Jane Borodale’i The Book of Fires on autori debüütromaan, mille tegevuspaigaks on 18. sajandi keskpaiga London. Kohalik mühkam teotab 17-aastase maaplika Agnese ära ning kasvava kõhuga neid varastab surnud naabritädi kuldmündid ja põrutab salaja Londoni poole. Koos temaga sõidab pealinna poole ka prostituut, kes tüdrukus potentsiaali näeb, kuid pahaaimamatu Agnes pääseb siiski sellest saatusest kui ta täiesti juhuslikult pürotehniku abilisena tööd saab. John Blacklocki juures töötades peab Agnes varjama nii oma häbi kui ka seda, et ta varas on, kuna iga pisima pättuse sooritajat ootab võllapuu. Pidevalt mõtetega mujal olev Blacklock asub tüdrukule pürotehnika nippe õpetama ja peagi on Agnesel käed-jalad tööd täis, kuid iga päevaga hakkab paisuv kõht rohkem välja paistma ning tüdruku mure tuleviku pärast on suur.

Eks ta sihuke ajaviiteromaan ole. Tegelaskujud pole eriti mitmeplaanilised, vaatamata rasedusele ja vargusele jääb Agnesest ikka liiga puhas mulje, seda rõhutab ka veel raamatu lõpp, mis seob kõik lahtised otsad kokku ja lahendab kõik tüdruku probleemid. Nii muutub raamatut läbiv põdemine mõttetuks. Üldse oli juhuste kokkusattumist kuidagi palju ja Borodale’i London ei ärganud minu jaoks ellu. Raamatu lõpus on ka intervjuu autoriga, kus ta räägib, et ta üritas rõhutada inimelu väärtusetust tol perioodil, kuid minu arust ei tulnud tal vaenuliku keskkonna ning nö olelusvõitluse kujutamine eriti hästi välja. Ühelt poolt olid igasugu poomised ja surnud tited esindatud, kuid see kõik sai mõningase roosilisuse ja õnneliku lõpuga neutraliseeritud.

Mõnedes kohtades oli selgesti näha, et autor on oma uurimistöö käigus mingile põnevale faktile peale sattunud ja tahab seda lugejaga jagada, kuid infokild on kohmakalt veidrasse konteksti surutud. No ei taha hästi uskuda, et maakad töö kõrvalt sõnaga pork seonduvaid semantilisi nihkeid arutavad. Samas tulevärgi tegemise kohta oli päris põnev lugeda, kuigi enamus keemiaalaseid termineid läks ühest kõrvast (silmast?) sisse ja teisest välja.

Ütleks, et raamat on Tracy Chevalieri ja Barbara Quicki kraamiga võrreldav, mõned pügalad naistekatest kõrgemal. Kellele kerged ajaloolised jutud peale lähevad, need andku aga minna.