Lennutajad ja jooksjad Neljapäev, apr. 29 2010 

Nagu eelmises postituses mainitud sai, võtsin pärast Hosseini teist raamatut käsile tema debüütromaani The Kite Runner (“Lohejooksja”) ja sain vist isegi parema elamuse kui “Tuhat hiilgavat päikest” lugedes.

The Kite Runner on raamat isadest ja poegadest, sõprusest, aust, saladustest, enesekehtestamisest, eksimustest ja andestuse otsimisest. Kirjanikuametist unistav Amir elab koos oma ärimehest isaga Kabulis. Koos nendega elavad teener Ali ja tema poeg Hassan, kellega Amir aega veeta armastab. Poisid käivad koos kauboifilme vaatamas, mängivad ja lennutavad lohesid. Pärast lohelennutamisvõistlust lubab Hassan Amirile lüüasaanud lohe kinni püüda, kuid satub kamba nolkide küüsi. Nende ninamees vägistab poisi Amiri silme all, kuid viimane otsustab nähtust vaikida ja süütunne jääb teda eluks ajaks rõhuma. Loomulikult kannatab selle all poiste sõprus ning kui Amir isaga Afganistanist Nõukogude vägede saabumise aegu põgeneb ning Ameerikasse elama asub, ei näe lapsepõlvesõbrad üksteist enam kunagi. Ent elul on omad keerdkäigud ja nii leiabki täiskasvanud Amir end uuesti kodumaalt, avastab hästi hoitud perekonnasaladusi ja leiab lõpuks ka mõningase rahu.

Khaled Hosseini on nagu kaleidoskoop, ta moodustab ühtedest samadest kildudest erinevaid mustreid.  Tundub, et tema raamatud lahkavad samu probleeme, kuid need teemad on nihkes ja rõhuahetus teistsugune. Mõlemast romaanist kumavad vastu mured, mis tulenevad klassivahest, soorollidest, religioonist, poliitikast, traditsioonidest ja muidugi inimsuhetest. Hosseini oskab osutada tähelepanu sellele, kuidas inimloom on ajast aega end oma loodud reeglitega kindlate piiride sisse aheldanud ja oma elu keeruliseks teinud. Kui “Tuhat hiilgavat päikest” jäi oma tegevustikuga Afganistani, siis The Kite Runner on pisut läänelikum ja tutvustab lugejale ka pagulaselu plusse ja miinuseid näidates, kuidas põgenikud raskuste kiuste uues maailmas hakkama saavad.

Ja jällegi demonstreerib Hosseini oma jutuvestjaannet, pakkudes lugejale sõitu ameerika mägedel, ühel hetkel suudab ta olla nii armas ja südamlik, siis aga võtab tema lugu jälle süngema tooni ja teeb haiget. Peab nentima, et pöörded tegevustikus olid väga hästi sihitud.

The Kite Runneri põhjal valmis ka samanimeline film, mis äratab küll raamatu ellu, kuid ei suuda siiski teose atmosfääri veatult edasi anda. Kui romaan eelnevalt lugemata, siis võib paljude pisidetailide tähendus (näiteks vaimuaimatav naeruvine Sohrabi näos filmi lõpuminutitel) arusaamatuks jääda. Paljud kohad, mis raamatus tähtsad, kaovad filmis tegevuse virrvarri sisse ära ja muidugi oli ka palju välja jäetud. Isiklikult tundsin filmi vaadates kirjaniku kõiketeadvast kohalolekust väga puudust, aga raamatut vist loeks a thousand times over.

Advertisements

Kabuli hiilgav päike Esmaspäev, apr. 26 2010 

Nii nagu kompassinõel põhja poole näitab, leiab mehe süüdistav sõrm alati naise.

Arstiharidusega Afganistanis sündinud Khaled Hosseini sai tuntuks oma esikromaaniga “Lohejooksja” (The Kite Runner) mis ilmus 2003. aastal. Bestsellerile järgnes 2007. aastal “Tuhat hiilgavat päikest” (A Thousand Splendid Suns), mis hiljaaegu samuti eesti keelde tõlgiti.

Kui autori esimene romaan oli teemavalikult veidi maskuliinsem, siis “Tuhat hiilgavat päikest” maalib Afganistani kultuurist ja inimestest pildi läbi naiste silmade. Mariam on sündinud väljaspool abielu ning elab koos oma emaga Herati ligidal. Tema isa, jõukas ärimees, käib küll tüdrukut külastamas ja pisikeste lepituskinkidega lohutamas, kuid kardab oma maine pärast ning eelistab teda oma perekonnast eemal hoida. Kui Mariami ema enesetapu sooritab, võtab isa tütre veidikeseks ajaks enda juurde ning leiab talle pea kolmkümmend aastat vanema abikaasa Rashidi. Rahulikult alanud abielu muutub aga peagi õudusunenäoks, kuna Mariam ei suuda Rashidile last kinkida. Aastaid hiljem ristub Mariami tee naabruskonnas elava tüdruku Lailaga, kes on traagilises õnnetuses kaotanud oma perekonna ning omab saladust: ta on jäänud oma lapsepõlvesõbrast rasedaks. Rashid otsustab Laila oma teiseks naiseks võtta ja hädas tüdruk nõustub. Mariami ja Laila vastastikusest vihkamisest kasvab aga sõprus ning üheskoos kannatavad nad nii abieluraskusi kui neid hädasid, mida riigis toimuvad jamad nende teele heidavad.

Kuigi raamat jutustab lihtinimeste elust, toimub see kõik Afganistani pöörase kultuurilise ja poliitilise olukorra taustal ja seega on see romaan suurepärane viis riigi ajalooga tutvumiseks. Pean ausalt (punastades) tunnistama, et kuigi Afganistan pidevalt uudistes figureerib, ei teadnud ma siiani väga täpselt, mis seal toimub ja usun, et ka suurem osa nende riikide elanikest, kelle väed sealsetes sõjalistes operatsioonides osalevad, peesitavad õndsas teadmatuses. Hosseini teeb ent kõik lihtsalt ja efektiivselt selgeks. Kuna raamatu tegevus toimub umbes 30 aasta vältel, siis võib sealt kõik tähtsamad sündmused leida. Hosseini ei suru fakte lugejale peale, vaid koob nad diskreetselt oma loo sisse ning jutuvestmine tuleb tal tõepoolest hästi välja. Tal on silma märkamaks igapäevaelu ja inimloomuse pisidetaile ja see muudab ta teksti ehtsaks ja elavaks. Hosseini stiil ei ole keerukas, teda on ülimalt kerge lugeda, kuid esimesel pilgul lihtsana tunduv lugu peidab endas sügavamaid probleeme ja mõttekeerdkäike.

Peab ütlema, et “Tuhat hiilgavat päikest” on lõppkokkuvõtteks üks väga kurb raamat ja eks need olegi ju kõige paremad? Mosleminaiste elust meeste tallaalusena on kohati ikka väga valus lugeda. Mõnest küljest meenutas see lugu mulle natuke neid Sinisuka ‘valge raamatu’ sarja jutte, mida aastate eest loetud sai. Kuigi Hosseini on ilukirjandust tippiva tüübina armulikum, on siiski raamatus paar rõvedat peksmist ja muud sellist, mis äärepealt sunnib lugejat raamatukaasi kokku lööma. Lisaks muidugi sõjalise olukorra jubedused. Õnneks suudab autor selle siiski muuga kompenseerida.

Soovitan soojalt. Ise hakkasin juba ka Hosseini esimest raamatut The Kite Runner originaalis (siinkohal kiidaks natuke “Tuhat hiilgavat päikest” tõlget ka, väga ladus ja loomulik oli) lugema, mis esialgu tundub laias laastus samasugune olevat. Pealtpoolt lihtne, seestpoolt keerukam ja väga hea.