Pehmed ja karvased Kolmapäev, aug. 8 2012 

Doris Lessingi “Kassid” annab lühiülevaate karvapallidest, keda kirjanik oma elu jooksul kohanud on, ja tegu on kena kirju seltskonnaga. Esmalt saab lugeja aimu, mis tunne on elada kassidest kubisevas Aafrika farmis ning pärast seda jutustab Lessing põhjalikumalt Londoni kiisudest.

“Kassid” tundub olevat raamat, millest täit mõnu saavad tunda ainult kassiinimesed. Teistele võivad Lessingi tähelepanekud kuiva sonimisena tunduda. Ent kiisuarmastaja kogeb seda lugedes äratundmisrõõmu, sest kassid, ükskõik kus maailmanurgas nad ka ei elaks, on loomult üsna sarnased. Lessingi terav pilk peilib välja kõik kassielu iseärasused ja kirjeldab neid loomutruult. Kui kassid saavad mõne veidrusega hakkama, püüab Lessing nende psüühikat lahates sellele seletust leida. Kuid kes see ikka päris täpselt teab, mis ühe kassi mõtteis mõlgub? Ka Lessing tunnistab, et kassid on ikka ühed pagana müstilised elukad. Kass teeb, mis kass tahab, motiive ei maksa otsida. Ja pole vajagi, lood kasside seletamatutest seiklustest on muhedad.

Pärast lugemist jäi hinge pitsitama kiisude üleüldine abitus. Jah, kassid tavatsevad omapead kõndida, kuid ometi käib nende iseseisvus käsikäes armetusega. Ikka veel leidub kohti, kus neisse suhtutakse kui prügisse. Keskaja rudiment? Kodukasside reproduktiivsüsteem on nende omanike käsutuses. Kui kass saab viga, sõltub nende saatus suuresti inimloomast, uhke hiirekuningas muutub tagasi haledaks kassititeks. Kui kass saab otsa, siis lein ei kesta kaua. Nukker. Nagu Lessing raamatu lõpus nendib: “Tundes kasse, tervel eluajal arvukalt kasse, jääb lõpuks kurbuse sade, mis on hoopis teistsugune kui see, mis seostub inimestega: see koosneb valust nende abituse pärast ja süütundest meie kõigi eest” (lk 138).

Kohutav küllus Laupäev, apr. 14 2012 

Blogi va kurivaim on jälle unarusse jäänud. Lugenud olen, sai ka märkmeid tehtud, aga pole viitsimist kirjutada. See postitus tundub ka kuidagi punnitatud olevat, aga eks ma proovin järgmistega tasa teha.

Gabriel Zaidi  “Liiga palju raamatuid” räägibki täpselt sellest, mis kaanel kirjas: maailmas on liiga palju raamatuid. Et lugeja küllusest mingisugusegi pildi saaks, pakub Zaid igasugu põnevat statistikat. Tõsi küll, suurem osa sellest on suht kasutu, aga kui seda järjepidevalt igas peatükis korrata, siis aitab ikka probleemidest aru saada küll.

Zaid heidab pilgu lugemise ja kirjastamise maailma ning toob välja mõned kitsaskohad, mille üle arutleda võiks. Kulissidetagusest sahmimisest on üldse väga palju juttu ning sellega tutvumine tuleb tavalugejale kindlasti kasuks. Kõik need, kes internetikommentaariumites vinguvad, et raamatud on kallid ja keegi ei loe, võiksid Zaidi sirvida, kuna see mõjub väga rahustavalt (*köhh* Lang, võta too teos lugemiskavva *köhh*). Tõsi, raskused on olemas, kuid olukord ei ole nii troostitu, üldsegi mitte.

Kõige rohkem meeldis mulle peatükk raamatute “tähtkujudest” (lk 53): “Kuidas peaks lugeja selles mõõtmatuses leidma oma isikliku tähtkuju, need raamatud, mis panevad tema elu universumiga suhtlema? Ja kuidas leiab üks raamat miljonite hulgast oma lugejad?” Antud peatükis tabab Zaid päris mitu korda naelapea pihta. Suurem osa raamatutest jääb lugemata sellepärast, et nad lihtsalt ei leia teed oma lugeja juurde. Mäletan, kuidas üks sõbranna kunagi mu käest küsis, et kust ma küll tean, millist teost osta ja lugeda ning ma ei osanud talle midagi vastata, sest minu jaoks on kõik valikud suht loomulikud. Ma teen palju eeltööd ja lihtsalt tean, mis mulle meeldib. Enamjaolt on mu soovitused ka täppi läinud, ent samas on mu tutvusringkond igasugusele kraamile avatud. Aga laias laastus on heade raamatute väljanuuskimiseks ikka verekoera nina vaja ning selleks on vaja end pikalt treenida. Tore oleks, kui iga lugeja omale “juhendaja” leiaks, aga nagu Zaidki tunnistab, suure lugemusega raamatupoodnikke ja raamatukoguhoidjaid naljalt ei leia, valdava osa inimeste jaoks on raamatud ikkagi peamiselt äri ja töö.

Zaid räägib, kuidas ta tundis suurt rõõmu sellest, kui sai juhatada ühe lugeja poes raamatu juurde, mida müüja sõnul nende riiulitel ei leidunud ja sellega seoses meenusid mullegi mõned korrad, kus ma sarnaselt talitlenud olen. Kord küsis üks pisike poiss raamatukogus isale mingit Kenderi teost ja sellal kui raamatukogutädi kurvalt pead raputas, vedasin mina selle riiulist välja. Mõni aeg tagasi oli Apollos mingi rumal komme mõningaid biograafiaid ilukirjanduse alla toppida ja vastupidi. No kuidas peaksid inimesed raamatuid üles leidma, kui poodides mingit korda ei ole?

Kuna Zaidi mõtted ilmusid aastal 2003, siis mõned e-raamatute kohta käivad laused panid vaikselt pihku itsitama, aga Zaidi arutlused annavad palju ainest edasimõtlemiseks. Kurbade faktide kiuste on jutt lohutav ja inspireeriv. Ei ütleks, et neid raamatuid liiga palju on. Mulle meeldib, et inglise keelde tõlgituna sai raamat nimeks So Many Books, sest see mõjub kuidagi positiivsemalt.

 Veel arvamusi:

Sirp | Lugemik | Varraku blogi

Kassikontsert Laupäev, nov. 26 2011 

Robert Darntoni The Great Cat Massacre kuulub kindlasti kergestiloetavate kultuuriajaloo käsitluste hulka. Raamat koosneb esseedest, mis võtavad appi antropoloogilised meetodid, et 18. sajandi prantslaste mõttelaade efektiivsemalt lahata. Darnton usub, et kui me komistame ajalugu uurides millelegi, mis tundub meile kummaline või vastuvõetamatu, siis olemegi leidnud selle niidiotsa, mis juhatab meid lõpuks vastusteni ja aitab meil eelmistel sajanditel elanud inimeste vaimuelu paremini mõista.

Muinasjuttude algversioone analüüsides tutvustab Darnton lugejale puruvaeste talupoegade karmi maailma, ülemusega pahuksis olnud tööliste korraldatud kiisuveresaun varjab endas peent  ärapanemist, politseiniku märkmed aitavad valgust heita intellektuaalide rohkele sigimisele, Rousseau’le adresseeritud fännikirjad annavad märku uutmoodi lugeja sünnist.

Raamat annab kena ülevaate tavakodanike elust, piilutakse ka kõrgustesse. Revolutsiooni põhjuseid leiab ka, kohe näha, kuidas talupoegades ja töölistes vimm kobrutab. Minu jaoks olid huvitavad need peatükid, mis puudutasid kirjasõna kasvavat levikut ja lugemist. Hämmastav, milliseid tugevaid emotsioone need eelpoolnimetatud Jean-Jaques’ile saadetud fännikirjad sisaldasid, olgu need siis kas meeste või naiste kirjutatud. Ajal, mil romantilisi romaane peeti eriti ohtlikuks lektüüriks, seda eriti siis, kui nad naiste kätte juhtusid, liigutas Rousseau oma laia lugejaskonda pisarateni, hoolimata nende soost.

Darntoni kirjatüki teeb loetavaks selle meelelahutuslikkus ning analüüsi ja näidete omavaheline suhe. Viimaseid on raamatus rohkelt ja eriti meeldejäävad on kaks esimest esseed, kus räägitakse vastavalt muinasjuttudest ja tollest kassitapmisest, mis raamatule pealkirja andis. Eks kunagi koolipinki nühkides jäid ajalootundidest alati meelde just need kõige veidramad ja jälgimad faktid ning Darnton juba nendega ei koonerda. Autor võrdleb detailselt eri paikadest pärit muinasjutte, mis olid enne seda, kui nad kõrgemate klasside jaoks kenamaks kõpitseti, täis kannatusi, piinamisi, veriseid mõrvu, vägistamist ja ebaõiglust. Kasside kurvast saatusest rääkiv peatükk on kohati päris iiveldamaajav. Kiisud olid mitmete julmade rituaalide keskmeks, neid müüriti elusalt seintesse, seoti posti külge ja põletati, maeti elusalt, et umbrohust lahti saada, sandistati igal moel. Kassidel kisuti karvad seljast ja nende kehaosi kasutati rahvameditsiinis. Mõnes paigas arvati, et vasttapetud kassi auravat aju süües võib isegi nähtamatuks muutuda.

Lõpetuseks 18. sajandi prantsuse talupoegade perversne “Punamütsike”:

Once a little girl was told by her mother to bring some bread and milk to her grandmother. As the girl was walking through the forest, a wolf came up to her and asked where she was going. 

“To grandmother’s house,” she replied.

“Which path are you taking, the path of the pins or the path of the needles?”

“The path of the needles.”

So the wolf took the path of the pins and arrived first at the house. He killed grandmother, poured her blood into a bottle, and sliced her flesh onto a platter. Then he got into her night clothes and waited in bed.

“Knock, knock.”

“Come in, my dear.”

“Hello, grandmother. I’ve brought you some bread and milk.”

“Have something yourself, my dear. There is meat and wine in the pantry.”

So the little girl ate what was offered; and as she did, a little cat said, “Slut! To eat the flesh and drink the blood of your grandmother!”

Then the wolf said, “Undress and get into bed with me.”

“Where shall I put my apron?”

“Throw it on the fire; you won’t need it any more.”

For each garment—bodice, skirt, petticoat, and stockings—the girl asked the same question; and each time the wolf answered, “Throw it on the fire; you won’t need it any more.”

When the girl was in bed, she said, “Oh, grandmother! How hairy you are!

“It’s to keep me warm, my dear.”

“Oh, grandmother! What big shoulders you have!”

“It’s for better carrying firewood.”

“Oh, grandmother!  What long nails you have!”

“It’s for scratching myself better.”

“Oh, grandmother! What big teeth you have!

“It’s for eating you better, my dear.”

And he ate her.

« Eelmine lehekülgJärgmine lehekülg »