Eksimuse hind Pühapäev, aug. 9 2015 

ronson_coverSotsiaalmeedia on oma haarmed nii tugevasti igapäevaelu külge kleepinud, et enam pole võimalik sellest üle ega ümber saada. Nutitelefon kipub kaissu ja tänavatel eraldatakse juba ruumi telefoni näppivate inimeste jaoks. Heal juhul võivad miljon kirjutusmasinaga ahvi korda saata suuri tegusid, kuid elu näitab, et interneti hüved käivad ikka käsikäes kaose külvamisega.

Internet võimaldab meil oma elu kopeerides-lõigates-kleepides endast meelepärane kuvand luua. Mis sõnavabadusest enam rääkida, kui kõik, mis võrku üles riputatakse, läbib juba inimese enda ajus mitu filtrit. Kuid ühest komistuskivist, õiglussõdalasest või õelast naabrist piisab, et reputatsioon, too kaua tehtud kaunikene, ühe hetkega pulbriks peenestada, ning lisaks jääb iga eksisamm igaveseks internetiavarustesse hõljuma. Ajakirjanik Jon Ronsoni viimane raamat “So You’ve Been Publicly Shamed” keskendubki taolise lumepalliefekti lahkamisele.

Näiteid veebipõhistest häbistamis- ja trollimiskampaaniatest ei pea kaugelt otsima. Üks esimesi, kes internetivitsad avaliku häbistamise teel kätte sai, oli Monica Lewinsky. Mõned kuud tagasi aeti Twitterist minema briti telenägu Sue Perkins, kelle kohta läks liikvele kuulujutt, nagu tahetaks teda “Top Geari” juhtima panna. Seda tõe pähe võtnud tavotised ürgmehed läksid ent püha raevu täis ja pommitasid naist solvangutega, kuni too sotsiaalmeediast eemale tõmbus. Tänavu mais pidi varem ulmefännide poolt taevani kiidetud Joss Whedon pärast uue „Tasujate“ filmi avanädalavahetust Twitterist sääred tegema, kuna temast oli kohmaka stsenaristitöö tõttu üleöö paaria saanud. Internetil on võim ja ta ei karda seda kasutada.

Ronson on oma raamatus võtnud ette teekonna „puutumatute“ juurde. Tema intervjueeritavateks on inimesed, kelle prohmakad on internetis kulutulena levinud ning mitte ainult ebamugavust tekitanud, vaid nende elu täielikult hävitanud. Kaante vahelt leiab jõuka populaarteaduslike raamatute autori, kelle usutavus saab fataalse põntsu, kui ilmneb, et ta on oma raamatu tarbeks Bob Dylanile omavoliliselt sõnu suhu toppinud. Kaks tehnonohikut teevad konverentsil koolipoisinalja, mis saab saatuslikuks nii neile endile kui ka meeste pildi internetti riputanud kitupunnile. Pressiesindaja Twitteris säutsutud must huumor (seda igas mõttes) ajab ühe pikamaalennu jooksul terve interneti tagajalgadele. Alati ei pruugi olla nii, et mida rohkem jälgijaid, seda rohkem kahju. Ka üks sõprade seas jagatud pilt võib jalad alla võtta ja oma elu alustada.

Ronson näitab, kuidas õilsast informatsioonioaasist on saanud tsirkuseareen, mille ümber massid värsket verd nõuavad. Häbitundest on saanud kummaline elektrikarjus, millega rahvast ohjes hoida, internetist üks veider virtuaalne panoptikum. Avalikule häbile võivad ohvriks saada kõik, kes virtuaalmaailmaga seotud või kelle tegusid seal kajastatakse. Turvaliselt võivad tunda end vaid needsamad näotud inimhulgad, kelle poolehoid võib hõlpsasti kihvtiseks vihaks muutuda. Niiviisi üheskoos tegutsedes kipub inimlikkus kaduma. Nagu Ronson nendib, lumehelves ju laviinis hukkunute eest ei vastuta.

Eelkõige kutsuvad raamatus esitatud näited lugejaid üles taolisi olukordi paremini hindama ning arvestama sellega, et iga skandaali keskmes on enamasti õppimisvõimeline inimene. Kui Ronsoni intervjueeritud inimeste lugusid lugeda, siis valdav enamus kahetseb oma äpardust siiralt ning eks seegi ole paras karistus, kuna enda pea on ikka see kõige hullem vangla. Ühe rumaluse karistuseks ei pea tingimata olema vallandamine ja avalik häbipost, pigem tuleks kõigepealt inimesele olukorda rahulikult selgitada. Alles hiljuti oli kõikjal juttu Sir Tim Huntist, kes naisteadlaste pihta suunatud seksistliku remargi tõttu õppejõu kohalt lahkus ja tõenäoliselt on ta edaspidigi internetis tuntud mitte oma töö, vaid misogüünia poolest. Hunt jäi oma sõnadele kindlaks,  selgitades, et tegu oli tema isiklikel kogemustel põhineva arvamusega (mis tegelikult ju õõnestab selle tõsiseltvõetavust), aga mida ühelt 72-aastaselt onult ikka oodata. Sotsiaalsed fopaad ei tohiks siiski teadustööd mõjutada. Kui Hunti asemel oleks olnud mõni helge peaga noorteadlane, siis oleksime poliitilise korrektsuse nimel ehk ilma jäänud nii mitmestki läbimurdest. Samamoodi on Richard Dawkinsi Twitteri voog hästi jube, kuid tema erialased raamatud jube head.

Ent üks keskmine eestlane, kelle surfisessioonid piirduvad vaid Maarjamaise virtuaalruumiga ja kes välismaalastega naljalt suhtlema ei kipu, võib seda raamatut lugedes aga lihtsalt pihku itsitada, sest meie mail on poliitkorrektsuse, feminismi ja intellektuaalse omandiga lood üpris äraspidised. Kaine mõistus kutsub trollid õuele, halvustava mõtteavalduse eest võib sule sappa saamise asemel aga hoopis mõne like’i koguda. Igaüks võib silmagi pilgutamata Facebookis vaenu õhutada ning sealjuures täitsa muretu olla, sest leib on ka hommepäev laual  ja seljatagust kaitseb internetikommentaatorite armee.

DNA keerab käkki Reede, apr. 25 2014 

PiltSaksa kirjaniku Kerstin Gieri  kalliskivitriloogia esimene raamat „Rubiinpunane“ tutvustab lugejaskonnale 16-aastast Gwendolyni, kelle perekond on täis salapäraseid frukte. Nimelt levib nende seas naisliini mööda päritav ajarändurigeen ning on kätte jõudnud aeg, mil Gweni igapidi treenitud, haritud, kasitud ja poputatud geenikandjast nõbu oma esimese ajahüppe tegema peaks. Sugulased ja kogu selle ajaränduriteemaga tegeleva sekti tähtsad asjapulgad jäävad ent pika ninaga, kui ühtäkki hoopis Gwen minevikku prantsatab. Nii leiabki tüdruk end keset kiivalt hoitud saladusi, ennustusi, kohustusi ja informatsioonitulva, saatusekaaslaseks sarnasest perekonnast pärit 18-aastane turris olekuga Gideon de Villiers.

 „Rubiinpunane“ astub kohe pea kõikidesse noortekate seas levinud ämbritesse. Peategelane on üks paras lumivalgeke, ilus ja jõukas, kuid äärmiselt kohmakas, samas ka „eriline“ oma poolkuu moodi sünnimärgi ning võimega vaime näha. Tihtipeale ei ole aru saada, kas Gwen ongi lammas või ainult teeskleb, sest kuuldavasti saab ta koolis häid hindeid, kuid samas ei tea ta ajaloost tuhkagi ning esitab küsimusi stiilis „[Rubiinid] on need punast värvi kivid, jah?“ (lk 110). Gideon on ka muidugi pikka kasvu tumedapäine üliharitud juurdlev-põrnitsev hurmur, tegelasetüüp, mida on juba 19. sajandist peale ad nauseam lüpstud.

Hoolikalt ülesehitatud ajarännufantaasia on super, ent ka siin valmistab raamat pettumuse. Võib-olla olen liigselt traditsioonides kinni, kuid minu jaoks on ajaränne huvitav siis, kui see hõlmab mingisugust konkreetset tehnoloogiat, mitte salapärast geeni või veremaagiat, mida siis masinate abil ohjes hoitakse.  Seega on „Rubiinpunase“ ajarännu mehaanika minule vastuvõtmatu ning absurdne, eriti veel sellepärast, et rännata saab vaid minevikku, kuna tulevik pole veel toimunud (???). Lisaks teeb bioloogiapõhisus ajarännu tahtmatult koomiliseks, kuna raamatu alguses Gweni nõbu ümbritsev ootusärevus ning ajahüppe sümptomid (kõhuvalu ja iiveldus) loovad mulje, nagu tal hakkaksid päevad või hüppaks kohe kuskilt mingi beebi välja. Jah, noortekate liivakastis geenidega mängimisest üldiselt head nahka ei tule. Võtame näiteks kas või Veronica Rothi, kes treis ühest jaburast eugeenikaeksperimendist läbimõtlemata ja vaevu koos seisva triloogia.

Viimased kivid loobin aga stiili, tõlkija ja toimetaja kapsaaedadesse. Oh’id ja ah’id panevad igasugusele proosale põntsu, kuid selle raamatu puhul mõjusid need eriti laastavalt. Filmide ja nende peaosatäitjate nimedega pommitamise mõttele ei suutnud ma samuti näppu peale panna. Popkultuurile saab ju vihjeid ka veidi obskuursemalt teha, kui väga vaja on.  Sageli kumas tekstist läbi saksapärast ülesehitust ja faktivigu. Apsakaid jätkus typo’dest ja ühilduvusest tautoloogiani: „Mul polnud muidugi aimugi, kuidas mõõgaga toimetama peaksin, kuid kindel oli see, et relv on vahe ja terav“ (lk 235).

Kuna alustatud tegevus tuleb lõpule viia ning suured saladused jäid lahendamata, olen sunnitud ka järgmised kaks raamatut tulevikus läbi töötama, ent hetkel vajan vist küll hingetõmbepausi, sest peategelase sisemonoloog on tõsiselt väsitav. Paratamatult tekib mõte, et raamatust oleks asja saanud, kui jutt jäänuks nõbu Charlotte’i juurde, kuna Gwenile on raske pöialt hoida.

Raamatust väntasid sakslased ka 2013. aastal filmi.

Mässud, leib ja huulepulk Neljapäev, juuni 6 2013 

Pilt“Näljamängude” teine film on juba tulekul, nii et on vist viimane aeg raamatutest rääkida. Triloogia sai mul läbi loetud eelmise aasta viimastel päevadel, ei viitsinud enam midagi kogukamat ette võtta ja need noortekad näisid hea ajaviitena. Ausalt öeldes olen ma ammu taolisest kirjandusest välja kasvanud, aga trendidega tasub ikka kursis olla.

“Näljamängude” tegevus on asetatud postapokalüptilisse totalitaarsesse ühiskonda. Põhja-Ameerika alal laiub Panem, mis on jagatud 12 ringkonda, igal sektoril on oma tööstusvaldkond. Kaheteistkümnendasse kuuluvad madalaimast madalamad ning sealt on pärit ka raamatute kangelanna Katniss Everdeen. Näljamängud on igaaastane üleriigiline meediatsirkus, mille käigus korjatakse igast ringkonnast loosi tahtel üles üks poiss ja üks tüdruk, kes peavad spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud “areenil” teistega elu ja surma peale võitlema. Võikale tõsieluseebile elab õhinal kaasa terve Panem. Kui loosisedelite hulgast tõmmatakse välja Katnissi õe nimi, otsustab tüdruk tema asemel võitlema minna. Kaaslaseks saab ta pagaripoisi Peeta.

On väga tervitatav, et tavapärase vingumise, halina ja pixietüdrukute ja -poiste (a la The Perks of Being a Wallflower ja John Greeni üllitised) asemel pakutakse noortele midagi fantaasiarikast, põnevat ja mõtlemapanevat. Collinsi kriitikanooled (no pun intended) tabavad meidki ümbritsevat ühiskonda, poliitikat ja meediat. Kapitooliumi koorekihi hulgas levib ahnus ja ilukultus, plastiline kirurgia on igapäevane djeela, meiki kulub kilodena. “Kortse ei ihaldata, ümar kõht ei ole edu märk” (lk 107). Ringkondadest valitud tribuudid saavad otsekohe puhtaks klanitud ja mingitud, et telekas atraktiivsemad paista. Inimelu tähtsus on alahinnatud, rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks.

 Nagu arvata võib, on Collins saanud palju inspiratsiooni Vana-Roomast: gladiaatorlikud mängud, ladinakeelsed väljendid, Kapitooliumil leviv vana hea oksendamiskomme pärast külluslikku einet ja loomulikult inimeste ning kohtade nimed. Minus tekitas see ent vastakaid tundeid. Tundus, et see kompott töötab, aga samas oli lõpptulemus kuidagi häiriv ja halenaljakas.

Olen lugedes tähele pannud, et tegelaste nimed mõjutavad mind suuresti ja nende raamatute puhul on ristimine küll väga õnnetult välja kukkunud (seda oli ka vist Stephen King kuskil maininud). Vaesemate ringkondade inimeste nimed on Collinsil kõik väga looduslähedased, Katniss, Rue, Primrose jne. Mida kõrgem on tegelase ühiskondlik staatus, seda tõenäolisem on see, et ta kannab roomapärast nime, Coriolanus, Caesar, Cinna, Portia, Flavius, Cato. Nii olekski raamat pealtvaates otsekui headeks looduslasteks ja halbadeks snoobideks jaotatud. Lisaks on veel paar nime, mis väljendavad tegelase omadusi, näiteks lumivalgete juustega president Snow või viimase moe järgi riietuv Effie Trinket. Mina oleks siinkohal tahtnud näha rohkem segadust ja nutikust.

Kui algus on veidi aeglane, siis Näljamängud ise on närvekõditavad, areenil toimuv pisut arvutimänge meenutav madin sunnib kiirelt lehti pöörama. Katniss on 16-aastase plika kohta ikka vägev mutt ja kogu see veresaun on mõnusalt räige ning kurb. Samas panevad loo käigus tekkinud tobe armukolmnurk ja suhtedraamad teksti jälle lohisema ja (vähemalt minu puhul) lugeja silmi pööritama. Raamatute lugemisest on juba tükk aeg möödas, aga mäletan, et Katnissi tegelaskuju tekitas oma vastuolulisusega minus suurt segadust ja lõpu poole ei üritanudki ma enam tema motiivides ning otsustes mingit loogikat näha. Kõige veidram oli tema puhul see, et kuigi ta tundis Kapitooliumi kommete vastu tülgastust, läks ta ikkagi nendega kaasa. Tõsi, meik ja uhked tualetid olid osa strateegiast, aga kui Katniss neisse topitud oli, siis muutus ta kohati samasuguseks edevaks eputiseks nagu need camp’id Kapitooliumi trollid. Oi-ma-olen-nii-ilus mõtted olid kerged tulema. Et jah, ühest küljest heidetakse raamatutes ilukultuse üle nalja, aga teisalt kasutatakse seda ikkagi ära ning isegi nauditakse seda. Imelik. Aga vist ei tasu seda üle analüüsida, las uluvad koos huntidega.

Kõige rohkem meeldis mulle esimese raamatu eestikeelse tõlke kaanel olev tekst.  Raamatus on koht, kus Katniss mõlgutab mõtteid selle üle, et Näljamängude publik ei paista tolle meelelahutuse julmusest ning noorte surmadest üldse hoolivat ning mänge arutades tavatsevad nad egoistlikult rääkida sellest, mida nad ise parasjagu tegid, kui mingi suurem sündmus aset leidis. Eestikeelse tõlke kaanele oli kõigepealt valitud Stephen Kingi kommentaar, mis kiitis raamatu kiiret tempot, põnevust ja autori kirjutamisstiili, ja selle kõrval oli paar lauset Stephenie Meyerilt, kes arvas heaks ära märkida, et raamat oli nii põnev, et ta ei saanud magada ning pidi seda ka söömise ajal edasi lugema. Kuldne täheke sellele indiviidile, kes just need nopped sinna kaanele valis.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »