Päkapikukirjanike kaitseks Esmaspäev, märts 7 2016 

9789985331491.jpgMäletan, et kui Cormoran Strike’i esimene seiklus värskelt maakeeles ilmunud oli, palus üks tuttav minult raamatusoovitust. Pakkusingi kohe Galbraithi välja, ent mu ohver ei läinud õnge, kuna ta oli kuskilt kuulnud, et seda ei kõlbavat täiskasvanutel lugeda(?). Selle asemel otsustas ta millegi muu kasuks ja minus seadis end sisse väike pettumus, sest teadsin väga hästi, kust selline eelarvamus pärines, kuna olin ka ise lugenud-näinud, kuidas meedias selle raamatu peale nina kirtsutati ja öeldi, et päkapikukirjaniku kohta käib kah, mis järjekordselt tõestas, et seesama internaliseeritud misogüünia, mis sundis päris esimesi naiskirjanikke meespseudonüümide taha varjudes respekti otsima, on ikka veel ühiskonnas olemas ning J. K. Rowlingi alias õigustatud. Nii ongi veidi kahju, et Galbraith Galbraithiks ei jäänud, sest kui seda Sigatüüka keelatud metsa ees ei oleks, siis ulatuks silm nägema, et Strike’i lood on täiesti korralikud.

Tuleb tõdeda, et krimi- ja põnevuskirjanduses on tänapäeval raske midagi tõeliselt värsket leida. Süžeed, motiivid, temaatika, karakterid korduvad teosest teosesse. Olen nüüdseks krimkadest ja põnevikest enamjaolt võõrdunud, sest ma tõesti ei viitsi võtta ette järjekordset värvitult kirja pandud koolipoisifantaasiat, mille lehekülgedel kooserdab ringi naisest ilma jäänud ahelsuitsetav joodikust ment (samas muidugi ka üle jaoskonna mees, kellele ei käi ühegi roima lahendamine üle jõu), kes ei suuda kriminaaljuurdluse reeglitest kinni pidada, külvab tukiga kaost, tõukab lõpuks pedofiili/sarivägistaja/inimkaubitseja/vandenõulase/snufirežissööri/neonatsi/[sisesta suvaline piisavalt šokeeriv kurjam] piraajade sekka ning poeb õhtuks mõne siresäärse näitsiku kaissu (kuri pilk peatub Jo Nesbøl). Tundub, et kirjanikud, kel napib oskusi tegelaste psüühet ja ajendeid lahata, otsustavad kergema väljapääsu kasuks ning püüavad publikut rabada ekstreemsete õudustega, samal ajal rõhutades kummalisel kombel selle „elulisust“, mis sest, et sadistlike tolguste salaringid, põhjendamatu kurjus ja jumal teab mis sünged Skandinaavia saladused jäävad ikkagi keskmisest lugejast kaugele. Tegudele sügavama põhjenduse leidmise asemel on alati lihtsam kõik psühhopaatide ja muude vaimsete häiretega persoonide kaela lükata. Tõsi, hirmsaid asju juhtub maailmas iga päev, kuid pigem tundub enamikule meist elulisem ikka see, kui naabrimutt oma tüütu sõbranna klähvivale penile ööpimeduses labidaga virutab. Aga noh, okei, eskapism on eskapism ja maitse üle ei vaielda.

Tundub, et Rowling on olukorraga kursis ja esmapilgul ei püüagi Galbraith17619 lugejatele midagi uut pakkuda. Kubemekarvu meenutavate juuste ja lömmis ninaga Strike’il on selja taga keeruline lapsepõlv ja purunenud suhe, igapäevaseks tegelikkuseks kiratsev detektiiviäri, nikotiinisõltuvus ning Afganistani jäänud jalg. Ent vaatamata sellele, et autor on võtnud oma tegelase aluseks padumaskuliinse detektiivi stereotüübi, teeb tema sulg Strike’ist meesautoritele nii ahvatleva seadustele kurdiks jäävate kõrvadega piinatud antikangelase asemel täitsa tavalise kaine mõistusega inimese. Strike’i ümbritseb tõepoolest mingi kerge noir-detektiivi aura, ta mossitab ja pahvib suitsu, kuid naiskirjaniku perspektiiv näitab seda kõike teises valguses, ilma mingisuguse soovunelmate projitseerimiseta, ja tulemus on mõnus. Kui alul tundus mulle Strike’i kirju taust pisut liiast olevat, siis peagi mõistsin, et tegelikult on Rowling sellega oma krimkadele tõhusalt tuleviku kindlustanud, kuna minevikust võib nii mõnigi niidiots hargnema hakata, nagu ka kolmas raamat tõestas.

Ka Strike’i äripartner on sümpaatne. Strike’ist kümne aasta võrra noorem Robin Ellacott ei ole Della Street ega Felicity Lemon. Kuid ta ei ole ka viimasel ajal laialt fetišeeritud Lisbeth Salanderi tüüpi karakter, kes antisotsiaalset keskealist uurijat vastavalt vajadusele siis kas aitaks või magataks. Robinil ei ole küll häkkimisannet ega sõjalist väljaõpet, kuid tema intelligents, tarmukus, psühholoogiaalased teadmised  ja Fernando Alonso tasemel autojuhioskused asetavad ta Strike’iga sama pulga peale. Robin ei ole detektiiviameti jaoks sündinud, kuid Strike näeb temas potentsiaali ning otsustab seda edasi arendada, makstes kinni Robini ametiõpingud. Robini lihtsus, töö- ja arengutahe ning n.ö. nullist alustamine teevad loo realistlikumaks ja võimaldavad lugejatel temaga kergemini samastuda, seega on ta traditsiooniliseks ühenduslüliks lugeja ja Strike’i maailma vahel.

Galbraithi raamatud ei ole sajaprotsendiliselt detektiiviromaanid, need lood on ka uurijatest endist ning selles seisnebki nende võlu. Julgeks väita, et kuriteod on nendes juttudes lausa teisejärgulised. Esimese raamatu süüdlane tuleb kiirelt ilmsiks, kuna taolisi nükkeid kasutas Agatha Christie juba 1920. aastatel, samamoodi on ka teise ja kolmanda raamatu kurikaelad hõlpsasti äratuntavad, kuid loo kvaliteeti see ei mõjuta, kuna autor asetab suure rõhu nii Cormorani ja Robini töö- kui eraelule, mis paneb lugeja neisse kiirelt kiinduma. Võiks arvata, et kõrvaltegelased jäävad Cormorani ja Robini kõrval kahvatuks, kuid autor voolib nii ohvritest kui väiksematestki kahtlusalustest usutavad lihast ja luust inimesed, kellest igaühel on oma taust, vajadused, salasoovid, motiivid. Kurjategijate teod johtuvad üdini inimlikust vimmast, mis võib meist igaühes tärgata. Nii puhubki Rowling uut elu vana hea Agatha pärandisse ning viljeleb toda peent inimestevaheliste suhete analüüsi kunsti, mis kipub tänapäeva põnevike ülepaisutatud sensatsioonilisuse varju jääma.

Üldise olemuse ja stiili poolest kipuvad Strike’i lood jääma kuskile Harry Potteri sarja ja „Ootamatu võimaluse“ vahepeale. Viimane ei olnud mulle üldse meeltmööda ja selle lugemine oli üks paras katsumus, mis kestis mitmeid kuid, ent oma teise täiskasvanutele mõeldud katsetuse puhul on autor taas sõiduvees. Kui „Ootamatu võimalus“ oli Rowlingi kohta üpris vaoshoitud, siis Strike’i puhul on ta end silmnähtavalt lõdvaks lasknud ning laseb tükati omaenese värvikal isiksusel ridade vahelt paista. Sarnaselt Harry Potteri sarjale oskab ta ka siin lihtsate vahenditega palju põnevust tekitada, teksti vürtsitavad lopsakad ja rowlingilikud veidi kummalised olustikukirjeldused ning veidravõitu nimed, kuid kohati on säilinud ka „Ootamatust võimalusest“ tuttav ühiskonnakriitiline joon.

Kui „Käo kukkumine“ oli leebelt kohmakas soojendusdressis rapsimine, siis teises raamatus pakutakse lugejale juba päris pöörast mõrva ning kolmandas on autor ennast Strike’i maailmas korralikult sisse seadnud, kuid arenguruumi veel on. Galbraithi London jääb raamatulehekülgedel kuidagi liiga valgeks ja loodan, et tulevikus muutub CareerOfEvil_largeStrike’i lugude etniline koloriit sama elavaks ja tegelikkusele vastavaks kui näiteks Ben Aaronovitchi Peter Granti sarja oma. Samuti hakkasid Robini ja Strike’i sõprussuhted kolmandas raamatus natuke valedesse vetesse tüürima, kuid loodan, et Cormorani tavapärasest sügavam kiindumus oma partnerisse oli tingitud pigem kaitseinstinktist ja Robini eraelus valitsevast korralagedusest. Robini ja Strike’i vahelist usaldust oleks lausa patt romantikaga solkima hakata.

Paistab, et Rowling hoiab Cormoran Strike’i abil jätkuvalt oma lugejaskonna ninasid raamatus, sest kui internetis ringi vaadata, siis on enamik Galbraithi fänne just sellestsamast Potteri-põlvkonnast. Samas võib teiste krimifännide arvustusi sirvides märgata, et kui kordades kahvatumatesse krimiromaanidesse suhtutakse positiivselt, siis Galbraithile kiidusõnade jagamisega ollakse nimme kitsi, kuid Strike’i ei maksa kõrvale jätta puhtalt Rowlingi lastekirjaniku staatuse tõttu. Üleüldse on selline žanripõhine hukkamõist narr, kuna tegelikkuses lahkavad fantaasiakirjanikud sama ajatuid teemasid kui maailmakirjanduse klassikud (ütleks, et nii mõnigi ulmekas teeb Kafkale üks-null ära) ja lastele kirjutamine on üks vastutusrikkamaid ülesandeid. Lisaks ei tasuks vinguda, et Galbraith ei ole piisavalt popp ja scandi, sest kui päris aus olla, siis ei erine nn Nordic noir üllitised teistest kriipivatest krimkadest peale tegevuspaiga ja ø-de rohkuse mitte kui millegi poolest, sest mõrv on mõrv, “sotsiaalseid” teemasid lahatakse niikuinii igas maailma nurgas ning sel nimetusel on oma eksootilisuse ja pseudointellektuaalsuse touchiga juba algusest peale turunduse mekk man olnud (vaatasin hiljuti rootslaste sarja “Anno 1790” ning ka seda on ingliskeelsele publikule söödetud sama sildiga purgist ja vot ei suutnud välja nuputada, kus see põhjamaine erilisus peitub, harju keskmine kriminull). Strike’i lood ei püüdlegi kõmulisuse poole, vaid lähenevad vanale heale žanrile pisut teistmoodi ja 21. sajandile kohaselt, kustutades hästi üldise krimkapubliku nälga seni, kuni uus massihüsteeriat külvav popžanr püünele trügib.

Laisemad lugejad võivad juubeldada, sest Cormoran Strike’i ja Robin Ellacotti seikluste põhjal valmib BBCl peagi teleseriaal ja Rowling on kinnitanud, et raamatusarja lõppu pole veel kuskilt otsast näha. Tuleb lihtsalt loota, et kirjanikuproual selleks piisavalt aega jääks, sest Rowling paistab rabavat mitmel rindel. Väidetavalt on tal valmimas uus lasteraamat ning suvel etendub Londonis kaheosalise lavastusena järg Harry Potteri lugudele (mis on tegelikult kirjutatud koostöös kahe teise sulesepaga). Lisaks jõuab Novembris kinodesse film „Fantastilised elukad ja kust neid leida“, mille stsenaarium pärineb tervenisti Rowlingi enda sulest.

Eksimuse hind Pühapäev, aug. 9 2015 

ronson_coverSotsiaalmeedia on oma haarmed nii tugevasti igapäevaelu külge kleepinud, et enam pole võimalik sellest üle ega ümber saada. Nutitelefon kipub kaissu ja tänavatel eraldatakse juba ruumi telefoni näppivate inimeste jaoks. Heal juhul võivad miljon kirjutusmasinaga ahvi korda saata suuri tegusid, kuid elu näitab, et interneti hüved käivad ikka käsikäes kaose külvamisega.

Internet võimaldab meil oma elu kopeerides-lõigates-kleepides endast meelepärane kuvand luua. Mis sõnavabadusest enam rääkida, kui kõik, mis võrku üles riputatakse, läbib juba inimese enda ajus mitu filtrit. Kuid ühest komistuskivist, õiglussõdalasest või õelast naabrist piisab, et reputatsioon, too kaua tehtud kaunikene, ühe hetkega pulbriks peenestada, ning lisaks jääb iga eksisamm igaveseks internetiavarustesse hõljuma. Ajakirjanik Jon Ronsoni viimane raamat “So You’ve Been Publicly Shamed” keskendubki taolise lumepalliefekti lahkamisele.

Näiteid veebipõhistest häbistamis- ja trollimiskampaaniatest ei pea kaugelt otsima. Üks esimesi, kes internetivitsad avaliku häbistamise teel kätte sai, oli Monica Lewinsky. Mõned kuud tagasi aeti Twitterist minema briti telenägu Sue Perkins, kelle kohta läks liikvele kuulujutt, nagu tahetaks teda “Top Geari” juhtima panna. Seda tõe pähe võtnud tavotised ürgmehed läksid ent püha raevu täis ja pommitasid naist solvangutega, kuni too sotsiaalmeediast eemale tõmbus. Tänavu mais pidi varem ulmefännide poolt taevani kiidetud Joss Whedon pärast uue „Tasujate“ filmi avanädalavahetust Twitterist sääred tegema, kuna temast oli kohmaka stsenaristitöö tõttu üleöö paaria saanud. Internetil on võim ja ta ei karda seda kasutada.

Ronson on oma raamatus võtnud ette teekonna „puutumatute“ juurde. Tema intervjueeritavateks on inimesed, kelle prohmakad on internetis kulutulena levinud ning mitte ainult ebamugavust tekitanud, vaid nende elu täielikult hävitanud. Kaante vahelt leiab jõuka populaarteaduslike raamatute autori, kelle usutavus saab fataalse põntsu, kui ilmneb, et ta on oma raamatu tarbeks Bob Dylanile omavoliliselt sõnu suhu toppinud. Kaks tehnonohikut teevad konverentsil koolipoisinalja, mis saab saatuslikuks nii neile endile kui ka meeste pildi internetti riputanud kitupunnile. Pressiesindaja Twitteris säutsutud must huumor (seda igas mõttes) ajab ühe pikamaalennu jooksul terve interneti tagajalgadele. Alati ei pruugi olla nii, et mida rohkem jälgijaid, seda rohkem kahju. Ka üks sõprade seas jagatud pilt võib jalad alla võtta ja oma elu alustada.

Ronson näitab, kuidas õilsast informatsioonioaasist on saanud tsirkuseareen, mille ümber massid värsket verd nõuavad. Häbitundest on saanud kummaline elektrikarjus, millega rahvast ohjes hoida, internetist üks veider virtuaalne panoptikum. Avalikule häbile võivad ohvriks saada kõik, kes virtuaalmaailmaga seotud või kelle tegusid seal kajastatakse. Turvaliselt võivad tunda end vaid needsamad näotud inimhulgad, kelle poolehoid võib hõlpsasti kihvtiseks vihaks muutuda. Niiviisi üheskoos tegutsedes kipub inimlikkus kaduma. Nagu Ronson nendib, lumehelves ju laviinis hukkunute eest ei vastuta.

Eelkõige kutsuvad raamatus esitatud näited lugejaid üles taolisi olukordi paremini hindama ning arvestama sellega, et iga skandaali keskmes on enamasti õppimisvõimeline inimene. Kui Ronsoni intervjueeritud inimeste lugusid lugeda, siis valdav enamus kahetseb oma äpardust siiralt ning eks seegi ole paras karistus, kuna enda pea on ikka see kõige hullem vangla. Ühe rumaluse karistuseks ei pea tingimata olema vallandamine ja avalik häbipost, pigem tuleks kõigepealt inimesele olukorda rahulikult selgitada. Alles hiljuti oli kõikjal juttu Sir Tim Huntist, kes naisteadlaste pihta suunatud seksistliku remargi tõttu õppejõu kohalt lahkus ja tõenäoliselt on ta edaspidigi internetis tuntud mitte oma töö, vaid misogüünia poolest. Hunt jäi oma sõnadele kindlaks,  selgitades, et tegu oli tema isiklikel kogemustel põhineva arvamusega (mis tegelikult ju õõnestab selle tõsiseltvõetavust), aga mida ühelt 72-aastaselt onult ikka oodata. Sotsiaalsed fopaad ei tohiks siiski teadustööd mõjutada. Kui Hunti asemel oleks olnud mõni helge peaga noorteadlane, siis oleksime poliitilise korrektsuse nimel ehk ilma jäänud nii mitmestki läbimurdest. Samamoodi on Richard Dawkinsi Twitteri voog hästi jube, kuid tema erialased raamatud jube head.

Ent üks keskmine eestlane, kelle surfisessioonid piirduvad vaid Maarjamaise virtuaalruumiga ja kes välismaalastega naljalt suhtlema ei kipu, võib seda raamatut lugedes aga lihtsalt pihku itsitada, sest meie mail on poliitkorrektsuse, feminismi ja intellektuaalse omandiga lood üpris äraspidised. Kaine mõistus kutsub trollid õuele, halvustava mõtteavalduse eest võib sule sappa saamise asemel aga hoopis mõne like’i koguda. Igaüks võib silmagi pilgutamata Facebookis vaenu õhutada ning sealjuures täitsa muretu olla, sest leib on ka hommepäev laual  ja seljatagust kaitseb internetikommentaatorite armee.

DNA keerab käkki Reede, apr. 25 2014 

PiltSaksa kirjaniku Kerstin Gieri  kalliskivitriloogia esimene raamat „Rubiinpunane“ tutvustab lugejaskonnale 16-aastast Gwendolyni, kelle perekond on täis salapäraseid frukte. Nimelt levib nende seas naisliini mööda päritav ajarändurigeen ning on kätte jõudnud aeg, mil Gweni igapidi treenitud, haritud, kasitud ja poputatud geenikandjast nõbu oma esimese ajahüppe tegema peaks. Sugulased ja kogu selle ajaränduriteemaga tegeleva sekti tähtsad asjapulgad jäävad ent pika ninaga, kui ühtäkki hoopis Gwen minevikku prantsatab. Nii leiabki tüdruk end keset kiivalt hoitud saladusi, ennustusi, kohustusi ja informatsioonitulva, saatusekaaslaseks sarnasest perekonnast pärit 18-aastane turris olekuga Gideon de Villiers.

 „Rubiinpunane“ astub kohe pea kõikidesse noortekate seas levinud ämbritesse. Peategelane on üks paras lumivalgeke, ilus ja jõukas, kuid äärmiselt kohmakas, samas ka „eriline“ oma poolkuu moodi sünnimärgi ning võimega vaime näha. Tihtipeale ei ole aru saada, kas Gwen ongi lammas või ainult teeskleb, sest kuuldavasti saab ta koolis häid hindeid, kuid samas ei tea ta ajaloost tuhkagi ning esitab küsimusi stiilis „[Rubiinid] on need punast värvi kivid, jah?“ (lk 110). Gideon on ka muidugi pikka kasvu tumedapäine üliharitud juurdlev-põrnitsev hurmur, tegelasetüüp, mida on juba 19. sajandist peale ad nauseam lüpstud.

Hoolikalt ülesehitatud ajarännufantaasia on super, ent ka siin valmistab raamat pettumuse. Võib-olla olen liigselt traditsioonides kinni, kuid minu jaoks on ajaränne huvitav siis, kui see hõlmab mingisugust konkreetset tehnoloogiat, mitte salapärast geeni või veremaagiat, mida siis masinate abil ohjes hoitakse.  Seega on „Rubiinpunase“ ajarännu mehaanika minule vastuvõtmatu ning absurdne, eriti veel sellepärast, et rännata saab vaid minevikku, kuna tulevik pole veel toimunud (???). Lisaks teeb bioloogiapõhisus ajarännu tahtmatult koomiliseks, kuna raamatu alguses Gweni nõbu ümbritsev ootusärevus ning ajahüppe sümptomid (kõhuvalu ja iiveldus) loovad mulje, nagu tal hakkaksid päevad või hüppaks kohe kuskilt mingi beebi välja. Jah, noortekate liivakastis geenidega mängimisest üldiselt head nahka ei tule. Võtame näiteks kas või Veronica Rothi, kes treis ühest jaburast eugeenikaeksperimendist läbimõtlemata ja vaevu koos seisva triloogia.

Viimased kivid loobin aga stiili, tõlkija ja toimetaja kapsaaedadesse. Oh’id ja ah’id panevad igasugusele proosale põntsu, kuid selle raamatu puhul mõjusid need eriti laastavalt. Filmide ja nende peaosatäitjate nimedega pommitamise mõttele ei suutnud ma samuti näppu peale panna. Popkultuurile saab ju vihjeid ka veidi obskuursemalt teha, kui väga vaja on.  Sageli kumas tekstist läbi saksapärast ülesehitust ja faktivigu. Apsakaid jätkus typo’dest ja ühilduvusest tautoloogiani: „Mul polnud muidugi aimugi, kuidas mõõgaga toimetama peaksin, kuid kindel oli see, et relv on vahe ja terav“ (lk 235).

Kuna alustatud tegevus tuleb lõpule viia ning suured saladused jäid lahendamata, olen sunnitud ka järgmised kaks raamatut tulevikus läbi töötama, ent hetkel vajan vist küll hingetõmbepausi, sest peategelase sisemonoloog on tõsiselt väsitav. Paratamatult tekib mõte, et raamatust oleks asja saanud, kui jutt jäänuks nõbu Charlotte’i juurde, kuna Gwenile on raske pöialt hoida.

Raamatust väntasid sakslased ka 2013. aastal filmi.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »