Pilt“Näljamängude” teine film on juba tulekul, nii et on vist viimane aeg raamatutest rääkida. Triloogia sai mul läbi loetud eelmise aasta viimastel päevadel, ei viitsinud enam midagi kogukamat ette võtta ja need noortekad näisid hea ajaviitena. Ausalt öeldes olen ma ammu taolisest kirjandusest välja kasvanud, aga trendidega tasub ikka kursis olla.

“Näljamängude” tegevus on asetatud postapokalüptilisse totalitaarsesse ühiskonda. Põhja-Ameerika alal laiub Panem, mis on jagatud 12 ringkonda, igal sektoril on oma tööstusvaldkond. Kaheteistkümnendasse kuuluvad madalaimast madalamad ning sealt on pärit ka raamatute kangelanna Katniss Everdeen. Näljamängud on igaaastane üleriigiline meediatsirkus, mille käigus korjatakse igast ringkonnast loosi tahtel üles üks poiss ja üks tüdruk, kes peavad spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud “areenil” teistega elu ja surma peale võitlema. Võikale tõsieluseebile elab õhinal kaasa terve Panem. Kui loosisedelite hulgast tõmmatakse välja Katnissi õe nimi, otsustab tüdruk tema asemel võitlema minna. Kaaslaseks saab ta pagaripoisi Peeta.

On väga tervitatav, et tavapärase vingumise, halina ja pixietüdrukute ja -poiste (a la The Perks of Being a Wallflower ja John Greeni üllitised) asemel pakutakse noortele midagi fantaasiarikast, põnevat ja mõtlemapanevat. Collinsi kriitikanooled (no pun intended) tabavad meidki ümbritsevat ühiskonda, poliitikat ja meediat. Kapitooliumi koorekihi hulgas levib ahnus ja ilukultus, plastiline kirurgia on igapäevane djeela, meiki kulub kilodena. “Kortse ei ihaldata, ümar kõht ei ole edu märk” (lk 107). Ringkondadest valitud tribuudid saavad otsekohe puhtaks klanitud ja mingitud, et telekas atraktiivsemad paista. Inimelu tähtsus on alahinnatud, rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks.

 Nagu arvata võib, on Collins saanud palju inspiratsiooni Vana-Roomast: gladiaatorlikud mängud, ladinakeelsed väljendid, Kapitooliumil leviv vana hea oksendamiskomme pärast külluslikku einet ja loomulikult inimeste ning kohtade nimed. Minus tekitas see ent vastakaid tundeid. Tundus, et see kompott töötab, aga samas oli lõpptulemus kuidagi häiriv ja halenaljakas.

Olen lugedes tähele pannud, et tegelaste nimed mõjutavad mind suuresti ja nende raamatute puhul on ristimine küll väga õnnetult välja kukkunud (seda oli ka vist Stephen King kuskil maininud). Vaesemate ringkondade inimeste nimed on Collinsil kõik väga looduslähedased, Katniss, Rue, Primrose jne. Mida kõrgem on tegelase ühiskondlik staatus, seda tõenäolisem on see, et ta kannab roomapärast nime, Coriolanus, Caesar, Cinna, Portia, Flavius, Cato. Nii olekski raamat pealtvaates otsekui headeks looduslasteks ja halbadeks snoobideks jaotatud. Lisaks on veel paar nime, mis väljendavad tegelase omadusi, näiteks lumivalgete juustega president Snow või viimase moe järgi riietuv Effie Trinket. Mina oleks siinkohal tahtnud näha rohkem segadust ja nutikust.

Kui algus on veidi aeglane, siis Näljamängud ise on närvekõditavad, areenil toimuv pisut arvutimänge meenutav madin sunnib kiirelt lehti pöörama. Katniss on 16-aastase plika kohta ikka vägev mutt ja kogu see veresaun on mõnusalt räige ning kurb. Samas panevad loo käigus tekkinud tobe armukolmnurk ja suhtedraamad teksti jälle lohisema ja (vähemalt minu puhul) lugeja silmi pööritama. Raamatute lugemisest on juba tükk aeg möödas, aga mäletan, et Katnissi tegelaskuju tekitas oma vastuolulisusega minus suurt segadust ja lõpu poole ei üritanudki ma enam tema motiivides ning otsustes mingit loogikat näha. Kõige veidram oli tema puhul see, et kuigi ta tundis Kapitooliumi kommete vastu tülgastust, läks ta ikkagi nendega kaasa. Tõsi, meik ja uhked tualetid olid osa strateegiast, aga kui Katniss neisse topitud oli, siis muutus ta kohati samasuguseks edevaks eputiseks nagu need camp’id Kapitooliumi trollid. Oi-ma-olen-nii-ilus mõtted olid kerged tulema. Et jah, ühest küljest heidetakse raamatutes ilukultuse üle nalja, aga teisalt kasutatakse seda ikkagi ära ning isegi nauditakse seda. Imelik. Aga vist ei tasu seda üle analüüsida, las uluvad koos huntidega.

Kõige rohkem meeldis mulle esimese raamatu eestikeelse tõlke kaanel olev tekst.  Raamatus on koht, kus Katniss mõlgutab mõtteid selle üle, et Näljamängude publik ei paista tolle meelelahutuse julmusest ning noorte surmadest üldse hoolivat ning mänge arutades tavatsevad nad egoistlikult rääkida sellest, mida nad ise parasjagu tegid, kui mingi suurem sündmus aset leidis. Eestikeelse tõlke kaanele oli kõigepealt valitud Stephen Kingi kommentaar, mis kiitis raamatu kiiret tempot, põnevust ja autori kirjutamisstiili, ja selle kõrval oli paar lauset Stephenie Meyerilt, kes arvas heaks ära märkida, et raamat oli nii põnev, et ta ei saanud magada ning pidi seda ka söömise ajal edasi lugema. Kuldne täheke sellele indiviidile, kes just need nopped sinna kaanele valis.

Advertisements