõlge on kuidagi kobakas, ei mahu kotti ja isegi voodisse kerra tõmbudes on ebamugav lugeda.

Camille on anoreksia käes kannatav kunstnik, kes koristab öösiti kontoreid ja elab imepisikeses ja hädises pööninguurkas. Sama maja ruumikas korteris elab kõrgklassi jäänuk Philibert, olematu seltsieluga arg kokutaja, kellel on kirg Prantsusmaa ajaloo vastu. Philibert’i korterikaaslaseks on kokk Franck, kellele meeldivad mootorrattad ning kes vaatamata oma jämedale käitumisele on päris kõva naistemees. Francki elus on tähtis koht tema vanaemal Paulette’il, kes kardab hooldekodu ja üksindust. Veidral kombel satuvad need neli katkist ja üksildast inimest Philibert’i juurde elama ning nii moodustavad nad ühe kummalise perekonna ja seda neil kõigil just vaja ongi.

Suurim üllataja on Franck, kelle mühkamiimago alt koorub lõpuks üks normaalne mees, kuid sama võib kõigi kohta öelda, sest iga tegelane on omale aastate jooksul ehitanud ümber müüri, et end välismaailma eest kaitsta ja oma üksindust varjata, ja just neid seinu Gavalda romaani jooksul lammutabki. Minu lemmiktegelaseks sai Philibert, kellest õhkub naiivset heasoovlikkust ja pedantset viisakust, millel tänapäeva maailmas enam kohta pole ning mis isegi naeruväärsena mõjub. Tema suhtlemisraskuste ületamisele saigi kõige rohkem kaasa elatud, ent samas oli igas tegelases midagi tuttavlikku.

Gavalda ei lao tegelaste lugusid kohe alguses lauale, vaid koorib neilt aegamisi kihte, säilitades nende omapära nii kaua, kui võimalik. Tõsi, mõne koha pealt on lugu üpris etteaimatav, Camille’ ja Francki vahelisi pingeid jälgides võis kohe armulugu haista ja päris alguses oli näha, et ega Paulette terveks igavikuks hooldekodusse ei jää, kuid samas viskab Gavalda jutu sisse kihvte pöördeid ja need tegelased on nii nunnud, et ma oleks vist ükskõik millise lõpplahendusega leppinud.

Romaani põhjal on valminud ka film, mis jääb raamatule aga kõvasti alla.

Veel arvamusi:

Südamelähedaselt  |  Lugemissoovitus