Harry_Potter_and_the_Cursed_Child_Script_Book_CoverLäinud suvel Potteri-sarja lisandunud “Harry Potter ja äraneetud laps” (“Harry Potter and the Cursed Child”) tekitas lugejaskonna seas hulganisti vastakaid tundeid ja eks neid elati välja nii blogides kui ka ajaleheveergudel. Kuna raamat ilmus hapukurgihooaja kõrgpunktis, siis usaldati arvustuste kirjutamine tõenäoliselt Sigatüüka seiklustega üles kasvanud praktikantide hoolde, kes nurisesid unisoonis teose formaadi, sisu ja isegi peategelaste vanuse (!) üle. Tõsi, teose puhul jääb nii mõndagi vajaka, kuid pärast lugemist tundus siiski, et mitmed etteheited jäid oma naiivsuses alusetuteks.

Mis seal raamatus siis õigupoolest toimub? “Surma vägiste” sündmustest on möödunud 19 aastat ja Harry Potterist on saanud pereisa. Tema noorem poeg Albus alustab kooliteed, satub Slytherini majja ja sõbruneb Draco Malfoy võsu Scorpiusega. Oma vanemate mineviku tõttu saavad poistest Sigatüüka heidikud ning nad otsustavad seda koos muuta ja ajas tagasi rännata. Tulemuseks on pööraselt ohtlik seiklus, kuhu kaasatakse nii täiesti uusi kui vanu tuttavaid tegelasi ning mille tagajärgi ei suuda keegi ette näha.

Sarnaselt luulele on näidendite lugemine nõudlik tegevus ja selleks, et võtta enda kanda nii lavastaja, lavakujundaja kui näitlejate roll, peab fantaasiamuskel väga treenitud olema. Arvan, et antud juhul tulenesid lugejate negatiivsed reaktsioonid ka vast sellest, et mitmed meediakanalid reklaamisidki raamatut Harry Potteri sarja kaheksanda osana ning paljud avastasid alles hiljem oma pettumuseks, et tegelikult ei ole see ju romaan, vaid Londonis mängitava etenduse tekst. Kui siia nüüd juurde lisada veel ka vähene kokkupuude teatriga ja koolist saadud vastumeelsus näidendite lugemise suhtes (ma loodan, et nüüdseks on asjad muutunud, ent omal ajal pisteti õpilastele “Kuningas Oidipus” või “Romeo ja Julia” lihtsalt pihku ja tehti pärast tunnikontroll, selmet lasta õpilastel teksti ise ette kanda ning ehk isegi veidi tekstis sisalduvaid obskuurseid ja üleannetuid elemente lahata ning asi lõbusamaks muuta), siis on arusaadav, miks raamat leige vastuvõtu pälvis.

Tõepoolest, ka sisu tekitab mitmeid küsitavusi. Tekstis hakkab silma teatud steriilsus ja kuna Rowlingi osalus oli minimaalne, siis ei saa salata, et näidend ei ole natuurilt Potteri-saagaga võrreldav. Lugu on ettevaatlikult konstrueeritud ja seda ei vii edasi mitte sündmustik ning tegelased, vaid pigem lähtub see meediumist. Julgeks isegi väita, et tegu on mõningase publiku manipuleerimisega: Harry Potteri raamatute õhustiku taasloomiseks kasutavad autorid ajas rändamist, alternatiivajalugu, tagasivaateid ja unenäostseene, sest kuidas muidu näidata rahvale vanu lemmikuid nagu Snape või Hagrid? “Äraneetud laps” võimaldab küll lugejatel uuesti kogeda Harry Potteri raamatute tundeküllasemaid hetki, ent sündmustik jääb kesiseks, kuna rõhub liigselt äratundmisrõõmu tekitamisele, pisarakiskumisele ja nostalgiale, selle asemel et anda uuele põlvkonnale päris oma lugu.

Thorne ja Tiffany on viimast küll üritanud, kuid tulemus ei taha päris “selle õige” Potteri mõõtu välja anda. Kui näidendi esimene pool jääb suhteliselt vaoshoituks ja Rowlingile truuks, siis teine osa toimub suuresti alternatiivmaailmas, mida valitsevad mustad jõud. Selle keskmes on Delphi Diggory, kelle tegelik päritolu valmistab ehk loo suurima pettumuse ja seda just Potteri-lugudega üles kasvanud põlvkonnale, lõhkudes neile armsaks saanud narratiivi. Samas paistab, et nooremad fännid ja juhulugejad võtsid selle lisanduse avasüli vastu ning eks see neile mõeldud oligi. Seega ei tahaks ma seda otsust väga tugevalt kritiseerida, sest ehk olen lihtsalt mina teatud sorti lugudest välja kasvanud ning kipun kulunud võtete peale nina kirtsutama. Olgu selle kõigega nagu on, aga kindlasti ei tohiks kriitika olla suunatud teada-tuntud peategelaste vanusele. Kas kangelased ei tohi vananeda? Kas pärast perekonna loomist on elu kohe läbi ja seiklustel kriips peal? Kui arvestada sellega, et paljud Potteriga üles kasvanud noored on nüüdseks ka ise vanemad, siis on selline vanustundlikkus lausa absurdne. Kui suurem osa kinolinal nähtud meessoost superkangelasi kuulub vanuse poolest kategooriasse 40+, siis miks ei või Harry Potter 37-aastaselt comebacki teha?

Ja vaatamata sellele, et näidend keskendub suures osas uuele põlvkonnale, on selle tõmbenumbriks ning kõige huvitavamaks karakteriks siiski Harry, kelle suutmatus isa rolli sisse elada on aluseks nii mitmelegi konfliktile. Kui kõik tilulilu kõrvale jätta, siis on näidendi parimaks osaks Albuse ja Harry suhe, milles avalduvad viimase lapsepõlve puudujäägid. Harry kipub isa-poja suhteid romantiseerima ja lihtsustama, kuna temal on isafiguuriks olemisest vaid hägune ettekujutus, sest need vähesed eeskujud, kes tal omal ajal olid – Sirius ja Dumbledore – ei andnud just vanema mõõtu välja. Harry ja Albuse vahelise kuristikuga jookseb paralleelselt Draco ja Scorpiuse habras suhe. Nii tegelebki “Äraneetud lapse” toekam osa tagajärgede lahkamisega: Voldemort sai küll võidetud, kuid tema needus lasub ikka veel Sigatüüka lahingu osaliste kohal ning väljendub purunenud (perekonna)suhetes, koolikiusamises, tegelastes endis ning võtab lõpuks ka konkreetsema kuju. Neetud pole mitte vaid üks laps, vaid mõnes mõttes terve põlvkond. Kahju ainult, et autorid otsustasid pärast nende teemade tõstatamist tagasi minevikku minna.

Kuna “Äraneetud laps” on loodud ettekandmiseks, siis ei tohiks seda puhtalt teksti põhjal hukka mõista, sest paljud asjad, mis lugedes tühistena või mõttetuna näivad, saavad lavastuse käigus hoopis uue tähenduse. See on ennekõike spektaakel, mis kasutab teatri võimalusi maksimaalselt ära ning leiutab neid isegi juurde, hiilides tasapisi juba mustkunsti poole. Laval saab näha nii floopulbriga reisimist kui ka mitmemahlamöginast tingitud muundumist. Harry koristab oma sassis laua ühe võlukepiviipega ning dementorite hõljumine publiku peade kohal tekitaks vast ka kõige külmema närviga inimesel hirmujudinaid. Näitlejate töö lisab etendusele ka hulganisti huumorit, mida paraku raamatulehtedelt ei leia, seda just eriti Scorpiuse ja Roni puhul. Peale selle näeb Londoni Palace Theatre’i interjöör Sigatüükaga äravahetamiseni sarnane välja ja kui vaheajal fuajeesse nänni uurima minna, siis võiks pärast tagasiteed otsides vanduda, et need pagana trepid on vahepeal liikunud.

“Harry Potter ja äraneetud laps” ei ole täiuslik, aga ka mitte lootusetult halb. See on loodud massidele (etendamiseks) ja ses mõttes täidab see oma eesmärgi ning pakub igale vanusegrupile midagi, kuid kahjuks jääb osa näidendi võlust Londonisse ja paljude käeulatusest välja. Potteri raamatute kõrvale seda just panna ei tahaks, kuid sinna see väga ei püüdlegi. Kui raamatut eraldiseisvalt vaadata, on tegu mõnusa lisandusega, mille üle ei tasu liialt mõelda ning mida saab soovi korral hõlpsasti ignoreerida. Praegusesse keskkonda sobib see aga ülihästi: kui uudiseid jälgida, siis on minevikus alistatud kurjuse meenutamine meilgi päevakorras ja Voldemorti käsilased ning trollid Euroopas taas liikumas.