Läbi raskuste Maa poole Kolmapäev, aug. 2 2017 

The_Martian_2014Andy Weiri romaani „Marslane“ („The Martian“) sain ma tegelikult juba väga ammu läbi. Tollal polnud eestikeelsest tõlkest veel haisugi ja filmi alles otsiti näitlejaid. Asusin kohe ka oma mõtteid kirja panema, aga asi jäi taas soiku ja märkmed lendasid kõigi nelja tuule poole laiali. Nüüd aga sattusin ma kõvaketast koristades vanade failide peale ning mõtlesin, et proovin nendest midagi valmis nikerdada, mis sest, et praeguseks on selle raamatu kohta vist juba kõik öeldud ja pigem valmistutakse autori uue ulmeromaani „Artemis“ ilmumiseks.

Raamatu tegevus leiab aset mitte just eriti kauges tulevikus. Tugeva tormi tõttu tuleb Ares III meeskonnal Marsilt kiiremas korras lahkuda, jättes surnu pähe maha oma botaaniku Mark Watney. Pärast tuule vaibumist ärkab Watney üles, lapib oma vigastused ja püüab raamatu järgmistel lehekülgedel teha endast kõik, et mitte alla anda. Mark Watney MacGyveri tasemel nokitsemine heidab valgust kosmosereiside tehnilisele poolele, rusuv üksindus üdiinimlikule eksistentsiaalsele ärevusele, taasühendus Maaga toob endaga kaasa mitu eetilist dilemmat, mis viimaste lehekülgedeni pinget üleval hoiavad. Kuhu paigutub ühe inimelu väärtus kosmoseprogrammile eraldatud maksumiljardite kõrval?

Esmapilgul tundub raamatu stiil ehmatav  ja tegevustikku on pisut raske sisse elada. „Marslane“ on suuremas osas kirjutatud päeviku vormis ja peategelase hääl on lõpuks see, mis pähe kõlama jääb, ent Watney on vaatamata oma õnnetule olukorrale paadunud naljavend, popkultuurifanaatik ja kirjutamisviisilt teravmeelne internetikodanik. Sestap on raamatut alguses veidi raske tõsiselt võtta, ent pärast esimesi peatükke märkasin end leebuvat ja lõpuks harjusin Watneyga täiesti ära. Vahepeal on mulle ka päris mitu arvustust ette juhtunud ning tundub, et ma ei ole ainus: kui „Marslase“ kohta midagi negatiivset öeldakse, siis on tihtipeale süüdlaseks stiil või Watney suhtumine oma olukorda. Aga eks esmamuljet ei tasu kunagi usaldada.

Kui veidi ajusid ragistada, siis on Mark Watney popkultuurilembusele, pea vankumatule positiivsusele ja pealehakkamisele tegelikult väga lihtne seletus: ta on astronaut. Kui NASA missiooniplakateid sirvida, siis tundub see asutus ulmehulle täis olevat. Need, kes on lugenud Chris Hadfieldi „Astronaudi soovitused eluks Maal“ („An Astronaut’s Guide to Life on Earth“) või Mary Roachi  raamatut „Reisisiht Marss“ („Packing for Mars“) teavad, et orbiidile saadetakse vaid need vähesed, kes saavad kõigiga ülihästi läbi, suudavad igas olukorras külma närvi säilitada ja kompromissile jõuda ning on leppinud oma töö riskidega. Kosmos on küll lai, ent seal ei ole ruumi tülidele ega vigadele. Igapäevane elu on seal üks pidev probleemide lahendamise jada, mida ka Weir hästi kujutab, ning kuivõrd astronaut peab olema valmis igasugu ootamatusteks, on osa kosmosekoolitusest  äärmiselt morbiidne: kandidaatidega arutatakse korduvalt läbi kõik võimalikud surmastsenaariumid ja iga lennus oleva kosmonaudi teisele poolele määratakse n-ö asenduskaasa: astronaut, kes täidab lennus oleva tegelase koduseid ülesandeid ja pakub õnnetuse korral kadunukese perele tuge.

Kosmoselendude tausta teades on seega lihtsam end Watney kingadesse asetada: ta ei pea enam ahastama, sest ta on oma armetu olukorra juba tõenäoliselt mitu korda peas läbi mänginud. Esialgse šoki asendab kiirelt sissedrillitud harjumus järjest probleeme lahendada. Ja kes garanteerib, et Watney monoloogid tema tegelikule meeleolule vastavad? Kriisiolukorras varjab külluslik huumor enamasti midagi muud ning usun, et see on Watney jaoks suuresti ka ellujäämistaktika, mispärast ei tõtta ma seda hukka mõistma. Tõsi, natuke sügavust oleks ainult kasuks tulnud, aga samas pidurdaks see jällegi hoogsat ja pinevat seiklusnarratiivi.

Kuna inimkonna teadmistepagasi suurendamine ja igasugune läbimurrete tegemine algab unistamisest, on kosmoseuuringud ja teadus üldisemalt alati ulmega tihedalt seotud olnud ning ka „Marslane“ annab seda sümbioosi hästi edasi. „Marslane“ viitab muu seas mitmetele päriselt NASAs katsetamisel olevatele leiutistele, mis Marsil abiks tulla võivad, ja eks kosmoseagentuuril oli ka raamatu põhjal valminud filmis oma osa. Nii on „Marslasel“ pea pilvedes, kuid jalad kindlalt maas ning tulemus on põnev, innustav, paneb NASAle pöialt hoidma ja tõestab, et kuuldused robinsonaadi kui žanri surmast on liialdatud: see lihtsalt tõuseb uutesse kõrgustesse.

Advertisements

Kes tasub vatsa vaeva? Laupäev, märts 26 2016 

19456Noor saksa teadlane Giulia Enders jäi mulle silma juba mullu (või ehk varemgi?), kui tema Saksamaal suure populaarsuse saavutanud debüüt „Võluv soolestik“ (originaalis „Darm mit Charme“) inglismannide keeles ilmus ja angloameerika kultuuriruumi populaarteaduslike raamatute ühesilbiliste pealkirjade traditsiooni järgides „Gut“  nimeks sai. Ühtäkki figureeris Enders mitmetel ajaleheveergudel, mis kõik rõhutasid, kui väga teda väljaheited vaimustavad. Endersi esimene üllitis sisaldab aga endas palju enamat kui üksnes pabulaid.

Kui ma veel väike olin, siis ei viitsinud ma kunagi arvutimänge mängides õpetusi järgida ning eelistasin pigem kohe pea ees vette hüpata ja nipid-trikid mängu käigus selgeks saada. Eks inimkehaga ole samamoodi. Keegi ei õpeta meid otseselt seda kasutama ja kasulikud teadmised kipuvad aegamööda kogunema. Ära pista näppu suhu, toores toit lööb põhja alt, jne. Ühel heal päeval lööb külge kummaline valu ja siis jooksed otsingumootorist abi otsima, et teada saada, kus täpselt see pimesool asubki. Suuremal osal kooliõpilastest jookseb bioloogiatunnis kuuldu mööda külgi maha ja nii ei pruugigi me täpselt teada, miks kõht koriseb, valutab ja streigib.

51HH54qlRPL._SX321_BO1,204,203,200_Endersi raamatut võibki seega seedetrakti kasutusjuhendiks pidada. Ampsu teekonda kirjeldatakse süvitsi, suust pärakuni, iga organi talitluslikud nüansid saavad lahti seletatud. Kui soolestikus tekib tõrge, pakub Enders välja teaduslikult tõestatud lahenduse. Kaante vahelt saab teada, milleks õigupoolest mandlid ja pimesool head on, mida teha, kui kõht on lahti või kinni (ja miks meil selliseid asju vaja on), miks soolestik vahel toiduga pirtsutab ja kuidas kogu see kaadervärk üleüldse korralikult tööle saada. Lugejale saavad selgemaks nii igasugu allergiad ja talumatused kui ka reklaamidest tuntud bifidobakterite ja laktobatsillide müstika. Bakterite osa on mõnusalt põhjalik, sest Enders võtab läbi nii selle paarikilose kogukonna, mis meie sees elab, kui ka pahalased, kes meid väljast ründavad. Eriti paeluv on peatükk, kus autor räägib vaimse tervise ja soolestiku seostest. Kuuldavasti ärgitas just see teema ka teda raamatut kirjutama: Enders kohtas kunagi ühel koosviibimisel äärmiselt halva hingeõhuga meest, kes järgmisel päeval enesetapu sooritas ning teda hakkas huvitama, kui kas ja mil määral mikrofloora meie tujusid mõjutab.

Väljaheidetest ei saa loomulikult üle ega ümber ja ka Enders ei malda selle teema käsitlemisega oodata, pakkudes raamatu sissejuhatuseks lugu oma korterinaabrist, kes tahtis ühtäkki teada, kuidas kakamine käib. Enders asus tubli teadlasena tööle ja andis sõbrale liigagi detailse ülevaate ning tema ettekandest said osa ka külla kutsutud sünnipäevapeolised. Enders käsitleb teemat ausalt ja humoorikalt ning kuna „Everyone Poops“ on meist laia kaarega ümber käinud ning potijutud tabuteemaks jäänud, soovitan Endersi raamatut kõikidele nendele, kes omal ajal Andrus Kivirähki legendaarse Tähekese loo „Kaka ja kevad“ ilmudes meedias furoori tekitasid ja seda lastele kõlbmatuks pidasid (lätlased vist läksid oma halaga isegi kultuuriministeeriumisse). Tänapäeval ei ole vast tõesti enam põhjust kehalisi funktsioone häbeneda ja teeselda, nagu keegi meist ei peeretaks ning  „Võluv soolestik“ aitab siinkohal hästi terve mõistuse lippu kõrgel hoida.

lonks-seiklused-seedetraktisHuvitavat on ses raamatus kamaluga, ent väikeseks miinuseks võib lugeda stiili, sest suurema osa ajast kirjutab Enders nagu keskmisest lahedam kooliõpetaja ja vaatamata sellele, et faktid seletatakse lahti piltlikult ning vahel ka popkultuuri abil (ühes kohas leidub isegi kardetud “;-)” emotikon), on üldmulje veidi kuivavõitu ja jutt ei jookse alati ladusalt. Samas toetavad Endersit tugev teaduslik taust ja aukartustäratav allikakogu, mille ka raamatu lõpust leiab. Need, kes tahavad Endersi kergelt akadeemilisest lähenemisest mahlakamat ja suurema haardega meelelahtust, pisut kärtsu ja mürtsu, ning soovivad teada, mida põnevat veel väljaheidetega ette võtta saab (ja pärast seda informatsiooni lõunalauas jagada), võiksid lugeda Mary Roachi raamatut „Lonks“.