Õuedaam annab aru Pühapäev, nov. 20 2011 

Jeanne-Louise-Henriette Campan oli Prantsuse õukonnas Marie Antoinette’i saabumise ajaks juba vana kala. Kui ta oli 15, määrati ta Louis XV tütardele ettelugejaks. Hiljem sai ta kuninganna õuedaamiks ning jäi tema saatjaks kuni 1792. aastani. Madame Campan sai oma pea alles jätta, kuid pärast revolutsiooni oli ta vaene kui kirikurott ja pidi enese ülalpidamiseks kooli asutama. Campan suri 1822. aastal ning jättis endast maha mälestused õukonnast, mis avaldati aasta hiljem.

Kuna aadlikud ja muud tähtsad tegelased olid revolutsiooni tõttu sunnitud oma pabereid põletama (kuuldavasti oli isegi kunn oma dokumente memuaaride kirjutamise mõttega korrastanud), siis on Madame Campani kirjatükk väärtuslik kraam, sest see annab ülevaate õukonnaelu seikadest, millest nii mõnedki poleks vist muidu avalikkuse ette jõudnud. Campan kirjutab nii igapäevaelust kui ka skandaalsematest juhtumitest, isiklikest kokkupuudetest kuningannaga ja kuulujuttudest.

Tekst on pisut ebaühtlane, mõnele sündmusele pühendab Campan mitmeid lehekülgi, teisi jälle mainib vaid põgusalt, aga eks siin avaldubki materjali autentsus. Kellegi kolmanda isiku poolt kirjutatud biograafia ja pealtnägija jutustuse vahel laiutab terve kuristik ning sellist ehtsat vahendamata teksti on äärmiselt huvitav lugeda. Kui Zweigi, Fraseri ja Lever’ biograafiate Marie Antoinette jääb täpseks, kuid steriilseks rekonstruktsiooniks, siis Campani kirjeldused teevad temast elava ja hingava inimese ning annavad tema loole mingi uue dimensiooni, millest ma siiani puudust tundnud olin. Kõik need jutud, millega ma varem elulugude kaudu tutvunud olin, said äkki Campani ridu lugedes reaalseks.

Samas tuleb meeles pidada, et suures osas on tegemist ikkagi rojalistliku propagandaga ning Campani põhieesmärgiks paistab olevat kuninganna nime puhtakspesemine. Nii on raamatusse puistatud peotäis sentimentaalseid episoode, milles avaldub kuninganna heatahtlikkus ja altruism. Kui ingelliku välimusega poisike jäi kuninganna hobuste jalge alla, võttis Marie Antoinette ta endale, söötis ta kõhu täis ja ehtis sitside-satsidega. Kord vigastas üks teener end rasket mööblitükki tassides ja Marie Antoinette tõttas talle appi, rebides lõhki taskurätikuid, et mehe haavu puhastada. Ühel vanaaastaõhtul lasi kuninganna tuua Pariisist igasugu vingeid mängukanne, palus need oma ruumidesse laiali laotada ning andis seejärel õppetunni oma lastele, öeldes, et kuna riigis valitseb vaesus, siis ei saa ta neile seekord neid mänguasju lubada ja nii pakitigi kraam sealsamas kohe ka kokku. Samas ei ole memuaarides näiteks Marie Antoinette’i hasartmänguvõlgadest sõnakestki juttu ja Ferseni nimi tuleb mängu alles siis, kui riigist põgenemiseks läheb. Huvitaval kombel mainib Campan ikkagi ära kleidihunnikud, mis iga hooaja lõppedes kapisügavustesse pagendati. Kuigi priiskavate garderoobiuuenduste mainimise ja tolle leluintsidendi vahele jääb päris kena hulk lehekülgi/aastaid, paneb see siiski kulmu kortsutama.

Kihvt lugemine. Campani memuaarid on ka täiesti vabalt Internetis saadaval. Kui huvi, siis on abiks www.gutenberg.org ja www.archive.org

Liiga palju raamatuid, liiga vähe aega Reede, aug. 19 2011 

Pierre Bayardi “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” räägib lugemisest üpris postmodernistlikus võtmes. Bayard õhutab lugejaid rõhku panema mitte üksikutele teostele, vaid pigem sellele, kuidas need laiemasse kirjanduspilti sobituvad. Tähtis on olla teadlik tekstide suhetest teiste tekstidega, sest igasugu pisidetailid on teisejärgulised ning seega ei tohiks neil kauem peatuda: “Hea lugeja rändab läbi raamatute, ta teab, et iga raamat kannab osakest temast enesest ja võib talle avada selle osakese, kui tal jagub tarkust edasi liikuda” (lk 144).

Kui sellist õpetust järgida, siis tuleb meil paratamatult ette olukordi, kus peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud, ja Bayard selgitab lugejale mitmete näidete kaudu, kuidas on võimalik formuleerida täiesti aktsepteeritav arvamus raamatust, mida me pole käes hoidnudki.

Bayard on kirjandusteadlane ja vähemalt selles valdkonnas pole antud lähenemine lugemisele midagi jahmatavat, sest akadeemikud lihtsalt peavad omama ülevaadet kõigest, mis nende tegevussfääris toimub, kuid iga trükisooja teose läbilugemine on võimatu.

Samuti pean nõustuma raamatu järelsõnaga, ka eestlasele pole vist taoline lugemine just uus nähtus, pigem on Bayardi jutt suunatud prantslastele, kelle haridussüsteem on kuuldavasti ikka kõvasti rangem kui näiteks meie oma. Bayard kurdab, et lugemata raamatutest rääkimist kooliprogrammides ei õpetata, kuid tegelikult on ju tegu kunstiga, mille lugeja omandab enese teadmata. Kui mõtlema hakata, siis räägime ju lugemata teostest üpris tihti.

Detailid üldlevinud klassikute kohta võib üles korjata möödaminnes. Kui nüüd David Lodge’i leiutatud “tolakstegemise mängu” mängida, siis minu lugemata raamatute nimekirjas on siiani Orwelli “1984” ja Bulgakovi “Meister ja Margarita”, kuid ma oman nende kohta ülevaadet ja nende lugemata jätmine ei takista mul nende sisu vajadusel võrdlemast mingi muu tekstiga, mida ma kohanud olen (tegelikult tahan ma ikkagi need ükskord läbi lugeda, ootan lihtsalt seda õiget hetke, sest valel ajal vale raamatu lugemine lõppeb üldjuhul pettumusega).

(Kirjandus)tudengitele on lugemata raamatute kohta kamarajura genereerimine sama loomulik kui hingamine. Raamatu ühest peatükist võib kirjutada mitmeleheküljelise essee ja selleks, et oma juttu ilmestada mõne  kirjandusteadlase tsitaadiga, piisab vaid nende teoste kiirest lehitsemisest. Tulemuseks on tark jutt, mis näitab, et inimene oskab antud valdkonnas orienteeruda. Ja kes poleks siis omal ajal koolis hirmuäratavale kontrolltööküsimusele vastamise käigus juttu sujuvalt mõnele teisele teemale üle viinud. Niiviisi võib olenevalt hindajast ikka mõne punkti skoorida ja taoline tegevus on ju natuke sarnane lugemata raamatutest rääkimisele.

Selmet pärast Bayardi käsitlusega tutvumist raamatute läbilugemine üldse lõpetada, tasuks tema juttu võtta hoopis lohutusena. Raamatu eesmärk pole mitte bluffimise õpetamine, vaid inimeste süütunde hajutamine ja Bayard kutsub lugejaid üles lugemist vabamalt võtma, mitte raamatuid hülgama. Lugemise kui protsessi nautijad võivad jah siinkohal nina kirtsutada, kuid kirjandusfriikide jaoks on lehitsemine igapäevane. Lugemata raamatute arutamine on täiesti okei ja niikuinii ei jõua kõike trükitut ühel eluajal läbi lugeda. Miks mitte keskenduda käputäiele teostele,  mis rohkem huvi pakuvad, ja omandada kõikidest teistest, mis ajanappuse tõttu lugemata jäävad, vaid baasteadmised?

“Roosi nime” suutis Bayard minu jaoks ära rikkuda. Pole lugenud, aga plaanisin. Oeh, spoilerid. Nüüd vist Bayard ütleks, et ma ei peagi lugema? Aga ma tahan ju.

***

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus | Loterii  | Sehkendaja 

Suleseppade saladused Kolmapäev, aug. 17 2011 

Kogumikus “Kirjapandud elud” jutustab Javier Marías lühidalt kirjanike elulugudes leiduvatest huvitavatest seikadest. Marías rõhub kõmulisusele ja nii ongi raamat kui kirjandusfriikide kollane ajakiri. Nilbustega ei ole siin mingit koonerdamist.

Lugedes tundub, et kannatused, kiiksud ja ülbus käivad andega käsikäes. Mõni autor muutus minu silmis veelgi ebasümpaatsemaks (eriti Joyce), mõni jällegi oma veidrustega armsamaks. Võõraste nimedega sai põgusalt tutvust tehtud, eks kunagi loen midagi läbi ka.

Kirjanike lugusid saadab autori mõnus huumor, Marías oskab oma teravmeelseid kilde päris hästi sihtida. Ma ei saa eriti pihta süsteemile, mille järgi kirjanikud ritta pandud on, kuid lõpptulemusel pole viga, nauditavad on lood sellegipoolest. Raamatu lõpuosas kommenteerib Marías autorite pilte ja otsib neilt vihjeid kirjanike iseloomujoonte kohta ning see mõjub veidrana, aga noh, las kirjanikuhärra mängib oma liivakastis. Djuna Barnesi inetuks kutsumise eest saaks ta vist Arthur Conan Doyle’i käest ühe hea litaka vastu hambaid.

***

Veel arvamusi:

Bukahoolik | Loterii | Lugemik 

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »