Unustage Pretty Woman, Sex and the City ning kõik moodsad shopping-and-fucking tibikirjanduse üllitised. Belle de Jour on siin ja paneb teile kõikidele ära.

Belle de Jour’i The Intimate Adventures of a London Call Girl purustab kõik  prostitutsiooniga seonduvad illusioonid-arvamused ja, mis mind eriti üllatas, on võimeline sind veenma, et kui seks meeldib ja moraalitundest sügavalt savi on, siis võib täiesti vabalt ilma igasuguse süütundeta litsi lüüa ja sellega kuhjaga kõlisevat taskusse sebida.

Too raamat on juba selle poolest moodne värk, et see sai alguse blogist, mille The Guardian ka 2003. aastal aasta ajaveebiks nimetas. Belle on Londonis resideeruv kõrgklassi eskorttüdruk. Ta on intelligentne, enesekindel, seksikas, üdini naiselik, killuke mehelik, avameelne ja muidugi ka vabameelne. Belle teab, mida ta tahab ja ei karda oma arvamust välja öelda. Oma päevaraamatus räägib ta kõige muu hulgas ka sellest, miks ja kuidas temast lõbutüdruk sai, koostab enda kogemusel põhineva Londoni seksitöö A-Z, kirjeldab oma tööga seonduvaid mahlakaid juhtumisi ning selle vahele mahub ka mõttemõlgutusi eraelu teemadel, endiseid poiss-sõpru ja naiselikku chit-chat’i . Belle’i kirjeldused on nutikad, sissekanded on kohati muigamapanevad, siis jällegi nukrad ja konservatiivsel ning vähem tolerantsel lugejal tuleb ette ka nii mõningaid “OMG MILLINE PORR!” momente. Aga seda on ju raamatu pealkirjastki näha. Vanaemale seda raamatut ei soovitaks (kas vanaemad on üldse fistingust ja A-levels‘itest informeeritud?), parimale sõbrannale aga küll. Nunnult šokeeriv kerge lugemisvara.

Mulle tegi Belle’i sümpaatseks ning meeldejäävaks just tema naiselik enesekindlus, mida mul ilmselgelt napib ja mille pärast ma temasuguseid inimesi jätkuvalt imetlen, ning viis, kuidas ta kõige selle seksi ja suhete sasipuntra vahele kirjanduslikke katkeid poetas. Belle’i sõnadega: “I am the alpha stiletto-wearing, lingerie-obsessed, Pulitzer-reading female.” Toogem näiteks kas või sissekande, kus Belle napilt mainib, kuidas ta kliendiga Iris Murdochit arutles. Või selle, et ta ülikooliajal raamatutele rohkem raha kui söögile kulutas ja kuidas ta öösel pisikesest raamatupoest möödudes väliriiuleid silmitsema jäi ning sealt ühe teose leidis, mille kaanel oli lause “A girl can go anywhere if she believes in herself and has a mink coat” (!!!), mille ta loomulikult kohe omandama pidi.  Sellistel juhtumistel on minu jaoks mingi nostalgiahõng ja imepärane seest-läheb-soojaks moment juures ja nendest lugemine on tõeline nauding. Samuti meeldis mulle veel üks sissekanne, kus Belle võrdleb tõlkimist/raamatutõlgete lugemist pasta valmistamisega. Liiga pikk, et siin kõike ümber jutustada, aga selle sissekandega tabas Belle naelapea pihta.

Sellele raamatule lisaks on Belle’ilt veel ilmunud The Further Adventures of a London Call Girl ja Playing the Game, mis on üpris värske värk, sest see tuli välja 16. oktoobril. Käesoleva raamatu põhjal on Brittidel valminud ka üldjoontes samateemaline teleseriaal Secret Diary of a Call Girl, kus peaosa mängib Billie Piper ning mille teine hooaeg sel nädalal lõpu leidis.

Belle’i blogi võib lugeda aga siit: http://belledejour-uk.blogspot.com/